Kas eestlane on rehepapp? from admin's blog


Aeg ja elu on näidanud, et eestlasest ei saa ärimeest, vähemalt mitte selle sõna klassikalises tähenduses. Kui vähemuses olevad erandid välja arvata, siis enamiku jaoks tähendad ärimeheks olemine maksudega mängimist, liigkasuvõtmist, vahendustegevust, eurotoetustel ja odaval tööjõul põhinevat ärimudelit, võimalikult väikeseid kulutusi ning võimalikult suurt tulu, mis tagaks mõnusa äraolemise. Rehepaplus oma riigi ja kaaskodanike vastu on vaata et auasi või vähemasti ei peeta seda taunimisväärseks.

 

Vaatamata sellele, et veel mõned aastatd tagasi tootsid meie kõrgkoolid hordide kaupa ärijuhte ja teisi kummalise nimetusega majandustegelasi, tekitavad Eesti ärimaastikul tõsisemaid võnkeid endiselt vana kooli „raskekahurivägi”, kellede ärikogemus põhineb peamiselt nõukogude aegsel sahkerdamisel – kes tegutses Viru ärikana või muidu spekulandina, kes oli tegev kommunaalmajanduse struktuurides, ministrite nõukogu autobaasis või kus iganes mujal. Omavahelistel kokkuleppedel ning käsi peseb kätt laadsetel diilidel põhinevatest arusaamadest ja majandustegevusest on saanud ultraliberaalsetes tingimustes turumajanduse väärastunud vorm, kus konkurents ning tegevusvabadus saavad toimida vaid neile vastuvõetavas ja kasulikus kuues. Nende endi poolt loodud ja betooni valatud staatus lubab dikteerida, millised peaksid olema need mängureeglid, see liivakast, kus nad on valmis mänge mängima.

Aastate jooksul on avalikkuse ette jõudnud vaid mõned üksikud juhtumid meie „ärieliidi” räpastest saladustest: altkäemaksu andmised, et saavutada endale meelepärane tulemus, diilid riigihangete saamiseks, poliitikute ja parteide rahastamine, seotus omaaegse KGB-ga jne.jne. Ilmselgelt on see vaid jäämäe veepealne osa ning paljudest seostest ja tegudest ei saa me mitte kunagi teada.

Ärimeeste kindlustunnet ning olukorra kontrollimist peegeldab kasvõi seegi tõsiasi, et tasub vaid maksuametil tõhustada tööd maksulaekumiste üle, kontrollida tehingute seaduslikkust ja seaduste täitmist, kui algab hädakisa maksuameti ahistamise ja ausate ärimeeste terroriseerimise pärast. Asus maksuamet kontrollima firmaautode sihipärast kasutamist, kui kohe puhkes ärimeeste nutulaul kiusamise pärast. Tundmata piinlikkust, kurtis üks ärimeestest, kuidas ta sai maksuametilt teate, et tema ametiauto leiti kesk tööpäeva kuskilt spordisaali parkimisplatsilt. Tema meelest oli see normaalne, et ta teeb neid sõite, mida vajalikuks arvab pidavat, ainult, et… miks peaks tema firma sel juhul saama tagasi sõidukilt käibemaksu? Kohati unustavad meie ärimehed, et riik teeb neile soodustusi ettevõtluse toetamise ja arendamise eesmärgil, mitte nende elustiili toetamiseks. Tavaliselt järgneb sellistele aktsioonidele koheselt ka poliitikute surve maksuametile selline tegevus lõpetada.

Pole kahtlustki, et suur osa olulisematest tehingutest ning projektidest mängitakse sümbioosis: ärimehed-ametnikud-poliitikud, kindlatesse väravatesse. Ärimeestele lojaalsed ja nende huve esindavad ametnikud istuvad omavalitsustes, niitide tõmbamist juhitakse ka hoopis kõrgemal – seadusloome ja seaduste täitmise tasandil. Selge on see, et sellel viimasel tasandil sõlmitud kokkuleppeid on märksa keerulisem tuvastada kui reaametniku poolt antud allkirja. Eestis eksisteerib väidetavalt mitu mõjukat suhtlusvõrgustikku, kuhu pääsemisel on kõik võimalik, mis avab uksi ja võimaldab osaleda parimates tehingutes. Ainult et sinna pääsevad vaid väljavalitud.

