Parteid | Forum

Topic location: Forum home » General » Tasub mäletada
admin
admin Oct 23


SEISUKOHT | Sotside vandenõu?

Pole muidugi kusagil öeldud, et paljuloodetud rahvakogu, mis valmistab ette seadusemuudatusi, peaks olema apoliitiline organ.

Küsimus on vaid, kelle nägu on need seadusemuudatused, mis rahvakogust väljudes riigikogule kinnitamiseks ette söödetakse.

Rahvakogu kodulehel ära toodud ettevalmistava töögrupi 17 liikmest ligi pooled on äriregistri andmeil kas olnud või on jätkuvalt mõne erakonna liikmed.

Esindatud on sotsid, IRL ja rohelised. On sümptomaatiline, et jalga ukse vahele pole saanud Reform, kelle poliitika vastu kogu protsess tegelikult ju ongi suunatud ega mustadest erakondadest Keskerakonnaga seotud isikud.

Joonistub välja huvitav käsuliin – jääkeldri kutsus kokku president Ilves, kureerima pandi rahvakogu koostöökogu juht Olari Koppel, kelle valvsa pilgu all tegelevad protsessi vedamisega Liia Hänni ja Siim Tuisk.

Kõiki nimetatuid ühendab kas varasem või ka praegune kuulumine SDE ridadesse. Või kas presidendi õigusnõuniku osalemine töögrupis on poliitiline samm või mitte?

Kuna sotsidel juba eksisteerib toetajaliikmete süsteem, mida Reformgi kavandab, siis ei tea me, kas erakonnast lahkumine oli sisuline või ainult taktikaline käik jälgede segamiseks.

Seega pole välistatud, et kogu jääkeldri protsess on sotside valimiseelne vandenõu segaduse külvamiseks ning Reformi jalgealuse õõnestamiseks,

Kui aga arvestada, et rahvakogu juhtgrupis osalejad on erakondadest välja astunud poliitikas pettumise tõttu, siis rahvakogus osalemine tähendab lihtsalt nende soovi uuesti poliitikasse tagasi tulla ning pirukast oma osa saada – esimesel korral see lihtsalt ei õnnestunud.

Rahvakogu võib neile olla valimiseelseks hüppelauaks, kusjuures kulud maksab kinni riik. Ilusate sõnade taga võivad olla varjatumad omakasupüüdlikud eesmärgid.

 

http://www.ohtuleht.ee/512668

admin
admin Oct 23


Välisministeeriumist läksid kaduma Mart Helmet šantažeerida võimaldavad dokumendid


Välisministeeriumis toimus 90ndate aastate lõpus sisejuurdlus, tuvastamaks, kas Moskva saadik Mart Helme üritas saatkonna remondi raha eest oma Suure-Lähtru mõisa remontida. Sisejuurdluse hinnang oli kriitiline ja seetõttu paluti Helmel lahkumisavaldus kirjutada. Materjalid aga, mis võimaldaksid praegusele riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees Helmele varju heita, on välisministeeriumist teadmata kadunud.

Lugu ise on juba vana. Moskvas saadikuna töötanud Helme oli soetanud omale Suure-Lähtru mõisa, mida hakkas remontima AS Tallinna Restauraator. Sama firma tegi remonti ka Moskva saatkonnas, kusjuures lepingutele kirjutas alla Helme.

90ndate lõpus kirjutasid sellest kõik suuremad lehed. Nimelt teatas Tallinna Restauraatori juht Toivo Lepik tollal, et Helme jäi talle mõisa remondi eest raha võlgu ja tegi ettepaneku mõisa remontida Moskva saatkonna remondilt teenitud kasumi arvelt.

Helme olevat Sõnumilehe andmetel saanud ka muid soodustusi: "Endine Tallinna Restauraatori töötaja, kes eelistas anonüümseks jääda, kinnitas Sõnumilehele, et lisaks Moskva saatkonna ja Suure-Lähtre mõisa renoveerimistööde omavahelisele sidumisele pakkus firma toonasele suursaadikule veel mitmeid soodustusi.

"Nii korraldas Helme 1997. aasta kevadel ŠŠoti klubis, mis kuulub Tallinna Restauraatorile, tasuta oma tütre pulmapeo. Lepiku poolt finantseeriti ka Mart Helme reis ŠŠotimaale ja suursaadiku mööbli transport Moskvast Tallinna. Lisaks sai Helme teha soodusoste Tallinna Restauraatori kaudu."

Helme eitas nii tollal kui ka praegu igasugust kuritarvitamist ja kinnitab, et remontis mõisa vaid oma raha eest.

Skandaali mäletab ka tollal välisministeeriumi kantsler olnud Indrek Tarand, kelle sõnul see oligi põhjus, miks Helme diplomaatiline karjäär lõppes.

"Põhjus, miks Mart Helme sai võimaluse omal soovil välisministeeriumist lahkuda, oligi see, et selline parallellism Moskva saatkonna ja Lähtru mõisa remondil oli mulle vastuvõetamatu," ütles Tarand. Välisministeerium uuris tollal toimunut.

"Sisejuurdlus leidis, et natuke olid mõned arved sassi läinud, kuna oli üks ja sama ehitaja. Osapooltel oli võimalus need ära klaarida nii, et ei kannatanud ei ettevõte ega riigieelarve," lausus Tarand.

"Ütleksin niimoodi, et Helme ei leitud süüdi olevat riigieelarve vahendite väärkasutamises. Küll aga oli tekkinud delikaatne olukord, et oli võimalik eeldada, et tal oli kavatsus neid väärkasutada," selgitas Tarand.

