Õhuke sisejulgeolek from admin's blog


Valitsus on juba aastaid rakendanud nii-nimetatud õhukese riigi strateegiat koos suhtumisega, et „ kõik probleemid lahenevad iseenesest, eneseregulatsiooni korras.“

Sellise suhtumise tulemusena peame tõdema, et siseriiklik julgeolek pole olnud kunagi nii habras või isegi olematu, kui see on praegu. See puudutab nii päästevõimekust, kiirabi kui politseid…

Keskendume praegusel hetkel politseile, mitte sellepärast et me teisi talitusi peaksime kuidagi vähem tähtsateks, - seda mitte,- lihtsalt süvitsi teemaga minekuks on vaja teha rohkem eeltööd. Kindlasti tuleb neist juttu mõnel järgmisel korral.

Politseipatrullide puudumist avalikus ruumis on märgata igal sammul ning juba pikema ajaperioodi vältel. Maapiirkondadest pole mõtet rääkidagi, kui isegi pealinna ööelu on nädalavahetustel suhteliselt kontrollimatu. Linnapildis on tavaliseks nähtuseks, et ringi kakerdavad narkojoobes tegelased, kellede käitumine on ümbritseva suhtes ettearvamatu, turiste kimbutavad taskuvargad, röövimise ohvriks võid sattuda isegi keset päeva ning kaameraid täis kiirsöögirestoranis. Saagijahil vargaid ei hirmuta seegi et pererahvas on kodus, mingid arengupeetusega rusikakangelased hoiavad hirmu all tervet küla-täit inimesi jne.jne.

Inimesed tajuvad üha enam, et politsei ei kontrolli olukorda ning sedasama tajuvad ka pahalased, mõistes et politseil ei ole enam varasemaga võrreldes samapalju reageerimisvõimekust ja –jõudu.

Meie humaansed ja euroopa parimaid väärtusi järgivad seadused kaitsevad pigem kurjategijaid kui ohvreid. Karistused on minetanud oma eesmärgi ning mõtte. Seepärast loemegi nõutult uudist, kuidas turisti kurikaga peksnud ja paljaks röövinud noorukid vaid paar nädalat pärast sotsiaalprogrammi suunanud kohtuotsust, taovad elajalikult käte ja jalgadega inimest bussipeatuses… ning saavad karistuseks tingimisi vanglakaristuse. Kuuldavasti on osa neist jõudnud ikkagi trellide taha, nii et tekib küsimus, et kas jätkame katsetusi inimeste elu ja tervisega?

Liiga sageli peame lugema sellest, kuidas inimesi pekstakse lausa kaubanduskeskuse ees, teiste inimeste silme all, kuidas noortekambad lõhuvad, laamendavad ning vägivallatsevad täiesti karistamatult väikelinnades, piirkonna politseijuht kehitab aga õlgu ja teatab et see on vanemate ning sotsiaaltöötajate tegemata töö, kuidas jalgratturi surnuks sõitnud roolijoodik jalutab juba kolme kuu pärast vabaduses, sest prokuröri sõnul ei saa ju inimese elu jäädavalt ära rikkuda, pealegi ei too karmim karistus hukkunut tagasi, kuidas varasemalt oma ema korduvalt peksnud ning ta hiljem tapnud ajukääbik vabaneb ennetähtaegselt vanglast, kuidas varem inimest ahjus ära põletada üritanud ning erinevate vägivallategude eest karistatud jõhkutseja saab luude puruks peksmise eest vaid kaks ja pool aastat vanglat, kuidas eluterve ärimees pekstakse rusikasportlaste poolt märkuse tegemise eest vaeseomaks, mille tõttu elab ta kogu ülejäänud elu riigi poolt makstavast invaliitsuspensionist, sest normaalne töövõime ei taastu mitte kunagi… , kuidas pedofiilia eest seitsme aastast vanglakaristust kandnud pervert saab samalaadse teo ja eelmise kannatanu ähvardamise eest vaid kaks aastat tingimisi. Seda loetelu võiks jätkata väga, väga pikalt, kuid mitte see ei ole eesmärk. See loetelu oli illustreerimaks kuhu suunas riik liigub… Kas see ongi õigusmõistmine, kas see ongi õiglus?

