User blogs

admin


Aeg ja elu on näidanud, et eestlasest ei saa ärimeest, vähemalt mitte selle sõna klassikalises tähenduses. Kui vähemuses olevad erandid välja arvata, siis enamiku jaoks tähendad ärimeheks olemine maksudega mängimist, liigkasuvõtmist, vahendustegevust, eurotoetustel ja odaval tööjõul põhinevat ärimudelit, võimalikult väikeseid kulutusi ning võimalikult suurt tulu, mis tagaks mõnusa äraolemise. Rehepaplus oma riigi ja kaaskodanike vastu on vaata et auasi või vähemasti ei peeta seda taunimisväärseks.

 

Vaatamata sellele, et veel mõned aastatd tagasi tootsid meie kõrgkoolid hordide kaupa ärijuhte ja teisi kummalise nimetusega majandustegelasi, tekitavad Eesti ärimaastikul tõsisemaid võnkeid endiselt vana kooli „raskekahurivägi”, kellede ärikogemus põhineb peamiselt nõukogude aegsel sahkerdamisel – kes tegutses Viru ärikana või muidu spekulandina, kes oli tegev kommunaalmajanduse struktuurides, ministrite nõukogu autobaasis või kus iganes mujal. Omavahelistel kokkuleppedel ning käsi peseb kätt laadsetel diilidel põhinevatest arusaamadest ja majandustegevusest on saanud ultraliberaalsetes tingimustes turumajanduse väärastunud vorm, kus konkurents ning tegevusvabadus saavad toimida vaid neile vastuvõetavas ja kasulikus kuues. Nende endi poolt loodud ja betooni valatud staatus lubab dikteerida, millised peaksid olema need mängureeglid, see liivakast, kus nad on valmis mänge mängima.

Aastate jooksul on avalikkuse ette jõudnud vaid mõned üksikud juhtumid meie „ärieliidi” räpastest saladustest: altkäemaksu andmised, et saavutada endale meelepärane tulemus, diilid riigihangete saamiseks, poliitikute ja parteide rahastamine, seotus omaaegse KGB-ga jne.jne. Ilmselgelt on see vaid jäämäe veepealne osa ning paljudest seostest ja tegudest ei saa me mitte kunagi teada.

Ärimeeste kindlustunnet ning olukorra kontrollimist peegeldab kasvõi seegi tõsiasi, et tasub vaid maksuametil tõhustada tööd maksulaekumiste üle, kontrollida tehingute seaduslikkust ja seaduste täitmist, kui algab hädakisa maksuameti ahistamise ja ausate ärimeeste terroriseerimise pärast. Asus maksuamet kontrollima firmaautode sihipärast kasutamist, kui kohe puhkes ärimeeste nutulaul kiusamise pärast. Tundmata piinlikkust, kurtis üks ärimeestest, kuidas ta sai maksuametilt teate, et tema ametiauto leiti kesk tööpäeva kuskilt spordisaali parkimisplatsilt. Tema meelest oli see normaalne, et ta teeb neid sõite, mida vajalikuks arvab pidavat, ainult, et… miks peaks tema firma sel juhul saama tagasi sõidukilt käibemaksu? Kohati unustavad meie ärimehed, et riik teeb neile soodustusi ettevõtluse toetamise ja arendamise eesmärgil, mitte nende elustiili toetamiseks. Tavaliselt järgneb sellistele aktsioonidele koheselt ka poliitikute surve maksuametile selline tegevus lõpetada.

Pole kahtlustki, et suur osa olulisematest tehingutest ning projektidest mängitakse sümbioosis: ärimehed-ametnikud-poliitikud, kindlatesse väravatesse. Ärimeestele lojaalsed ja nende huve esindavad ametnikud istuvad omavalitsustes, niitide tõmbamist juhitakse ka hoopis kõrgemal – seadusloome ja seaduste täitmise tasandil. Selge on see, et sellel viimasel tasandil sõlmitud kokkuleppeid on märksa keerulisem tuvastada kui reaametniku poolt antud allkirja. Eestis eksisteerib väidetavalt mitu mõjukat suhtlusvõrgustikku, kuhu pääsemisel on kõik võimalik, mis avab uksi ja võimaldab osaleda parimates tehingutes. Ainult et sinna pääsevad vaid väljavalitud.