Välisministeeriumil oli sellega seoses veel üks mure. Suhted Venemaaga polnud ka tollal kuigi sõbralikud ja kui venelased oleksid saanud oma kätte saadiku korruptsiooni tõestavaid materjale, oleks see võimaldanud neil teda šantažeerima hakata.

Mart Helme kommentaar Moskvast ei kutsutud mind tagasi. Vastupidi, minu lähetust pikendati mitme kuu võrra ja tagasi tulin seoses ettenähtud ametiaja lõppemisega. Tallinnas asusin tööle välisministeeriumi asekantslerina.

Mis puutub Toivo Lepiku süüdistustesse, siis on need seotud meievaheliste lahkhelidega Suure-Lähtrus teostatud tööde hinna ja kvaliteedi küsimustes. Lahendasime lahkhelid advokaatide vahendusel ja kirjutasime alla ka paberile, mille kohaselt meil rohkem vastastikuseid pretensioone ei ole. Tollal ei olnud ühtegi seadust, mis oleks pidanud seda, et sama firma teostab töid nii riigile kui ka mulle korruptsiooniks või huvide konfliktiks. Asi oli avalik ja algul ei näinud selles probleemi ka välisministeerium.

Et asi oleks selge: minu sissetulek Moskvas oli igakuiselt 60 000 krooni (palk, välislähetustasu, asukohamaa koefitsient, abikaasa toetus, lapsetoetus, esindustasu) millest igakuiselt säästsin 40 000 krooni. Suursaadikuna oli minu sissetulek oluliselt suurem kui riigikogu saadikuna. Töömees teenis toona umbes 3000 krooni kuus. Suure-Lähtu mõis maksis 125 000 krooni, seega sisuliselt minu kolme kuu säästud. Lagunenud mõisahoone maksis siis ja maksab ka praegu umbes sama palju kui keskmine korter Tallinnas.

Mõisa renoveerimiseks võtsin pangast laenu 1 250 000 krooni. Praeguseks on laen pangale tasutud. Kõik minu tehingud on dokumentidega kaetud.

Lisaks, kõiki remonditöödega seotud arveid tasus ja kontrollis nii saatkonna kui ka välisministeeriumi raamatupidamine. Tööde teostamist ja maksumust kontrollisid aga saatkonna haldusjuht ja regulaarselt Moskva saatkonda külastavad välisministeeriumi haldusosakonna ametnikud. Saatkonna rahaasju kontrollisid minu ajal regulaarselt välisministeeriumi rahandusspetsialistid, samuti käis saatkonnas kahel korral riigikontroll. Mingeid kuritarvitusi ei leitud. Ei ole võimalik, et kõik need inimesed ja kontrollid olid osalised pettustes või aitasid seda kinni mätsida.

Olen kuulnud ka valesüüdistust, nagu oleksin saatkonna remondiks mõeldud materjale oma tarbeks Eestisse toonud. See põhineb ilmselt faktil, et lammutustööde käigus kanti maha kogu nõukogude aegse hotelli sisustus, mis utiliseeriti. Enne selle prügimäele viimist andsime kõigile saatkonnas töötavatele inimestele loa võtta sealt, mida nad vajalikuks pidasid. Inimesed, eriti koha pealt palgatud, kasutasid usinasti seda võimalust. Taolist tervemõistuslikku käitumist ei keelanud tookord ükski reegel.

Välisministeeriumi sisejuurdlusest ei tea ma midagi. Minult mingeid sellekohaseid seletusi võetud ei ole. Võimalik, et aetakse segi juurdlusega, mis juba pärast minu Moskvast lahkumist tuvastas kuritarvitusi välisministeeriumi haldusosakonna hangete osas. Juurdluse tulemusena pidi tollane haldusosakonna juhataja, kantsler Tarandi viskiklubi püsiliige, ametist lahkuma. Vari langes ka kantslerile. Sellestki kirjutati 1990. aastate lõpul ajakirjanduses.

Vastab tõele, et mulle avaldati ministeeriumist lahkumiseks survet. Eelkõige Ilvese ja Tarandi poolt. Põhjuseks oli pigem minu rahulolematus Euroopa Liiduga peetavatel läbirääkimistel võetud allaheitliku ja Eesti rahvuslikke huve kahjustava liiniga. Tarand ütles mulle otse, et ma olen tülikas inimene ja minuga ei taheta enam koos töötada. Kuna ma vabatahtlikult ei nõustunud lahkuma, kahtlustan, et ajakirjanduses ilmunud laimulood olid sinna sokutatud ministeeriumist minust lihtsamini vabanemiseks. Meenutan, et Tarand ise oli lõpuks sunnitud tema meelest talle kuuluvast ministeeriumist skandaaliga lahkuma.   

Mis täpselt toimus, on peaaegu 20 aastat hiljem keeruline öelda. Tollasest ajast on alles vaid mingi hulk ajaleheartikleid ja mõned tunnistajad, kes ei mäleta enam kõike. Dokumendid, mille põhjal välisministeerium leidis, et Helme puhul on tegemist korruptsiooniohuga, on teadmata kadunud.

Sisejuurdluse dokumente välisministeeriumi arhiivis pole, küll on seal aga muid Moskva saatkonna remonti puudutavaid materjale, näiteks lepingud ehitajatega. Samuti on alles materjalid, mis puudutavad ühte rahavaidlust Tallinna Restauraatori ja välisministeeriumi vahel.