Karistamatuse tunne on see mis paneb kurikaela kohtupingis avalikult kannatanu üle irvitama, sest ta teab et midagi hullu temaga ei juhtu. Korduvalt tingimisi mõistetavad vanglakaristused, sotsiaalprogrammide määramised, milledel pole mingit mõju, naeruväärselt lühikesed vanglakaristused ka raskete ja korduvate kuritegude eest, kergekäelised ennetähtaegsed vabastamised vanglatest, - need kõik on kaasmõjud mis tulenevad euroopa ultraliberaalse karistuspoliitika rakendamisest. Isegi kui selle läbi kannatab omaenda kodanike elu, tervis, turvalisus ja õiglustunne.

Fakt on see et oleme siirdumas tagasi 90-ndatesse, sest tänagi on taastekkimas neid, kes üritavad äritegevust maksustada või nõuavad võlgu välja vägivalda tarvitades, taas peame rääkima taksomaffiast jne.

Aga mis veelgi hullem: mitte harvad ei ole juhud kus politsei saab ise pättide käest peksa või ei julge probleemsetes olukordades resoluutselt käituda. Ametnikud , kes peaksid ja kel on voli meid kaitsta, vajavad ise kaitset!

Eks näita seegi, kuidas seadusesilma suhtutakse ning et neid ei võeta tõsiselt.

On mõistetav, et arusaamad turvalisusest on erinevad, kuid erinevad on ka võimalused sellesse panustada. Kuidas aitab peret, kel on probleeme igapäevase hakkama saamisega, soovitus kaitsta end varguste vastu turvafirma palkamisega? Või kuidas aitab kodanikku soovitus probleemide vältimiseks veidi napsusena mitte käia jala või kasutada ühistransporti?

Samal ajal raporteerib siseminister koos politseijuhiga avalikkusele särasilmselt ning rõõmsa häälega, kuidas Eestis on kuritegevus kontrolli all ja see aina väheneb. Tekib küsimus, et kas nad ei tea mis tegelikult toimub või valetavad nad ausa näoga?

Äkki on kuritegevuse vähenemise taga hoopis see, et kodanikel on kadunud lootus reaalselt abi saada ning seetõttu pöördutakse politsei poole vähem? Inimesed on aru saanud , et nn. „pisikuritegudega“ on nad jäetud omapäi. Isegi kui avaldus kirjutada, kestab uurimine paar-kolm aastat ning lõpetatakse süüdlase puudumise tõttu. Aga igal kuriteol on sooritaja, süüdlane, kas olete selle unustanud härra siseminister ja politseijuht? See et teie poolt juhitav ametkond pole suutnud süüdlast välja selgitada, on teie, mitte kodaniku süü! Jutt sellest, et neid väheseid menetlejaid, kes järele on jäänud, tuleb hoida suuremate asjade jaoks, ei ole pädev. On arusaadav , et „suurte asjade“ menetlemine, kust voolab riigikassasse raha, toob kaasa kiituse ülevaltpoolt kuid ärge unustage, et vanamemme jaoks on 60 euro pensioniraha varastaja tabamine sama tähtis riigikogulaselt telefoni pihta pannud päti päevavalgele tirimine. Tõsi - esimesest ei räägi mitte keegi, teise teo puhul on aga kõrgendatud avalik huvi, ometi on mõlemad olulised. Kes on andnud politseile õiguse otsustada, milline kuritegu on oluline ning milline mitte?

Uskumatult kõlas politsei-poolne avameelsus, et kõikide kuritegudega tegelemiseks ei jätku neil ressurssi ja seetõttu toimitakse valikuliselt – olulisemate kuritegudega tegeldakse intensiivsemalt, teistega jooksvalt ning vastavalt võimalustele.

Lisaks politseipatrullide nägemise vähenemisele, on kordades suurenenud ooteaeg , mis jääb abikõne ja abi saabumise vahele. Sel ajal kui politseipatrull tegeleb bussipeatuses vedelevale joodikule-kodutule „taksoteenuse” osutamisega, öeldakse järjekordsele abivajajale, et ühtegi vabat patrulli ei ole ning kohle sõidab see siis kui vabaneb. Kainestusmajja viimisele järgneb dokumentide täitmine mis kestab „pisut kaasa aidates” vähemalt tunni.

Lähitulevikus läheb pensionile ca veerand politseiametnikest ja seda täiendavat puudujääki ei korva uued tulijad.

