Meilt | Forum

Topic location: Forum home » General » Aktuaalne
admin
admin Oct 23


Kohalik...

admin
admin Oct 23

E-residentsuse õhupall võib visinal tühjaks joosta

Pangaliidu tehtud mõistlikud ettepanekud kõlasid kurtidele kõrvadele, kõnetatud “riik” ei võtnud toru, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Sellal kui ajalehed kirjutavad pommi otsas istuvast e-riigist, köeb väiksema maakera sees vaikselt edasi üks teine ja hulga suurem tulekahju: nimelt küsimus, mis ikkagi saab kogu selle kõrvetava rahapesumure taustal e-residentsuse programmist, mida juhivad noored särasilmsed entusiastid kopsaka koguse maksumaksja raha eest, lubades igast eurost elegantse käpahoobiga teha 34.

https://www.aripaev.ee/arvamused/2018/04/18/e-residentsuse-ohupall-voib-visinal-tuhjaks-joosta

 

admin
admin Oct 23

Eksklusiivne usutlus “KAPO-komisjoni” endise aseesimehega: komisjonil puudub ülevaade luure ja vastuluure tegevusest

MTÜ Eesti Interneti Kogukond aseesimees Elver Loho istus maha Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni endise aseesimehe Marek Strandbergiga.

 

  • Komisjoni liikmetelt ei nõuta riigisaladuse luba.

  • Komisjonil puudub ülevaade julgeolekuasutuste töö metoodikast.

  • Komisjoni liikmetel puudub vajalik juriidiline ja tehniline pädevus julgeolekuasutuste järelevalve teostamiseks ning Riigikogu ei anna raha pädevate töötajate palkamiseks.

  • Julgeolekutööga igapäevaselt kokku puutuvad isikud kardavad parteide liigset domineerimist.

  • Komisjon ei ole uurinud julgeolekuasutuste rahvusvahelist koostööd.

  • Ega ole ka tundnud huvi Eesti kodanike andmete automaatse masstöötlemise ega teistesse riikidesse saatmise kohta.

  • Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei viitsi tegeleda sideettevõtete pealtkuulamistehnika järelevalvega.

 

Elver Loho: Millega täpsemalt see kuulus komisjon tegeleb?

 

Marek Strandberg: Kuulus komisjon faktiliselt tegeleb sellega, et viib pisteliselt läbi kontrolli selle kohta, et kas jälitustoimingud, mida julgeolekuasutused Eestis Vabariigis teevad, vastavad seadustele ehk siis kas igal jälitustoimingul on vastav kohtusanktsioon.

 

Lisaks sellele on julgeolekuasutuste järelvalve komisjonil mitmeid seadusest tulenevaid ülesandeid, näiteks kooskõlastada ühe teise asutuse juhi määramine ja nii edasi.

 

Elver Loho: Millega sina seal aseesimehena tegelesid? Oli sul seal oma agenda, oma eesmärk, mida soovisid läbi suruda?

 

Marek Strandberg: Komisjonil oli koos esimehega üks agenda, mille sisu oli tegelikult väga lihtne ja millest oleme ka avalikult rääkinud. See oli siis seotud tõsiasjaga, et järelvalve funktsioon, kuna komisjonis on kaks palgalist töötajat ja kuus komisjoni liiget – täna on neid vist riigikogu fraktsioonide võrra vähem, on ära kukkunud -, meie agenda oli väga lihtne, üritasime aklimatiseerida protsessi, et kõik pealtkuulamisaktsioonid, kui need käivitatakse, et nende kohtulubade pädevuse kontroll oleks automaatne. Mida põhimõtteliselt Eestis olev x-tee süsteem ka peaks võimaldama.

 

Paraku oleks see eeldanud ka julgeolekuasutuste ja riigiinfosüsteemidega tegelevate inimeste suuremat koostööd.

 

Teine suurem agenda, mida me komisjonis ajasime, oli, et käivitasime ulatusliku koostöö teiste Euroopa riikide julgeolekuasutuste järelvalveorganisatsioonidega, nii et põhimõtteliselt käivitasime koostöö, kus erinevate riikide nõu ja praktika said meile kättesaadavaks. Sellest on tulevikus meile kindlasti suur abi.

 

Elver Loho: Teie komisjon tegeleb KAPO, Teabeameti ja osaliselt ka politsei järelevalvega. Aga räägime täna KAPOst ja Teabeametist, mis on sellised natuke salapärasemad organisatsioonid. Millega nad täpselt tegelevad?

 

Marek Strandberg: Mõlemad organisatsioonid tegelevad seadusest tulenevate  funktsioonidega ehk KAPO on Eestis vastuluureamet ja samas on tal ka mingisugused kriminaalmenetluse funktsioonid, kõne all on siis ennekõike ulatuslikumad korruptsiooni teemad ja Teabeamet on klassikaline välisluure amet, mis tegeleb kogu selle temaatikaga, mis võib Eesti Vabariiki ohustada väljaspool EV piire.