Nimelt sõlmis Helme 21. märtsil 1997 Tallinna Restauraatoriga lepingu üheksa miljoni krooni peale, et saatkonda remontida. 1997. aasta riigieelarves oli selleks eraldatud aga vaid 4,2 miljonit, mistõttu lepingut muudeti nii, et Tallinna Restauraator pidi sel aastal tööd tegema vaid 4,2 miljoni eest. 1998. aastal võeti aga remonti tegema hoopis ehitusfirma EMV.

Tallinna Restauraatori juht Lepik sai selle peale pahaseks ja nõudis välisministeeriumilt lepingu teise poole eest saamata jäänud kasumi väljamaksmist. Välisministeerium ei tahtnud maksta ning seetõttu toimus sel teemal nõupidamine, kus olid kohal Lepik, välisministeeriumi esindaja Margus Haugas ja nende advokaadid.

Sellest on säilinud vestluse käiku kirjeldav protokoll, mis võtab kokku Lepiku jutu: "Annab infot Moskvas sõlmitud lepingu kohta ja ajakirjanduse nõuet Moskvast ja hr Helmest; näitab mõisa pilte ja räägib ajalehes ilmunud artiklist." Pole selge, millisest artiklist juttu on.

Välisministeeriumi advokaat tsiteerib artiklit. Siis räägib jälle Lepik: "Tsiteerib hr. Helmet, et tekkinud kasumeid kasutada remondiks mõisas!"

Lepiku kohtumine välisministeeriumis oli 7. augustil 1998. 12. augustil kirjutas Õhtuleht, et Helme kutsutakse juba sama aasta sees Moskvast tagasi, aga välisministeerium eitas seost Lepiku süüdistusega. Tegelikult jäi Helme Moskvasse 1999. aasta kevadeni.

Tallinna Restauraatoril oli tollal rahavaidlus nii välisministeeriumi kui Helmega. Tarand meenutas, et välisministeerium firmale vist midagi maksma ei pidanud. Helme pidi aga Lepikuga oma rahaasjad korda ajama ja võla tasuma, sest välisministeerium nõudis seda.

Lepik ise ütles Delfile, et kogu oma raha ta kindlasti kätte ei saanud. Pikka viha Helme vastu ta ei pea ja Helme poliitilised seisukohad on talle praegusel ajal sümpaatsed.

On ebaselge, kuhu sisejuurdluse dokumendid kaduda said. Välisministeerium teatas, et neid pole seal kunagi dokumenteeritud. Tarand lausus, et 90. lõpus dokumendid küll registreeriti, aga mingit tänapäevast otsinguvõimalusega dokumendiregistrit polnud, vaid dokumendid pandi kirja ja kui oli soov dokumenti otsida, tuli seda rida rida rea haaval nimekirjast otsida.

Helme ütles, et tema ei tea välisministeeriumi sisejuurdlusest midagi. "Minult mingeid sellekohaseid seletusi võetud ei ole. Võimalik, et aetakse segi juurdlusega, mis juba pärast minu Moskvast lahkumist tuvastas kuritarvitusi välisministeeriumi haldusosakonna hangete osas. Juurdluse tulemusena pidi tollane haldusosakonna juhataja, kantsler Tarandi viskiklubi püsiliige, ametist lahkuma. Vari langes ka kantslerile. Sellestki kirjutati 1990. aastate lõpul ajakirjanduses," kommenteeris Helme.

Helme sõnul tasus ja kontrollis kõiki remonditöödega seotud arveid nii saatkonna kui ka välisministeeriumi raamatupidamine. Tööde teostamist ja maksumust kontrollisid aga saatkonna haldusjuht ja regulaarselt Moskva saatkonda külastavad välisministeeriumi haldusosakonna ametnikud. Saatkonna rahaasju kontrollisid tema ajal regulaarselt välisministeeriumi rahandusspetsialistid, samuti käis saatkonnas kahel korral riigikontroll. Mingeid kuritarvitusi Helme sõnul ei leitud.

On täiesti võimalik, et need dokumendid on praeguseks hävitatud või lihtsalt kaduma läinud. Samas ei saa välistada, et keegi on need ka lihtsalt kaasa võtnud ja need ootavad praegu kusagil kellegi seifis oma aega. Tarand nentis, et ega mingit kontrolli välisministeeriumis ukse peal polnud, vaid asutus toimis usalduse peal.

Kui need Helmet halvas valguses näitavad dokumendid on kusagil kellegi käes ja ootavad oma aega, siis kas see võimaldaks nende omanikul Helmet šantažeerida? "See võib ka olla," nõustus Tarand. Üks asi on vanad ajaleheartiklid ja pooled asjad unustanud inimeste meenutused, teine aga dokument, mis võimaldaks täpselt öelda, millised kuritarvitused toimusid või siis ei toimunud. "Täpselt nii," nentis Tarand.

Dokumentide kadumine välisministeeriumist polnud tol ajal mingi ebatavaline juhtum. Kristiina Ojuland kaotas 2005. aastal töö välisministrina, sest selgus, et aastatel 1996-2004 oli hulk riigisaladust sisaldavaid dokumente kaduma läinud. Selle kohta algatati kriminaalasi, mis leidis, et suure tõenäosusega on dokumendid hävitatud, kuid nende hävitamine on jäetud nõuetekohaselt vormistamata. Selget vastust kadunud riigisaladusega dokumentide osas aga ei saadudki.

 

Miks Helme välisministeeriumist lahkus?

Tarandi sõnul oli just Moskva saatkonna remondiga seotu põhjuseks, miks Helmel ametist lahkuda paluti. See, et Helme enne lahkumist veel ministeeriumis asekantsleriks tehti, oli tema sõnul vajalik, et avalikkuse ees head nägu teha.