Jälgides, kui valuliselt reageerivad ärimehed sellele, et riik on saanud aastatega targemaks ning asunud ise olulisi ja elutähtsaid toiminguid, teenuseid osutama, saab mõistetavaks kui mugav lüpsilehm on riik neile seni olnud. Mäletame ju Edelaraudtee kohtuvaidlusi, Leedo meeleheitlikke katseid oma praamiäri päästa jne. Miks peab riik maksma ettevõtjatele hiigelsummasid maksumaksjate raha, kui ta on suuteline ise osutama teenust odavamalt ja tarbijasõbralikumalt? Ettevõtja ise on valmis ostma kasvõi Hiinast, peaasi et saaks odavamalt, siis miks ei või seda teha ka riik kui tahab olla hea omanik? Rääkida siinkohal tahtlikust ettevõtluse väljasuretamisest, nagu riiki süüdistatakse, ei ole asjakohane. Riigil on kohustus tagada teenused ja ta ei saa alati lähtuda sellest kas need on kasumlikud (nagu mõtleb ärimees).

Heaks näiteks on ka Maanteeamet. Tasus neil mõned aastad tagasi muuta mängureegleid maanteede ehitamises, karmistada nõudeid ja teha audit senitehtud töödele, mis paljastas üllatavalt palju kõrvalekaldeid kvaliteedis ning normide mittetäitmist tellimustes, kui ehitajad tõusid tagajalgadele. Ähvardati, et maanteede ehitus läheb kordades kallimaks, nad loobuvad riigihangetes osalemiseks jne. Tänaseks on kõik taas nii nagu vanasti – maanteeameti juht uuesti ametisse ei kandideerinud, riik saab maanteed kätte veidike odavamalt, tehes järeleandmisi kvaliteedis ja ohutuses, ehitajad saavad väiksemate kulutustega suuremat tulu.

Ettevõtjatel jätkub üksjagu ülbust ja jultumust, et nõuda kompensatsiooni euroliidult ning eesti riigilt selle eest et nad võtsid teadlikult äririski, müües kaupu Venemaale. Headel aegadel nauditi priskeid kasumeid, kuid nüüd nurisetakse kehtestatud sanktsioonide pärast, eirates selle põhjuseid. Ärimehe kasum ei kaalu üles karistust selle eest et üks riik võttis endale õiguse territoriaalseid piire ümber jagada ning alustada teise riigi vastu sõda. Mille poolest on teie äririsk olulisem või tähtsam kui teiste oma , et seda kompenseerida? Pole kuulnud, et keegi kompenseeriks näiteks mööblitootjate saamata jäänud kasumit.

Veelgi enam, on selgunud, et tegelikku kahjumit kannatavad põllumehed, sest kokkuostjad-tootjad langetasid küll hindu nende suunal, kuid edasimüügihind jäi muutmatuks või isegi kerkis. Uute turgude leidmine ei olnudki nii suur probleem kui viriseti, iseasi kas saadav kasum on nii priske kui varem. Hiljutise põllumeeste meeleavalduse taga paistsid ühe suurtootja kõrvad, kelle eelmise aasta kasum ei oleks lubanud küll väita „kahjumit ja virelemist.” Kas pole see nagu võlts käitumine?

Vaba ettevõtlus tähendab ka vabalt valitavaid äririske. Riik saab ja peab toetama ettevõtlust, kuid mitte kinni maksma nende saamata jäänud tulu ja kasumeid.

Liiga paljude ärimeeste tegevused on üles ehitatud eurotoetustele, mida nii EL kui riik heldelt jagab.

Kas selline äri ikka on jätkusuutlik? Kindlasti mitte, kuid tulus küll, vähendades nii omavastutust kui ärisse panustatavaid vahendeid. Lausa omaette majandusharuks on kujunenud eurotoetuste saamist nõustavad ja abistavad teenused.

Mõnikord jääb mulje, et eestlane on ärimehena multitalent, samasugune nagu mõni poliitik, kes oskab ning suudab kõike, kui vaja juhib täna haridusministeeriumi, homme aga kaitseministeeriumi.

Kui baari pidamine lõppes pankrotiga, sest enamik külastajatest olid enda sõbrad ja kuidas sa neilt raha küsid, siis pole hullu – vahendame tööjõudu Soome, makse ei maksa ja ullikesed laseme ka palgaga üle. Siis kui töövaidluskomisjon asub saamata jäänud palgaraha välja nõudma ning ka maksuamet hakkab saamata jäänud maksude pärast huvi tundma, paneme poe kinni ja proovime kätt internetiäris. Siis kui kasum osutus väiksemaks kui loodeti, programmeerijad ja IT-poisid nõuvad palgaraha, rahulolematud veebipoe ostjad tahavad saamata jäänud kauba eest raha tagasi, sest skandinaaviast kaupa „tarnivad” vargapoisid ei suutnud tellimust täita, lastakse firma taas pankrotti, las riik maksab neile. Kuna vahepeal on tulnud nii „hiilgava äri” kui ka oma „elustiili säilitamise” tarbeks laenu võtta, osaletakse kõikvõimalikes „abitegevustes”: alustades pettustest kuni narkoärini.