Samal ajal kui kesise palgaga reakoosseis rassib tänavatel, mõnulevad soojades kabinettides soojadel toolidel ametnikud, kes annavad nõu ning õpetavad kuidas tööd peab tegema, raporteerivad langevast kuritegevuse protsendist, kirjutavad projekte jne. Kõik nad saavad „vastutusrikka töö” eest väärilist palka, lisaks paisuvad nende kupud pagunitel nagu pärnitaigen ahju ääres. Igasugune kokkutõmbamine ei toimu nende muidusööjate arvelt, kelle panus sisejulgeolekusse on küsitava väärtusega vaid ikka reakoosseisu pealt. Vähem patrulle, vähem sõite, viletsam varustus jms.

Meenub kurioosne juhtum Ida-Virumaalt, kus vahetuses oli väljas vaid kaks patrulli kes pidid ära teenindama kõik väljakutsed. Millisest turvatundest me räägime?

Karjuvat politseinike puudust üritatakse korvata küll eripensioni taastamisega, teatavat laadi kuritegude eest süüdimõistetud politseinike lubamisega edasi töötada, abipolitseinike ning turvafirmade õiguste laiendamisega, piirivalvuritele politseiülesannete andmisega ja kurat teab veel mis meetoditega.

Selle asemel et tunnistada avalikult politsei allakäiku ning suutmatust normaalselt funktsioneerida, teeb politseijuht kummardavaid liigutusi poliitikute suunal, sest vastasel juhul pole lootustki teiseks ametiajaks.

Tegelikult on selleks et taastada normaalne olukord, lihtsad lahendused:

1. Kõigepealt tuleks selgelt ära määratleda, millised on sisejulgeoleku eest vastutavate talituste ülesanded, millist elutähtsat abi nad osutavad (see puudutab nii politseid,kiirabi kui päästet). Politsei tuleb vabastada kõikidest kõrval- ja abitegevustest (joodikutega tegeleb munitsipaalpolitsei jne.). Politsei otsene kohus on tagada avalik kord, kaitsta kodanikke, tõkestada kuritegusid.



2. Politseil peab olema õigus-kohustus kasutada olukordades kus on reaalne oht tema enda või kaaskodanike elule ning tervisele, vastavalt vajadusele kõiki tema käsutuses olevaid erivahendeid, kaasa arvatud tulirelva.



3. Kogu politseisüsteem tuleb ümber korraldada ning kaotada kõik need ametikohad mis ei ole otseselt seotud sisejulgeolekuga. Esimeses Eesti vabariigis ei olnud politseisüsteemis nii palju kõrgeid politseiametnikke kuid ometigi töötati palju tõhusamalt. Politseiamet kui selline tuleks kaotada ning siseministeeriumi juures tuleks luua politseitalitus, mille eesotsas on politseijuht. Kaoksid dubleerivad projektikirjutajad, haldusjuhid ja muud sellised tegelased. Neljast politseiprefektuurist piisab et tagada efektiivne juhtumine kohapeal. Politseistruktuur peab olema selge ja vastutuspõhine.



4. Kogu vabanev inimressurss läheks tühjade või kaotatud politseiametnike ametikohtade täitmiseks (patrullpolitseinikud, konstaablid). Välipolitseiniku ametipalk peab olema suurem kui kabinetis istuva ametniku oma (erandiks on kriminaalpolitseinikud). Politseipatrullid peavad olema avalikus ruumis nähtavad ööpäevaringselt, nii jalgsi- kui autopatrullid.



5. Seni kuni kutsutakse tagasi juba lahkunud politseinikud ning koolitatakse välja uusi, kasutatakse täiendavaid rahalisi vahendeid kaitseliidu patrullide toomiseks tänavatele.



6. Iga riigi kodanik omab seaduslikku õigust kaitsta iseenda ja oma lähedaste elu, tervist ning vara kõikide käepäraste vahenditega, sealhulgas legaalse tulirelvaga. Kui pätt teab et korterisse ronides või kellelgi kallale tungides võib ta saada väärika vastuse, väheneb isu seda teha tunduvalt.



Kui riik ei suuda oma kodanikke kaitsta, peavad kodanikud tegema seda ise!


     Next post
     Blog home

The Wall

No comments
You need to sign in to comment

Post

By admin
Added Oct 23

Tags

Rate

Your rate:
Total: (0 rates)

Archives