Helme sellise selgitusega ei nõustu. "Vastab tõele, et mulle avaldati ministeeriumist lahkumiseks survet. Eelkõige [toona välisminister olnud Toomas Hendrik] Ilvese ja Tarandi poolt. Põhjuseks oli pigem minu rahulolematus Euroopa Liiduga peetavatel läbirääkimistel võetud allaheitliku ja Eesti rahvuslikke huve kahjustava liiniga. Tarand ütles mulle otse, et ma olen tülikas inimene ja minuga ei taheta enam koos töötada. Kuna ma vabatahtlikult ei nõustunud lahkuma, kahtlustan, et ajakirjanduses ilmunud laimulood olid sinna sokutatud ministeeriumist minust lihtsamini vabanemiseks. Meenutan, et Tarand ise oli lõpuks sunnitud tema meelest talle kuuluvast ministeeriumist skandaaliga lahkuma."

Oma raamatus "Kremli tähtede all" andis Helme aga oma välisministeeriumist lahkumisele natuke teistsuguse selgituse. Nimelt polnud ta oma sõnul enam rahul sellega, milliseks välisministeerium oli muutunud.

"Revolutsioonilise entusiasmi, seltsimehelikkuse ja rahvusmeelsuse kõrval, kohati täielikult nende asemelgi kohtas nüüd siin igal sammul poliitilist korrektsust, tuulenuusutamist, karjerismi, kosmopolitismi ja lihtsalt künismi. Tundsin ennast selles keskkonnas paratamatult rindemehena, kes puhkuselt tulles avastab, et tema elu ja elu tagalas erinevad nagu öö ja päev, ning et väärtused ja eesmärgid nendes eludes ei kattu. Küsisin endalt, kas ma suudan ja tahan sellega kohaneda. Aus vastus oli, et suudan, kuid ei taha. Selles olukorras tabas mind sügav depressioon, nagu rindelt tulnuid sageli. Märtsis 2000 lahkusingi välisteenistusest, olles saatusele ometi tänulik kõige seal kogetu eest."

 

Delfi

admin
admin Oct 23
Konservatiivne Rahvaerakond taandab oma Tartu esinumbri Henn Kääriku võimaliku KGB-seose tõttu

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond taandab oma Tartu linnapeakandidaadi ja valimisnimekirja esinumbri Henn Kääriku seoses tema vastu esitatud süüdistustega koostöö kohta KGB-ga 1980-ndtel aastatel.

 

Erakonna juhatus rõhutab, et taoline info on täiesti ootamatu ning šokeeriv. Meie veendumuste kohaselt ei ole taolise taustaga inimesel kohta erakonna ridades, teatas EKRE.

 

„Olen vestelnud Henn Käärikuga. Ta eitab küll süüdistusi, kuid palus ennast ise poliitikast taandada, et mitte seada erakonda tervikuna löögi alla, kuni kõik asjaolud tema võimalikust koostööst KGB-ga on lõplikult selgunud,“ ütleb Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme.

 

„Kui ilmneb, et Ekspressis ilmuv materjal on tegelikult valimiseelne laim, soovitan tal pöörduda oma hea nime taastamiseks kohtu poole ning loomulikult vaatame siis uuesti üle ka oma otsuse.“

 

Kuna valimisnimekirju enam muuta ei saa, kutsume üles valijaid hääletama Tartu nimekirja teiste kandidaatide poolt. Kohalike valimiste seaduse järgi reastuvad kandidaadid ümber vastavalt saadud häältele ning volikokku pääsevad oma nimekirjades enim hääli saanud isikud. Eeldame, et kui valimistulemus viib Henn Kääriku siiski volikokku, loobub ta oma mandaadist.

 

Samas soovib Konservatiivne Rahvaerakond väljendada oma tülgastust Hans H. Luige meediakontserni tegevuse üle, kuna Eesti Ekspressi lugu kujutab endast juba tuttavat mustrit tulla vahetult enne valimisi välja skandaaliga, mille eesmärk on selgelt mõjutada valimistulemust ning manipuleerida inimestega.

 

 

http://eestielu.delfi.ee/eesti/valimised/konservatiivne-rahvaerakond-taandab-oma-tartu-esinumbri-henn-kaariku-voimaliku-kgb-seose-tottu.d?id=66921410

admin
admin Oct 23
KGB agent Schliemann jahib tartlaste hääli

Konservatiivne Rahvaerakond teatas eile õhtul ootamatult, et taandab oma Tartu linnapea kandidaadi Henn Kääriku. Miks?
Ekspressi käsutuses on koopia KGB agendikaardist, kus agendinime Schliemannina on kirjas praegune Tartu linnapeakandidaat Henn Käärik (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).

 

Oli aasta 1996, kui tollane EE peatoimetaja Priit Hõbemägi kaubanduskeskus Norde Centrumi bistroos südamevärinal kohtumist ootas. Saabus mees, kellel olid lühikesed juuksed ja näos arm. Ta andis Ekspressile valges ümbrikus üle KGB agendikaartide koopiaid.

 

Artiklis “KGB agendid meie keskel” (EE 27.11.2008) on Hõbemägi neid koopiaid ja kohtumist üksikasjalikult kirjeldanud. Et pseudonüümid olid kaartidel üsnagi vaimuvaesed; et agentide hulgas oli paar hilisemat professorit, dotsent, omavalitsusse kandideerinuid jne. Et armiga mehe versiooni järgi oli keegi töömees need paberid Pagari tänavalt pehme mööbli seest leidnud (mida keegi väga tõsiselt ei võtnud).