Uskumatu aga sellised noored ärimehed sõidavad ringi kallite autodega, elavad ettenägelikult vanemate nimele kirjutatud majades ning mis veelgi põnevam – vaatamata oma töötu staatusele või paremal juhul ollakse mõnes riiulifirma hingekirjas, ei esita küsimusi ei politsei ega maksuamet, sest uurijaid on vähe ja majanduskuritegude uurimine kallis lõbu. Seetõttu võetakse sihikule suuremaid kalu, kust on lootust ka suuremaid summasid sisse nõuda.

Selline võiks olla ühe moodsa aja ärimehe profiil, kes üritab edukas olla.

Tuleb nõustuda nendega, kes siiamaani räägivad sellest, et erastamine oli küll ainuõige ja vajalik, kuid viis, kuidas seda läbi viidi ning see mis toimus, oli lausa kuritegelik. Põhjalikku uurimist vajaksid Eesti Merelaevanduse ning paljude teiste suurte firmade erastamine ja varade kantimine, kuid ka kolhooside ja sohvooside varade kadumine. Vaja oleks selgust, kelle algatusel sai erastamisest ärastamine, kes otsustas, keda ja millistel tingimustel parematele paladele ligi lasti, miks võimaldati sisuliselt „kommiraha” eest osta terveid tehaseid jne. Õhus rippuvaid küsimusi on liiga palju.

Aga mida oligi oodata Erastamisagentuurilt, mille likvideerimisprotsess iseenesest oli juba hägune (Riigikontrolli järeldus). Olgugi, et Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas Erastamisagentuuri viimase juhi Jaak Liiviku süüdimõistmisel inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni rikkumisi (üldisele õiglustundele viitamine ei sobi Euroopa õigusruumi!!!), jääb fakt faktiks- seal ei olnud kõik korras. Kindel on ka see et Liivik ei olnud põhisüüdlane ega ka isegi mitte põhitegija, temale jäeti kokkuvõttev „koristustöö” agentuuris, millest õnnetu „tankist” püüdis Eesti Raudtee erastamisel natukenegi kasu saada.

Siiamaani on suurema käsitluseta jäänud ka pankade osalus magusamate erastamispalade ampsamisel. Sellega tegeldi nii otse kui ka varifirmade kaudu.

Kogu selle sahkerdamise juures on kurb tõsiasi see, et täiesti toimivad tehased ja ettevõtted sattusid omanikele, kellede eesmärk ei olnudki tegevust arendada ega jätkata, vaid huvi piirdus vaid kinnisvara või krundiga. Ettevõtted suleti, töölised jäid tööta, hooned muutusid kiirelt büroodeks või lammutati sootuks. Asemele kerkisid kaubanduskeskused või luksuskorteriga majad.

Pole siis ka midagi imestada, et meil on kaubanduskeskusi kordades rohkem kui normaalses ühiskonnas, luksuskortereid jätkub nii ärimeestele, nende peredele kui ka armukestele üürimiseks.

Kuid maa ja taeva vahel hõljub endiselt terve rida kodanikke, keda need karmid aastad muutsid sundüürnikeks (seaduslikud kodutud), kellede süü seisnes selles, et neile oli kunagi jagatud kortereid, mis kuulusid omakorda millalgi kellelegi… Kas nad on selletõttu halvemad kodanikud või teise sordi inimesed? Riik oleks pidanud kasutama erakorralisi meetmeid – üürikorterite ehitamine, ühiselamute kasutusele võtmise selle asemel et need maha müüa, kahjuks aga kirjutati vaid seadusse klausel, mis ei luba omanikul üürnikku kohe tänavale tõsta. Sellega kaitses riik pisut iseennast: ta poleks suutnud toime tulla üleöö tänavatele tõstetud inimestega.

Eesti reklaamib end ikka ja jälle kui äri tegemiseks eriti soodsat riiki. Kas pole paljude probleemide allikaks just see et kõik on liiga lihtne? See tõmbab ligi kerge kasumi jahtijaid, teeb elu kergeks petturitele jne.

Meie ärikeskkond ei ole ammu enam soodne. Kõrged tööjõumaksud, bürokraatia, seadusandlik üleregulatsioon, aktsiiside ja muude kulutuste ettearvamatu kasv ning muutumine jne.jne kägistab ausat äriajamist täiesti tõsiselt. Riik vajab oma eksisteerimiseks üha rohkem ja rohkem vahendeid ning seda ei häbeneta ettevõtluselt sisse kasseerida. Seni on kõike seda mingil määral kompenseerinud odav tööjõud, kuid see ei jää igavesti niimoodi.