Jälgides, kui valuliselt reageerivad ärimehed sellele, et riik on saanud aastatega targemaks ning asunud ise olulisi ja elutähtsaid toiminguid, teenuseid osutama, saab mõistetavaks kui mugav lüpsilehm on riik neile seni olnud. Mäletame ju Edelaraudtee kohtuvaidlusi, Leedo meeleheitlikke katseid oma praamiäri päästa jne. Miks peab riik maksma ettevõtjatele hiigelsummasid maksumaksjate raha, kui ta on suuteline ise osutama teenust odavamalt ja tarbijasõbralikumalt? Ettevõtja ise on valmis ostma kasvõi Hiinast, peaasi et saaks odavamalt, siis miks ei või seda teha ka riik kui tahab olla hea omanik? Rääkida siinkohal tahtlikust ettevõtluse väljasuretamisest, nagu riiki süüdistatakse, ei ole asjakohane. Riigil on kohustus tagada teenused ja ta ei saa alati lähtuda sellest kas need on kasumlikud (nagu mõtleb ärimees).

Heaks näiteks on ka Maanteeamet. Tasus neil mõned aastad tagasi muuta mängureegleid maanteede ehitamises, karmistada nõudeid ja teha audit senitehtud töödele, mis paljastas üllatavalt palju kõrvalekaldeid kvaliteedis ning normide mittetäitmist tellimustes, kui ehitajad tõusid tagajalgadele. Ähvardati, et maanteede ehitus läheb kordades kallimaks, nad loobuvad riigihangetes osalemiseks jne. Tänaseks on kõik taas nii nagu vanasti – maanteeameti juht uuesti ametisse ei kandideerinud, riik saab maanteed kätte veidike odavamalt, tehes järeleandmisi kvaliteedis ja ohutuses, ehitajad saavad väiksemate kulutustega suuremat tulu.

Ettevõtjatel jätkub üksjagu ülbust ja jultumust, et nõuda kompensatsiooni euroliidult ning eesti riigilt selle eest et nad võtsid teadlikult äririski, müües kaupu Venemaale. Headel aegadel nauditi priskeid kasumeid, kuid nüüd nurisetakse kehtestatud sanktsioonide pärast, eirates selle põhjuseid. Ärimehe kasum ei kaalu üles karistust selle eest et üks riik võttis endale õiguse territoriaalseid piire ümber jagada ning alustada teise riigi vastu sõda. Mille poolest on teie äririsk olulisem või tähtsam kui teiste oma , et seda kompenseerida? Pole kuulnud, et keegi kompenseeriks näiteks mööblitootjate saamata jäänud kasumit.

Veelgi enam, on selgunud, et tegelikku kahjumit kannatavad põllumehed, sest kokkuostjad-tootjad langetasid küll hindu nende suunal, kuid edasimüügihind jäi muutmatuks või isegi kerkis. Uute turgude leidmine ei olnudki nii suur probleem kui viriseti, iseasi kas saadav kasum on nii priske kui varem. Hiljutise põllumeeste meeleavalduse taga paistsid ühe suurtootja kõrvad, kelle eelmise aasta kasum ei oleks lubanud küll väita „kahjumit ja virelemist.” Kas pole see nagu võlts käitumine?

Vaba ettevõtlus tähendab ka vabalt valitavaid äririske. Riik saab ja peab toetama ettevõtlust, kuid mitte kinni maksma nende saamata jäänud tulu ja kasumeid.

Liiga paljude ärimeeste tegevused on üles ehitatud eurotoetustele, mida nii EL kui riik heldelt jagab.

Kas selline äri ikka on jätkusuutlik? Kindlasti mitte, kuid tulus küll, vähendades nii omavastutust kui ärisse panustatavaid vahendeid. Lausa omaette majandusharuks on kujunenud eurotoetuste saamist nõustavad ja abistavad teenused.

Mõnikord jääb mulje, et eestlane on ärimehena multitalent, samasugune nagu mõni poliitik, kes oskab ning suudab kõike, kui vaja juhib täna haridusministeeriumi, homme aga kaitseministeeriumi.