 

Toimetus pole neid koopiaid kasutanud, aga nad on olemas ja meeles. Kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tegi teatavaks oma Tartu linnapeakandidaadi, TÜ dotsendi Henn Kääriku, tulid koopiad meelde.

 

Mälu värskendamiseks vaatasime nad üle. Tõsi – ühel neist seisab, et 10. oktoobril 1984 vormistati KGB agendiks isik, kes võttis pseudonüümiks kõlava saksa nime Schliemann. Mehe pärisnimi on Henn Käärik, tollane ENSV Etnograafiamuuseumi teadusdirektor.

 

läinud nädala reede pärastlõunal on Tartu Toomemägi nii kaunis sügisrüüs, et julgeolek oleks viimane asi, mida sellises meeleolus käsitleda. Aga mis teha.

 

Sotsioloogiadotsent Henn Kääriku loengud on läbi, kabinetist kostab askeldamist. Ninna hakkab purgisupi lõhn.

 

– Jaa. Sisse! Tohutu kiirus on peal, valimised… Pole aega kodus söömaski käia! Äkki kannatab, kui räägime paari nädala pärast?

 

– Tõsine asi, puudutab teid ja kaheksakümnendaid.

 

– Ohoo, nagu oleks millegi kriminaalsega tegemist?

 

– Nimi Schliemann on teile tuttav?

 

– Jaa. Sakslane.

 

Mõnda aega oleme vait. Käärik seisab nagu tinasõdur, käed risti rinnal, jalad harkis.

 

“Hea küll, räägime,” ütleb Käärik.

 

Meie jutuajamine toimub autos, teel Kääriku pisikesse maamajja Tartu lähistel, kus ta kaks korda nädalas kütmas käib, et raamatud niiskust ei saaks. Aeg-ajalt juhatab Käärik mu õigele teeotsale, põlluteele jõudes küsib hoolivalt, ega see tee meil hambaid lahti ei võta.

 

Mis aasta see siis oli, 1984?

 

See oli 1981. Ma olin just etnograafiamuuseumisse tööle läinud.

 

Ja ühel päeval kutsuti mind KGBsse välja. Ähvardati, te olete nats ja… No siukseid süüdistusi olen ma ennegi kuulnud. Aga need ähvardused jätsid mind külmaks, sest natsionaalsotsialism oli mu uurimisteema. Jõudumööda uurin seda praegu ka…

 

Kes teid välja kutsus?

 

Helistas Viktor Kozlov (KGB Tartu osakonna ohvitser, tegeles dissidentide ja rahvusliku liikumisega – toim.), et tulge sel ja sel kellaajajal. Mul ei olnud väga palju mõtlemisaega. Kuigi ma olin enne mõelnud mingeid stsenaariume, sest kui minnakse KGBsse, siis tuleb enne mõelda ka.

 

Aga see küsimus tuli mulle ootamatult – kas olete nõus rääkima. Loomulikult võib alati keelduda, aga mingil määral ma olin suhteliselt neutraalselt meelestatud, ja ma ütlesin – jah, olen nõus!

 

Kozlovi hoiak oli pigem sõbralik või nõudlik?

 

Nõudlik kindlasti mitte. Korraks oli vihje haakristile ja rohkem ei olnud sellest juttu ka. See on tavaline võte – jätta mulje, et teab rohkem kui tegelikult. Ma ütlesin, et minu sotsiaalne päritolu on briljantselt puhas, vanemad on töölised, vanaisa võitles punaarmees Denikini vastu. Ma ei olnud pihtide vahel, et oleks pidanud mingile kompromissile minema.

 

Aga juba tudengina rääkisite kõva häälega Rosenbergist?

 

Rosenberg baltisakslasena oli muidugi huvitav objekt. Aga rohkem uurisin ma Goebbelsit, Hitlerit ka. Tihti arvatakse, et kui inimene uurib natsi-Saksamaad, peab ta ka ise olema Hitleri poiss. Aga mina, vastupidi, pean Hitlerit inimeseks, kes on Saksamaale tohutult kannatust kaela toonud ja kes persoonina oli värdjas.

 

(Käärik räägib pikalt natsionaalsotsialistlikust eliidist, kes kõik olid parajad jõhkardid. Räägib Goebbelsi kurjast karismast, võrdleb Hitleri ja Goebbelsi kõneosavust, räägib, kuidas nad oma annet kurja teenistusse rakendasid.)

 

Teie oma kätt tervituseks püsti ei aja?

 

Üldjuhul mitte. Kuigi mul on kuradi kahju, et haakrist on löögi all.

 

Ma kirjutasin kunagi ka Ekspressis, et kas haakrist tuleb vaikselt tagasi – vigade tõttu, mis tehakse, immigratsioonipoliitika näiteks.

 

Mis siis oleks juhtunud, kui te oleksite öelnud seltsimees Kozlovile, et te ei räägi temaga?

 

Mitte midagi! Ma olen kindel, et mingeid argumente KGB-l minu vastu ei olnud. Ma olen küll pulli teinud, aga mis nad oleks saanud teha!

 

Mis pulli te olete teinud?

 

Noh, heas seltskonnas olen vahel mõnda ajaloolist isikut parodeerinud. Ega see pole keelatud – teatrit tehakse kogu aeg. Demokraatlikus ühiskonnas võid teha kõike, kui sa ei riku teatud printsiipe, ei õhuta viha rahvuste ega rasside vahel. Demokraatia ongi selleks, et igaüks saaks ennast välja elada, aga mitte teiste kulul.

 

Kuidas need jutuajamised KGBga välja nägid?

 

Ega neid palju ei olnud, ma ei tea, kolm, neli, viis korda ehk oli.