Kas te pole endalt küsinud, et miks enamus niinimetatud suurinvestoritest, kes siia omaajal tulid ning kellest räägiti uhkelt kui „kinnitusest meie ärikeskkonna edumeelsusele ja usaldusväärsusele”, on tänaseks Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud? Lahkumine on olnud jätkuv ja kestab tänaseni ning seda ei ole ka suudetud või tahetud peatada.

Üheltpoolt on kindlasti põhjus puhtmajanduslik – kasvavad maksud ja kulud, kuid teisalt ei saa välistada, et aja möödudes saadi aru, mil moel ja kuidas siinne vabaturg toimib.

Nagu ühe lahkunud firma omanik on maininud, ei sobinud neile kusagil tagatubades tehtavad kokkulepped, riigihangetel osalemise skeemid, soovid erakondade toetamiseks jms. Lihtsameelsus, et ausalt konkureerides on siin võimalik edu saavutada, asendus kiirelt pettumusega.

Eestlasest ärimehe autolembus on jõudnud juba ka piiri taha. Meid külastavad välismaalased ei suuda oma imestust varjata, nähes linnatänavatel ringi sõitvat ülimoodsat autoparki. Suurem enamus neist uutest ja ülimoodsatest sõidukitest kuuluvad firmadele, milledest omakorda paljude ainus funktsioon oligi auto soetamine ning sellelt käibemaksu tagasi saamine. Luksusautode registreerimine kaubikutena on jätkunud ka pärast seadusandluse muutmist, millega loodeti sahkerdamist piirata.

Moodsa aja ärimehe eesmärgiks ei ole pikaajalise, rahuloleva kliendi soetamine või firma loomine, mis võiks kesta kaua, vaid kiirelt ja suurema hulga papi kokku kühveldamine võimalikult väiksemate kuludega. Konkurendist uhkem auto, uhke elumaja, kontor kesklinnas, ilusam saatja üritustel ja muu selline, on Eesti ärimehe staatuse ning edukuse näitaja.

Me ei pane isegi enam tähele, kuidas meid tüssavad kaupmehed poodides, restoranide omanikud, taksojuhid jne. Nad kõik on moodsa aja ärimehed.

Lõpetuseks: ärimehed kurdavad sageli, et niinimetatud „teise Eesti” inimesed ei armasta, vaid pigem vihkavad ning põlgavad neid, ehkki nad annavad inimestele tööd ja toovad toidu lauale.

Kas teile ei tundu lugupeetud ärimehed, et teie ahnus ja vastutuse puudumine on selle teise Eesti loonud? Kuidas sind armastada, kui sul on raha, et ehitada kõiki ehitusnorme eirates üüratu villa otse mereranda, mis paberite järgi kannab nime – paadikuur, et osta luksusmaastur endale ja oma naisele ning armukesele, panna laps välismaale õppima, osta uus korter, kuid töölisele kinnitad, et maksud on kõrged ja firmal ei lähe eriti hästi, seetõttu ei saa sa talle ka üle 460 euro maksta…

Kuidas peaks sind armastama inimene, kes selleks et üldse pisutki normaalsemalt elada, peab töötama mitmel töökohal suurema enamiku ööpäevast, et saaks maksta ära kõik liisingud ja pangalaenud, samal ajal kui sina lahendad oma kasvavaid vajadusi „makse optimeerides”?

admin Oct 24 · Tags: majandus
admin


President Ilves kutsus ühes oma kunagises jõulutervituses olema sallivamad ja hoolivamad ning lõppevast aastast rääkides muretses sellepärast,et levima on hakanud halvustav suhtumine oma riiki… Kahjuks ei kõla need sõnad mehe suust, kes ise kasutab hämaraid skeeme riigilt raha saamiseks (Ärma talu kasutamine presidenditaluna, ekspresidendiproua hüvitise temaatika jne.) ning kelle otsused on kohati kummalised ja arusaamatud,just kõige siiramalt.