Kui baari pidamine lõppes pankrotiga, sest enamik külastajatest olid enda sõbrad ja kuidas sa neilt raha küsid, siis pole hullu – vahendame tööjõudu Soome, makse ei maksa ja ullikesed laseme ka palgaga üle. Siis kui töövaidluskomisjon asub saamata jäänud palgaraha välja nõudma ning ka maksuamet hakkab saamata jäänud maksude pärast huvi tundma, paneme poe kinni ja proovime kätt internetiäris. Siis kui kasum osutus väiksemaks kui loodeti, programmeerijad ja IT-poisid nõuvad palgaraha, rahulolematud veebipoe ostjad tahavad saamata jäänud kauba eest raha tagasi, sest skandinaaviast kaupa „tarnivad” vargapoisid ei suutnud tellimust täita, lastakse firma taas pankrotti, las riik maksab neile. Kuna vahepeal on tulnud nii „hiilgava äri” kui ka oma „elustiili säilitamise” tarbeks laenu võtta, osaletakse kõikvõimalikes „abitegevustes”: alustades pettustest kuni narkoärini.

Uskumatu aga sellised noored ärimehed sõidavad ringi kallite autodega, elavad ettenägelikult vanemate nimele kirjutatud majades ning mis veelgi põnevam – vaatamata oma töötu staatusele või paremal juhul ollakse mõnes riiulifirma hingekirjas, ei esita küsimusi ei politsei ega maksuamet, sest uurijaid on vähe ja majanduskuritegude uurimine kallis lõbu. Seetõttu võetakse sihikule suuremaid kalu, kust on lootust ka suuremaid summasid sisse nõuda.

Selline võiks olla ühe moodsa aja ärimehe profiil, kes üritab edukas olla.

Tuleb nõustuda nendega, kes siiamaani räägivad sellest, et erastamine oli küll ainuõige ja vajalik, kuid viis, kuidas seda läbi viidi ning see mis toimus, oli lausa kuritegelik. Põhjalikku uurimist vajaksid Eesti Merelaevanduse ning paljude teiste suurte firmade erastamine ja varade kantimine, kuid ka kolhooside ja sohvooside varade kadumine. Vaja oleks selgust, kelle algatusel sai erastamisest ärastamine, kes otsustas, keda ja millistel tingimustel parematele paladele ligi lasti, miks võimaldati sisuliselt „kommiraha” eest osta terveid tehaseid jne. Õhus rippuvaid küsimusi on liiga palju.

Aga mida oligi oodata Erastamisagentuurilt, mille likvideerimisprotsess iseenesest oli juba hägune (Riigikontrolli järeldus). Olgugi, et Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas Erastamisagentuuri viimase juhi Jaak Liiviku süüdimõistmisel inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni rikkumisi (üldisele õiglustundele viitamine ei sobi Euroopa õigusruumi!!!), jääb fakt faktiks- seal ei olnud kõik korras. Kindel on ka see et Liivik ei olnud põhisüüdlane ega ka isegi mitte põhitegija, temale jäeti kokkuvõttev „koristustöö” agentuuris, millest õnnetu „tankist” püüdis Eesti Raudtee erastamisel natukenegi kasu saada.

Siiamaani on suurema käsitluseta jäänud ka pankade osalus magusamate erastamispalade ampsamisel. Sellega tegeldi nii otse kui ka varifirmade kaudu.

Kogu selle sahkerdamise juures on kurb tõsiasi see, et täiesti toimivad tehased ja ettevõtted sattusid omanikele, kellede eesmärk ei olnudki tegevust arendada ega jätkata, vaid huvi piirdus vaid kinnisvara või krundiga. Ettevõtted suleti, töölised jäid tööta, hooned muutusid kiirelt büroodeks või lammutati sootuks. Asemele kerkisid kaubanduskeskused või luksuskorteriga majad.

Pole siis ka midagi imestada, et meil on kaubanduskeskusi kordades rohkem kui normaalses ühiskonnas, luksuskortereid jätkub nii ärimeestele, nende peredele kui ka armukestele üürimiseks.

Kuid maa ja taeva vahel hõljub endiselt terve rida kodanikke, keda need karmid aastad muutsid sundüürnikeks (seaduslikud kodutud), kellede süü seisnes selles, et neile oli kunagi jagatud kortereid, mis kuulusid omakorda millalgi kellelegi… Kas nad on selletõttu halvemad kodanikud või teise sordi inimesed? Riik oleks pidanud kasutama erakorralisi meetmeid – üürikorterite ehitamine, ühiselamute kasutusele võtmise selle asemel et need maha müüa, kahjuks aga kirjutati vaid seadusse klausel, mis ei luba omanikul üürnikku kohe tänavale tõsta. Sellega kaitses riik pisut iseennast: ta poleks suutnud toime tulla üleöö tänavatele tõstetud inimestega.