 

Kozlovi oleks muidugi võinud kuradile saata, aga ma mõtlesin, et võib-olla on kasulikum minu kollektiivile, kui ma KGBga räägin. Lihtsalt räägin. Ja ma ütlen ausalt, mitte kordagi mingit survet ega tooni kõrgendamist ma ei tundnud.

 

Kutsuti Vanemuise tänava majja või uduste akendega Žigulisse kuskile nurga taha?

 

Enamasti Tartu hotelli, toanumber oli kokku lepitud, saime kokku ja rääkisime. Vanemuise tänavale eriti ei kutsutud. Minu meelest nad oleks võinud mind kutsuda ka Vanemuise tänavale, mul poleks sellest midagi olnud.

 

Aga siis ju kõik näevad?

 

Ja mis siis! Oleks mul midagi hinge peal. Aga nemad seda varianti tõepoolest vist väga ei armastanud. Kunagi… täpselt ei mäleta, miks… süda oli täis, läksin Anti Taluri (KGB Tartu osakonna ülem) käest midagi küsima, ja ta küsis – kust te tulite? Ma läksin nagu korralik kodanik kunagi, mis siin siis häbeneda on, soliidne hoone ju!

 

Kelle vastu huvi tunti?

 

Probleem oli selles, et muuseum oli luubi all. KGBd huvitas hirmsasti, mis seal tehakse, mida seal uuritakse, mida seal räägitakse, mida loetakse. Sada asja.

 

Luubi all olid Heiki Pärdi, ta oli muuseumis osakonnajuhataja, kolleegid Juta Reio, Vaike Reemann, Reet Piiri… Põhiliselt tunti huvi Heiki Pärdi vastu. Ta oli mu hea kolleeg ja kamraad, tema lõpetas aasta hiljem ajaloo kui mina. Pärdi käis välitöödel, uuris vanu ehitisi, ja minu käest uuriti, kas ta on kogunud materjali küüditamise kohta. Ma ütlesin, et minu teada mitte. Ma rääkisin sellest Pärdile ka.

 

Pärdi oli alguses minu otsene ülemus, koos käisime 1981. aastal Viljandimaal välitöödel. Sügisel kutsuti mind välja.

 

Kas Pärdil mingeid pahandusi oli? KGB kiusas teda?

 

Ma ei mäleta, et KGB oleks teda kiusanud, aga et ta luubi all oli, see on fakt.

 

(KGB korraldas Pärdi kodus läbiotsimise ja teda kutsuti korduvalt julgeolekusse ülekuulamistele, sest ta lävis vastupanuliikumise tegelastega.)

 

… Ma ei taha mängida tagantjärele tarka, aga minu mõte oli järgmine – kuivõrd muuseum oli löögi all, parem on KGBga rääkida. Võib-olla ma saan midagi head teha. Toetada nii palju kui võimalik muuseumi inimesi, kes olid kahtluse all. Juta Reio oli, ma tean, eestimeelne naine, tema heaks sain ühe ja teise hea sõna öelda, Reet Piiri kohta oli mingi kahtlus, ma ütlesin, et välistatud…

 

Ma arutasin asja Kadri Tammuriga, kes oli mu hea kolleeg, praegu ka veel. Siis Vaike Reemanniga rääkisin nendest asjadest lahtiste kaartidega, ma ei tundnud endal mingisugust süüd. Ütlesin, et olge ettevaatlikud. Aga ka seda, et pole mõtet sellest nüüd üle Eesti kellata.

 

Tundsite, kuidas kolleegid ümberringi ettevaatlikuks muutusid, kuidas Brežnevi-anekdoote räägiti aina vähem?

 

Ei, mitte mingit muutust ei olnud! Oleks ma asja võtnud veidi tõsisemalt, oleks võib-olla vagasemaks jäänud (naerab).

 

Naisele kodus rääkisite, et näe, täna pean jälle minema?

 

Muidugi. Naine ütles, et riskantset mängu mängid!

 

Muuseumi direktori Aleksei Petersoniga te seda saladust ilmselt ei jaganud?

 

Ei, ei! Ma olin Petersoniga tülis. Kui Heno Sarv mulle ütles, et Petersonil on KGBs kuidagi käsi sees, välistasin täiesti siukse asja. Tundus, et muuseumis oli keegi, kes julgeolekule ettekandeid tegi, päris kindlasti kohe. Aga me ei osanud arvata, kes.

 

Tüli oli nii suur, et kui te NLKPsse tahtsite astuda, ei andnud direktor Peterson teile isegi soovitust.

 

Ma olin teadusdirektor ja ma ei mäleta, kas partorg või kes see oli, kes ütles – te olete tubli teadur, astuge parteisse. Ma mõtlesin, et kui vaja, siis vaja, aga Peterson pani sellele veto. Ja jumal tänatud, vähemalt üks kord Petersonist kasu!

 

Me olime tõesti tülis. Mulle selline autoritaarne juhtimisstiil ei istu! Kurat, harimatu kolhoosnik, püüab teaduritele teha selgeks asju, millest ta mitte midagi ei jaga, ja seda veel ebasobivas vormis.

 

Kas te KGB-le kirjalikke seletusi ka pidite tegema?

 

Mingeid kirjalikke seletusi tegin küll. Neil oli vaja ilmselt ka aruandlust või kurat teab, mida. Kirjalik tekst on ikka kirjalik tekst.

 

Mida KGB teie käest veel uuris?

 

Mida keegi teeb, mida loeb. Kas Heiki Pärdi “Ameerika häält” kuulab. Muidugi kuulab, mina ka kuulan, kõik kuulavad!