 

Rahva suhtumine mitte niivõrd oma riiki kui riigi juhtkonda, on peegelpilt nii praegusest olukorrast, kui ka riigi suhtumisest oma kodanikku. Pole mingi uudis,et poliitiline süsteem on kontrolli alt väljunud ja elab otsekui parasiit rahva organismis, tema enda poolt loodud paralleelmaailmas, millel pole midagi ühist reaalsusega. Poliitladvik väldib ühiskonna osalust otsustusprotsessis,seades sellele igakülgseid tõkkeid. Ei ole mingit vahet, kas võimul on Keskerakond,Reformierakond või keegi kolmas, olemasolevad erakonnad on end üsna selgelt määratlenud – rahva arvamus ning valik läheb neile korda vaid siis kui see kattub poliitladviku omaga, sellest huvitutakse vaid valimiseelsel ajal. Meil on igakülgne võimalus oma arvamust välja öelda, kuid seda ei kuula keegi.

Poliitilised parteid on röövinud kodanikelt riigi ja toimetavad sellega oma tahtmist mööda nagu isikliku omandiga. Rahva katse oma riiki tagasi võtta lõppes fiaskoga. Harta 12 võeti võimu poolt üle, võimalik protest kanaliseeriti kiiresti ning jahutati maha jääkeldris, tunde,päevi ja kuid kestnud arutelude, ümarlaudade ja ekspertgruppidega. Võim ju teab, mis rahvale parem on!

Tegelikult tuleks esitada küsimust auväärsetele protesti algatajatele, et kas te ise ka aru saate,millisesse sohu te rahva tirisite ning millise karuteene tegite? Ma ei usu,et hartale allakirjutanud inimesed on niipea valmis oma allkirja veel kuhugi alla panema…

Fakt on ka see,et aruteludesse ei kaasatud kõiki huvigruppe, ukse taha jäeti kõik „kahtlased“ – rahvuslased,eurovastased jne.,need,kelle arvamusega ei saa manipuleerida. Tundub,et kodutöö oli tehtud korralik,sest kogu edasine tegevus läks nagu õlitatult. Ainult,et miks siis räägitakse rahva arvamusest,kõikide osapoolte kaasatusest? Eurovastaseid oli hääletusel 33,17% (tänaseks on see kindlasti suurem),mis on suhteliselt suur osa rahvast,et sellega arvestada. Kui võim nimetab seda marginaalseks vähemuseks,siis tahaks küsida,et miks promotakse ning püütakse kaitsta nn. seksuaalvähemusi, keda on eurovastastest väiksem protsent ? Ometigi võetakse nende „erisoove“ kuulda ja surutakse läbi erikohtlemist,kuigi tegemist on puhtmeditsiinilise probleemiga. Kas see ongi „demokraatia“, mida ihaldame?

Pigem kehtib Eestis bandiididemokraatia, seda nii riigi kui omavalitsuste tasandil – valijaid hirmutatakse küll välis-,küll sisevaenlasega, vastaspoolega ei arendata ammu enam diskussiooni ega arutleta sisuliste küsimuste üle, rääkimata koostööst parema tuleviku pärast, valimiste võitja täidab ametikohad sobilike inimestega,kusjuures valiku aluseks ei ole kompetentsus vaid truudus parteile, parlament tegeleb „lehmakauplemise“ ning diilide sobitamisega,kes kelle seaduseelnõule hääli annab jne.jne. Mitte kedagi ei huvita riigi ja selle kodanike saatus ning käekäik. Riiki ja omavalitsusi juhivad grupeeringud, kelle ümber koguneb õukond,, kellele on kõik lubatud (ärimehed, magusaid ametniketoole soojendavad nõunikud, parteimutrikesed jne.). See,mis on lubatud oravatele Toompeal,pole lubatud kesikutele ning vastupidi alllinnas. Riik ja selle toimine on sisuliselt halvatud,sest käib lõputu ärapanemine ja kaigaste kodaratesse loopimisele,omavalitsuste juhid käituvad nagu väikeriigi suured juhid,keda huvitab vaid troon,mitte rahva teenimine. Haldussuutmatu riik väljendub nii vastuolulistes seadustes,mis ei arvesta tegelikkusega ning mida ollakse sunnitud pidevalt täiendama ja ümber tegema,sest suuresti on need euroseaduste üks-ühele tõlge, kui ka suutmatus seaduste täitmist tagada. Ilmekamaks näiteks on Narva,kus kohalik omavalitsus keeldub vallandamast keeleseadusele mittevastavaid koolijuhte.

Kodanik ei saa enam aru,mis riigis toimub või on toimuv tema jaoks pehmelt öeldes kummaline. Kodanikul puudub võimalus toimuvat mõjutada,keda valida ja keda ta valinud on,sest korra valitut ei saa enam tagasi kutsuda, ja selle üle,kes kuhu pääseb,ei otsusta saadud hääled,vaid partei tagatoad. Nii hääletavadki kõik need,kes ei karda uut algust, jalgadega ning lahkuvad riigist. Suurem palk ei ole ainus,mis kodanikke piiri taha viib.