Eesti reklaamib end ikka ja jälle kui äri tegemiseks eriti soodsat riiki. Kas pole paljude probleemide allikaks just see et kõik on liiga lihtne? See tõmbab ligi kerge kasumi jahtijaid, teeb elu kergeks petturitele jne.

Meie ärikeskkond ei ole ammu enam soodne. Kõrged tööjõumaksud, bürokraatia, seadusandlik üleregulatsioon, aktsiiside ja muude kulutuste ettearvamatu kasv ning muutumine jne.jne kägistab ausat äriajamist täiesti tõsiselt. Riik vajab oma eksisteerimiseks üha rohkem ja rohkem vahendeid ning seda ei häbeneta ettevõtluselt sisse kasseerida. Seni on kõike seda mingil määral kompenseerinud odav tööjõud, kuid see ei jää igavesti niimoodi.

Kas te pole endalt küsinud, et miks enamus niinimetatud suurinvestoritest, kes siia omaajal tulid ning kellest räägiti uhkelt kui „kinnitusest meie ärikeskkonna edumeelsusele ja usaldusväärsusele”, on tänaseks Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud? Lahkumine on olnud jätkuv ja kestab tänaseni ning seda ei ole ka suudetud või tahetud peatada.

Üheltpoolt on kindlasti põhjus puhtmajanduslik – kasvavad maksud ja kulud, kuid teisalt ei saa välistada, et aja möödudes saadi aru, mil moel ja kuidas siinne vabaturg toimib.

Nagu ühe lahkunud firma omanik on maininud, ei sobinud neile kusagil tagatubades tehtavad kokkulepped, riigihangetel osalemise skeemid, soovid erakondade toetamiseks jms. Lihtsameelsus, et ausalt konkureerides on siin võimalik edu saavutada, asendus kiirelt pettumusega.

Eestlasest ärimehe autolembus on jõudnud juba ka piiri taha. Meid külastavad välismaalased ei suuda oma imestust varjata, nähes linnatänavatel ringi sõitvat ülimoodsat autoparki. Suurem enamus neist uutest ja ülimoodsatest sõidukitest kuuluvad firmadele, milledest omakorda paljude ainus funktsioon oligi auto soetamine ning sellelt käibemaksu tagasi saamine. Luksusautode registreerimine kaubikutena on jätkunud ka pärast seadusandluse muutmist, millega loodeti sahkerdamist piirata.

Moodsa aja ärimehe eesmärgiks ei ole pikaajalise, rahuloleva kliendi soetamine või firma loomine, mis võiks kesta kaua, vaid kiirelt ja suurema hulga papi kokku kühveldamine võimalikult väiksemate kuludega. Konkurendist uhkem auto, uhke elumaja, kontor kesklinnas, ilusam saatja üritustel ja muu selline, on Eesti ärimehe staatuse ning edukuse näitaja.

Me ei pane isegi enam tähele, kuidas meid tüssavad kaupmehed poodides, restoranide omanikud, taksojuhid jne. Nad kõik on moodsa aja ärimehed.

Lõpetuseks: ärimehed kurdavad sageli, et niinimetatud „teise Eesti” inimesed ei armasta, vaid pigem vihkavad ning põlgavad neid, ehkki nad annavad inimestele tööd ja toovad toidu lauale.

Kas teile ei tundu lugupeetud ärimehed, et teie ahnus ja vastutuse puudumine on selle teise Eesti loonud? Kuidas sind armastada, kui sul on raha, et ehitada kõiki ehitusnorme eirates üüratu villa otse mereranda, mis paberite järgi kannab nime – paadikuur, et osta luksusmaastur endale ja oma naisele ning armukesele, panna laps välismaale õppima, osta uus korter, kuid töölisele kinnitad, et maksud on kõrged ja firmal ei lähe eriti hästi, seetõttu ei saa sa talle ka üle 460 euro maksta…

Kuidas peaks sind armastama inimene, kes selleks et üldse pisutki normaalsemalt elada, peab töötama mitmel töökohal suurema enamiku ööpäevast, et saaks maksta ära kõik liisingud ja pangalaenud, samal ajal kui sina lahendad oma kasvavaid vajadusi „makse optimeerides”?


Previous post     
     Blog home

The Wall

No comments
You need to sign in to comment

Post

By admin
Added Oct 24

Tags

Rate

Your rate:
Total: (0 rates)

Archives