 

Pärast Pärdile ütlesin ka, et seda küsiti. Loomulikult, kuulame kõik!

 

Ja mingil hetkel küsiti, te oskate poola keelt. Meil on siin poola restauraatorid, kas teie ei tahaks nendega rääkida ja kuulata, mis meeleolud nende hulgas on? Ametiühinguliikumine Solidaarsus oli Poolas küll selleks ajaks juba mättasse löödud, aga ikka. Kas ei ole selliseid, kes siin Solidaarsuse ideid püüavad levitada ja mis mehed nad üldse on?

 

Olite nõus?

 

Ma ütlesin: heameelega! Minu idee oli öelda poolakatele, et nad pole üksi, et Suur Vend on nende vastu huvi tundnud.

 

Rääkisin sellest ka Heiki Pärdile. Nädal või hiljem kutsuti mind välja, öeldi, Käärik, see jutt pidi ju omavahele jääma. Ma ütlesin, et jäigi. Aga nemad juba teadsid, et poolakad teavad.

 

Kust see võis lekkida?

 

Ma ei tahaks kuidagi uskuda, et Pärdi ise oleks olnud seotud. Pärdi oli minu vastu väga hea ja aus poiss ja, ma arvan, on seda praegu ka. Pärdi ümber olid ilmselt selliseid inimesi, keda ta poleks pidanud usaldama, need dissidendid, katlakütjad… Iga teine neist võis olla KGB nuhk. Millega neid meelitati, lubati nutsu või kurat teab mida…

 

Ja ma ei teagi, kas poolakate juurde üldse kedagi saadeti. Mina igatahes oleksin läinud. Muidugi, ka poolakate seas oli agente, see oli suur risk…

 

Millal Schliemann mängu tuli?

 

Seda aastaarvu ma ei oska öelda.

 

1984. aasta sügisel, see on paberi peal kirjas.

 

Nojah, siis öeldi mulle ühel kohtumisel, et võtke siis endale nüüd nimi… Ma sain aru, et kui ma nime pean võtma, on see värbamine. Ja ma ütlesin, et ma ei võta. Ma polnud agent! Mina pidasin nendega dialoogi, ma ei lasknud ennast värvata!

 

(Et me oleme jõudnud Kääriku maamaja juurde, istume värava taga seisvas autos, otsin portfellist agendikaardi koopia ja ulatan Käärikule.)

 

Nii-nii. Number ka peal, nagu vangil koonduslaagris – 15639.

 

Värbaja Palmpuu, oktoober, 1984. aasta. Viies osakond, kategooria – agent.

 

(Paus)

 

Nojah. See on nüüd küll üllatus.

 

(Käärik annab paberi mulle tagasi.)

 

Päris tõsiselt. See ei tee fakti olematuks, aga üllatus on see küll!

 

No nemad tõlgendasid seda niimoodi, mina nii ei tõlgendanud. Eks neil oli ka võib-olla aruandlus, mida rohkem nimesid sinna kategooriasse läks, seda parem…

 

Aga kust see Schliemann siis kaardile sai?

 

Kui ma oma mälus praegu inventuuri teen…

 

(Viiv mõtlemiseks)

 

Nad uurisid mu käest endiselt igasugu asju Kolmanda Reich’i kohta. Ja samal kohtumisel – minu meelest oli samal kohtumisel – küsisid, et kes on Kolmanda Reich’i kõige kuulsam teadlane.

 

Ma tegin rumala nalja ja ütlesin neile tuntud saksa arheoloogi, Trooja avastaja Schliemanni nime, kes tegelikult elas hoopis Saksa keisririigi ajal ja oli ammu surnud.

 

Ilmselt vaatasid pärast entsüklopeediast järele, said aru, et ma olin neile jala peale pissinud, ja nii nad suure vihaga selle agent Schliemanni kokku panid.

 

Ma praegu lihtsalt tuletasin selle, ma ei oska seda olukorda muul moel rekonstrueerida.

 

Millal viimati KGB-meestega kohtusite?

 

Ja pärast seda Schliemanni-juttu me vist enam suurt kokku ei saanudki. Ilmselt nad olid taibanud, et ma pole see õige inimene, keda neile vaja on. Aga samas, rääkisin nendega viisakalt, soliidselt…

 

See oli ikka tükk-tükk maad enne režiimi kokkuvarisemist.

 

Mart Helme, teie kursusevend, praegune Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juht, ei teadnud sellest kõigest midagi?

 

Ei, temale ma sellest ei rääkinud. Ta ei olnud sel ajal ka üldse Tartus.

 

Kui tihti see KGB jutul käimise aeg teile meelde tuleb?

 

Ikka tuleb. Ma olen mitu korda mõelnud – oli ju ettepanek, et need, kes on KGBga koostööd teinud, peaksid tulema ja ilusti ära rääkima. Ma mõtlesin, ma pole ju koostööd teinud. Ma olen suhelnud, aga ma pole koostööd teinud mitte mingil määral.

 

Ja neid, kes ex officio (ametikohustuste tõttu) välja kutsuti, neid oli ikka väga palju.

 

(Meil läheb autos palavaks ja kerime aknad alla.)

 

Ma kasutasin oma isiklikku pead ja püüdsin teha oma kolleegide jaoks, mis oskasin. Raske on mõõta, missuguse kaaluga on üks või teine sõna, aga midagi ma nende jaoks tegin, ja kui sellest oli kasu, on mul väga hea meel.

 

Ma ei püüa mängida mingit ohvritalle, või vabadusvõitlejat või sangarit. Asi oli enam-vähem nii, nagu ma rääkisin.