Eesti riigis ei ole ammu enam hea elada,vähemalt tavalisel tööinimesel mitte. Eesti riigis on hea elada liigkasuvõtjatest ärimeestel ja ettevõtetel, eriti veel kui nad kuuluvad õukonda ning sotsiaaltoetuste saajatel,sest neid saab mitte midagi tehes. Joo ennast põhja ja sa saad töövõimetuspensioni, invaliitsuspensioni, sotsiaaltoetusi ning muid hüvesid,ilma et sa peaksid midagi üldse panustama. Eesti riigis on hea elada ka ametnikearmeel, kes peavad ennast jumala asemikeks maapeal,kes teavad kõige paremini,mis on õige ning hea.

See kõik ei ole midagi erilist, tavaline riigi jaoks,mis käib alla. Elagu Eesti!

admin Oct 24 · Tags: riik
admin


Valitsus on juba aastaid rakendanud nii-nimetatud õhukese riigi strateegiat koos suhtumisega, et „ kõik probleemid lahenevad iseenesest, eneseregulatsiooni korras.“

Sellise suhtumise tulemusena peame tõdema, et siseriiklik julgeolek pole olnud kunagi nii habras või isegi olematu, kui see on praegu. See puudutab nii päästevõimekust, kiirabi kui politseid…

Keskendume praegusel hetkel politseile, mitte sellepärast et me teisi talitusi peaksime kuidagi vähem tähtsateks, - seda mitte,- lihtsalt süvitsi teemaga minekuks on vaja teha rohkem eeltööd. Kindlasti tuleb neist juttu mõnel järgmisel korral.

Politseipatrullide puudumist avalikus ruumis on märgata igal sammul ning juba pikema ajaperioodi vältel. Maapiirkondadest pole mõtet rääkidagi, kui isegi pealinna ööelu on nädalavahetustel suhteliselt kontrollimatu. Linnapildis on tavaliseks nähtuseks, et ringi kakerdavad narkojoobes tegelased, kellede käitumine on ümbritseva suhtes ettearvamatu, turiste kimbutavad taskuvargad, röövimise ohvriks võid sattuda isegi keset päeva ning kaameraid täis kiirsöögirestoranis. Saagijahil vargaid ei hirmuta seegi et pererahvas on kodus, mingid arengupeetusega rusikakangelased hoiavad hirmu all tervet küla-täit inimesi jne.jne.

Inimesed tajuvad üha enam, et politsei ei kontrolli olukorda ning sedasama tajuvad ka pahalased, mõistes et politseil ei ole enam varasemaga võrreldes samapalju reageerimisvõimekust ja –jõudu.

Meie humaansed ja euroopa parimaid väärtusi järgivad seadused kaitsevad pigem kurjategijaid kui ohvreid. Karistused on minetanud oma eesmärgi ning mõtte. Seepärast loemegi nõutult uudist, kuidas turisti kurikaga peksnud ja paljaks röövinud noorukid vaid paar nädalat pärast sotsiaalprogrammi suunanud kohtuotsust, taovad elajalikult käte ja jalgadega inimest bussipeatuses… ning saavad karistuseks tingimisi vanglakaristuse. Kuuldavasti on osa neist jõudnud ikkagi trellide taha, nii et tekib küsimus, et kas jätkame katsetusi inimeste elu ja tervisega?

Liiga sageli peame lugema sellest, kuidas inimesi pekstakse lausa kaubanduskeskuse ees, teiste inimeste silme all, kuidas noortekambad lõhuvad, laamendavad ning vägivallatsevad täiesti karistamatult väikelinnades, piirkonna politseijuht kehitab aga õlgu ja teatab et see on vanemate ning sotsiaaltöötajate tegemata töö, kuidas jalgratturi surnuks sõitnud roolijoodik jalutab juba kolme kuu pärast vabaduses, sest prokuröri sõnul ei saa ju inimese elu jäädavalt ära rikkuda, pealegi ei too karmim karistus hukkunut tagasi, kuidas varasemalt oma ema korduvalt peksnud ning ta hiljem tapnud ajukääbik vabaneb ennetähtaegselt vanglast, kuidas varem inimest ahjus ära põletada üritanud ning erinevate vägivallategude eest karistatud jõhkutseja saab luude puruks peksmise eest vaid kaks ja pool aastat vanglat, kuidas eluterve ärimees pekstakse rusikasportlaste poolt märkuse tegemise eest vaeseomaks, mille tõttu elab ta kogu ülejäänud elu riigi poolt makstavast invaliitsuspensionist, sest normaalne töövõime ei taastu mitte kunagi… , kuidas pedofiilia eest seitsme aastast vanglakaristust kandnud pervert saab samalaadse teo ja eelmise kannatanu ähvardamise eest vaid kaks aastat tingimisi. Seda loetelu võiks jätkata väga, väga pikalt, kuid mitte see ei ole eesmärk. See loetelu oli illustreerimaks kuhu suunas riik liigub… Kas see ongi õigusmõistmine, kas see ongi õiglus?

Karistamatuse tunne on see mis paneb kurikaela kohtupingis avalikult kannatanu üle irvitama, sest ta teab et midagi hullu temaga ei juhtu. Korduvalt tingimisi mõistetavad vanglakaristused, sotsiaalprogrammide määramised, milledel pole mingit mõju, naeruväärselt lühikesed vanglakaristused ka raskete ja korduvate kuritegude eest, kergekäelised ennetähtaegsed vabastamised vanglatest, - need kõik on kaasmõjud mis tulenevad euroopa ultraliberaalse karistuspoliitika rakendamisest. Isegi kui selle läbi kannatab omaenda kodanike elu, tervis, turvalisus ja õiglustunne.

Fakt on see et oleme siirdumas tagasi 90-ndatesse, sest tänagi on taastekkimas neid, kes üritavad äritegevust maksustada või nõuavad võlgu välja vägivalda tarvitades, taas peame rääkima taksomaffiast jne.

Aga mis veelgi hullem: mitte harvad ei ole juhud kus politsei saab ise pättide käest peksa või ei julge probleemsetes olukordades resoluutselt käituda. Ametnikud , kes peaksid ja kel on voli meid kaitsta, vajavad ise kaitset!

Eks näita seegi, kuidas seadusesilma suhtutakse ning et neid ei võeta tõsiselt.

On mõistetav, et arusaamad turvalisusest on erinevad, kuid erinevad on ka võimalused sellesse panustada. Kuidas aitab peret, kel on probleeme igapäevase hakkama saamisega, soovitus kaitsta end varguste vastu turvafirma palkamisega? Või kuidas aitab kodanikku soovitus probleemide vältimiseks veidi napsusena mitte käia jala või kasutada ühistransporti?

Samal ajal raporteerib siseminister koos politseijuhiga avalikkusele särasilmselt ning rõõmsa häälega, kuidas Eestis on kuritegevus kontrolli all ja see aina väheneb. Tekib küsimus, et kas nad ei tea mis tegelikult toimub või valetavad nad ausa näoga?

Äkki on kuritegevuse vähenemise taga hoopis see, et kodanikel on kadunud lootus reaalselt abi saada ning seetõttu pöördutakse politsei poole vähem? Inimesed on aru saanud , et nn. „pisikuritegudega“ on nad jäetud omapäi. Isegi kui avaldus kirjutada, kestab uurimine paar-kolm aastat ning lõpetatakse süüdlase puudumise tõttu. Aga igal kuriteol on sooritaja, süüdlane, kas olete selle unustanud härra siseminister ja politseijuht? See et teie poolt juhitav ametkond pole suutnud süüdlast välja selgitada, on teie, mitte kodaniku süü! Jutt sellest, et neid väheseid menetlejaid, kes järele on jäänud, tuleb hoida suuremate asjade jaoks, ei ole pädev. On arusaadav , et „suurte asjade“ menetlemine, kust voolab riigikassasse raha, toob kaasa kiituse ülevaltpoolt kuid ärge unustage, et vanamemme jaoks on 60 euro pensioniraha varastaja tabamine sama tähtis riigikogulaselt telefoni pihta pannud päti päevavalgele tirimine. Tõsi - esimesest ei räägi mitte keegi, teise teo puhul on aga kõrgendatud avalik huvi, ometi on mõlemad olulised. Kes on andnud politseile õiguse otsustada, milline kuritegu on oluline ning milline mitte?

Uskumatult kõlas politsei-poolne avameelsus, et kõikide kuritegudega tegelemiseks ei jätku neil ressurssi ja seetõttu toimitakse valikuliselt – olulisemate kuritegudega tegeldakse intensiivsemalt, teistega jooksvalt ning vastavalt võimalustele.

Lisaks politseipatrullide nägemise vähenemisele, on kordades suurenenud ooteaeg , mis jääb abikõne ja abi saabumise vahele. Sel ajal kui politseipatrull tegeleb bussipeatuses vedelevale joodikule-kodutule „taksoteenuse” osutamisega, öeldakse järjekordsele abivajajale, et ühtegi vabat patrulli ei ole ning kohle sõidab see siis kui vabaneb. Kainestusmajja viimisele järgneb dokumentide täitmine mis kestab „pisut kaasa aidates” vähemalt tunni.