 

Sõidame tagasi Tartusse. Istusime tund aega maamaja värava taga autos, ja unustasime ära, et ahju on vaja teha tuli.

 

 

Henn Käärik

 

1973 lõpetas ülikooli ajaloolasena.

 

1973–76 töötas sotsioloogina.

 

1980 filosoofiakandidaadi kraad Minski ülikoolis.

 

1981 etnograafiamuuseumi teadur.

 

1982 etnograafiamuuseumi teadusdirektor.

 

1987 Tartu ülikooli NLKP ajaloo kateedri õppekabineti juhataja. Ainuke õppejõud NLKP ajaloo kateedris, kes ei olnud ise NLKP liige.

 

1991 dotsent.

 

1995 Madissoni partei Eesti Rahvuslaste Keskliidu Tartu osakonna esimees ja peaministrikandidaat

 

2012 andis kohtusse Tartu ülikooli, et talle on makstud liiga vähe töötasu.

 

Templirüütel, harrastanud poksi (Foremani fänn), kassisõber (Loomakaitse seltsi liige), orientalist, hinnatud ja karismaatiline õppejõud

 

 

Teised Henn Käärikust

 

Kadri Tammur(Henn Kääriku kolleeg etnograafiamuuseumi päevilt, praegune parteikaaslane):

 

“Meie teadurite kapitagune küll teadis, et ta KGBs jutuajamistel käis. Kui läks, hüüdsime talle järele, et tule siis ikka tervelt tagasi. Kõik muidugi ei teadnud ka. Juta Reiol oli tervis vilets, ja me ütlesime Käärikule, et ära sa Jutakesele küll räägi, et KGB ta vastu huvi tunneb, see oleks talle kabelimats.”

 

Tarmo Kulmar(teoloogiadoktor, TÜ usuteaduskonna professor, tollal Ugala teatri kirjandusala juhataja, seejärel ENSV TA Ajaloo Instituut):

 

“Henn Käärik käis 80ndate alguses korduvalt minu juures murelikult arutamas, et kuidas KGBga peaks käituma. Ma soovitasin, et konkreetsetest isikutest on targem mitte rääkida. Ma tunnen Henn Käärikut aastakümneid kui kindla iseloomuga inimest. Ja ma pean tema koostööd KGBga täiesti võimatuks.”

 

Heiki Pärdi(kolleeg etnograafiamuuseumi päevilt):

 

Käärik rääkis tõesti oma KGB-käikudest seoses meie tegevusega välitöödel ja mitte ainult. Agendi-asjadest küll juttu polnud ja varjunimest ammugi mitte.

 

 

http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/elu/kgb-agent-schliemann-jahib-tartlaste-haali.d?id=66921554

admin
admin Oct 23
Helme eitab koostöökokkulepet Savisaarega

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) poliitik Martin Helme uskus oma erakonna saamist Tallinna linnavolikokku ja eitas kuulujutte, et Keskerakonna ja EKRE sarnased seisukohad tõestavad nendevahelist koostööd.

Kuna Keskerakonna kontrolli all olevlinnameedia on andnud EKRE kandidaatidele ohtralt rääkimisvõimalusi, on juba mõnda aega spekuleeritud sellega, et EKRE ja Keskerakonna vahel toimub koostöö. Täna oli EKRE Keskerakonna kõrval ainus, mis nõudis peale IRLi linnapeakandidaat Eerik-Niiles Krossi kohta Interpoli tagaotsimiskuulutuse ilmumist Krossi taandumist valimiskampaaniast

“Põhjus, miks nn kolmikliit üritab meist jätta muljet kui Savisaare salatoetajatest ongi selles, et me pole olnud nõus nendega enne valimisi ette kampa minema, teisisõnu, me pole kellegi tõugata-tõmmata või varnast võtta ja loomulikult tekitab see kõigis kahtlusi, et oleme järelikult vastastega kambas. Kinnitan, et ei ole,” vastas Martin Helme Delfi küsimusele.

 “Me oleme korduvalt öelnud, et me ei välista koostööd kellegagi ega lepi enne valimisi kellegagi kokku mingeid koalitsioone. Koalitsioonis osalemine või opositsiooni jäämine sõltub esiteks valimistulemustest ehk sellest, millised kombinatsioonid üldse on võimalikud,” lisas Helme.

“Me päris kindlasti leiame, et Tallinna senine valitsemisstiil ei ole rahuldav ja soovime muutusi. Kellega või kuidas neid muutusi kõige paremini õnnestub saavutada on valimistulemuse ja läbirääkimiste küsimus,” kommenteeris Helme.

Ta uskus, et EKREl õnnestub Tallinna linnavolikogusse sisse saada. Tema ise ja ta isa Mart Helme saavad nende arvutuste kohaselt isikumandaadi ja ta lootis, et ka Krossi muutumine rahvusvaheliselt tagaotsitavaks aitab nende edule kaasa.

 

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/helme-eitab-koostookokkulepet-savisaarega.d?id=66938454

admin
admin Oct 26
Martin Helme kirjutas kuluhüvitistesse sotsiaalmeediakampaaniaid


  • Paberites on poliitkampaania nimeks saanud valijate teavitamine.
  • Facebooki-postituste võimendamisele kulus Helmel kokku 730 eurot.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonijuht Martin Helme on kasutanud võimalust raha eest oma sotsiaalmeediaedule hoogu anda – postituste võimendamise kulud on ta lasknud kanda kuluhüvitistesse, nagu selgub äsja riigikogu kantseleis kokku pandud kuluhüvitiste dokumentidest.

Pages: « 1 2 3