Lähitulevikus läheb pensionile ca veerand politseiametnikest ja seda täiendavat puudujääki ei korva uued tulijad.

Samal ajal kui kesise palgaga reakoosseis rassib tänavatel, mõnulevad soojades kabinettides soojadel toolidel ametnikud, kes annavad nõu ning õpetavad kuidas tööd peab tegema, raporteerivad langevast kuritegevuse protsendist, kirjutavad projekte jne. Kõik nad saavad „vastutusrikka töö” eest väärilist palka, lisaks paisuvad nende kupud pagunitel nagu pärnitaigen ahju ääres. Igasugune kokkutõmbamine ei toimu nende muidusööjate arvelt, kelle panus sisejulgeolekusse on küsitava väärtusega vaid ikka reakoosseisu pealt. Vähem patrulle, vähem sõite, viletsam varustus jms.

Meenub kurioosne juhtum Ida-Virumaalt, kus vahetuses oli väljas vaid kaks patrulli kes pidid ära teenindama kõik väljakutsed. Millisest turvatundest me räägime?

Karjuvat politseinike puudust üritatakse korvata küll eripensioni taastamisega, teatavat laadi kuritegude eest süüdimõistetud politseinike lubamisega edasi töötada, abipolitseinike ning turvafirmade õiguste laiendamisega, piirivalvuritele politseiülesannete andmisega ja kurat teab veel mis meetoditega.

Selle asemel et tunnistada avalikult politsei allakäiku ning suutmatust normaalselt funktsioneerida, teeb politseijuht kummardavaid liigutusi poliitikute suunal, sest vastasel juhul pole lootustki teiseks ametiajaks.

Tegelikult on selleks et taastada normaalne olukord, lihtsad lahendused:

1. Kõigepealt tuleks selgelt ära määratleda, millised on sisejulgeoleku eest vastutavate talituste ülesanded, millist elutähtsat abi nad osutavad (see puudutab nii politseid,kiirabi kui päästet). Politsei tuleb vabastada kõikidest kõrval- ja abitegevustest (joodikutega tegeleb munitsipaalpolitsei jne.). Politsei otsene kohus on tagada avalik kord, kaitsta kodanikke, tõkestada kuritegusid.



2. Politseil peab olema õigus-kohustus kasutada olukordades kus on reaalne oht tema enda või kaaskodanike elule ning tervisele, vastavalt vajadusele kõiki tema käsutuses olevaid erivahendeid, kaasa arvatud tulirelva.



3. Kogu politseisüsteem tuleb ümber korraldada ning kaotada kõik need ametikohad mis ei ole otseselt seotud sisejulgeolekuga. Esimeses Eesti vabariigis ei olnud politseisüsteemis nii palju kõrgeid politseiametnikke kuid ometigi töötati palju tõhusamalt. Politseiamet kui selline tuleks kaotada ning siseministeeriumi juures tuleks luua politseitalitus, mille eesotsas on politseijuht. Kaoksid dubleerivad projektikirjutajad, haldusjuhid ja muud sellised tegelased. Neljast politseiprefektuurist piisab et tagada efektiivne juhtumine kohapeal. Politseistruktuur peab olema selge ja vastutuspõhine.



4. Kogu vabanev inimressurss läheks tühjade või kaotatud politseiametnike ametikohtade täitmiseks (patrullpolitseinikud, konstaablid). Välipolitseiniku ametipalk peab olema suurem kui kabinetis istuva ametniku oma (erandiks on kriminaalpolitseinikud). Politseipatrullid peavad olema avalikus ruumis nähtavad ööpäevaringselt, nii jalgsi- kui autopatrullid.



5. Seni kuni kutsutakse tagasi juba lahkunud politseinikud ning koolitatakse välja uusi, kasutatakse täiendavaid rahalisi vahendeid kaitseliidu patrullide toomiseks tänavatele.



6. Iga riigi kodanik omab seaduslikku õigust kaitsta iseenda ja oma lähedaste elu, tervist ning vara kõikide käepäraste vahenditega, sealhulgas legaalse tulirelvaga. Kui pätt teab et korterisse ronides või kellelgi kallale tungides võib ta saada väärika vastuse, väheneb isu seda teha tunduvalt.



Kui riik ei suuda oma kodanikke kaitsta, peavad kodanikud tegema seda ise!

admin Oct 23 · Tags: siseturvalisus

Tag Search

Tags