 

EL: Julgeolekuasutuste seaduses räägitakse sellisest terminist nagu “kuritegude tõkestamine”, kas selle all on mõeldud luuret ja vastuluuret või mida täpsemalt?

 

MS: See on selles mõttes hästi lai temaatika: ühte pidi puudutab teabe kogumist ja hanget, kaasajal tegelikult teavet ripakil igal pool, süstemaatiline avaliku teabe analüüs võib anda rohkem  ja huvitavamat teavet kui mingi pealtkuulamistoiming. Ma kujutan ette, et see on kosunud kõigis valdades. Konkreetsest jälgimis- ja analüüsitoimingust kuni niiöelda üldisemate analüüsideni välja, mis puudutavad majanduslikke ja kaubanduslikke aspekte, mis on ju poliitiliste ja selliste EV-d kahjustavate huvidega läbi põimunud.

 

EL: Millisele infole komisjoni liikmed ligi pääsevad? Kõigil teil vist polnud riigisaladuse luba.

 

MS: See on üks laiem teema, mida ma sooviks eraldi käsitleda.

 

Põhimõtteliselt julgeolekuasutuste seadus annab komisjonile formaalselt ligipääsu praktiliselt kogu informatsioonile. Tagantjärele võib öelda, et komisjon seda õnneks väga ulatuslikult ei kasuta. Kohe seletan miks.

 

Kõigil komisjoni liikmetel ei pruugi olla a prioririigisaladuse luba. Samas, niiöelda, seadustik, mis Eestis kehtib, annab formaalselt riigikoguliikme staatusega koos justkui security clearance’i. Mis tekitab sellise asümmeetrilise situatsiooni.

 

Ma saan täiesti aru neist julgeolekuasutuste töötajatest, kelle jaoks riigikogu liige, kes ei ole eraldi läbinud riigisaladusele ligipääsu protseduuri, siis see on tegelikult üsna kahtlane tüüp. Kui me vaatame riigikogu liikmete statistikat, siis neist on nii mõnigi sattunud kriminaaluurimise alla ja mitmes astmes süüdi mõistetud.

 

Siia ongi üks koer maetud – kas faktiliselt riigikogu julgeolekuasutuste järelevalvekomisjon on võimeline seda kontrolli teostama?

 

Kõikidel inimestel, kes töötavad julgeolekuasutustes, on julgeoleku kontroll ja neil on riigisaladusluba, vähemalt, enamusel. Riigikogu liikmetel mitte. Esimene samm peaks olema see, et kas vähemalt komisjoni liikmed või informatsiooniga kokku puutuvad riigikogu liikmed peaksid läbima selle julgeolekukontrolli, selles mõttes, et vaatamata sellele, et valitu on justkui püha lehm, et siiski oleks olemas pariteet ja mingisugune usaldus.

 

Nüüd, siit me ei saa enam seda probleemi veel lahendada, et okei, kui kõik on kontrolli läbinud, siis on kõik hea. Tänapäeva Eesti praktika on pisut jubedam, kui siin meenutada reformierakonna valimispettust, mida nad asusid “uurima” nagu mingisugune KGB, erakond kutsus välja avaliku võimu esindaja, kelleks oli maavanem, ja asus teda üle kuulama. Ehk teine hirm, mis on inimestel, kes tegelevad julgeoleku igapäevatööga, on see, et isegi kui see riigisaladuse luba on inimesel olemas, siis parteide soov domineerida riigis toimuvate üle reeglite üle on vahel haiglaselt suur ja seda me oleme näinud. Kui me poleks seda näinud, saaks kahelda, aga täna me oleme seda näinud.

 

Ehk siis seadus, mis annab tegelikult väga ulatusliku võimaluse julgeolekuasutusi parlamentaarselt järele valvata ei ole praktikas realiseerunud seetõttu, et järelvalvet teostavate inimeste ja järelvalvatavate õigused on tugevalt asümmeetrilised. Ehk järelevalvajad on olematu või väga lõdva vastutusega ja järelevalvatavad on kontrollitud.

 

Ma millegipärast arvan, et selle elektroonilise dokumendianalüüsi ja kontrollisüsteemi loomine takerdus selle asümmeetria taha, mida keegi küll muidugi välja ei öelnud, aga usun, et nii oli.

 

EL: Samas kui me nüüd vaatame kodaniku seisukohast, siis vähemalt minu arvates ei ole küsimus niiväga selles, et kelle järgi luuratakse, me siiski eeldame, et see on üsna okei ka sisekontrolli tasemel, aga pigem tekitab muret võimalik luuramise ulatus. Kas tehakse mingit massikontrolli või mingit massijälgimist, automaatset töötlemist, näiteks telefonikõnede metaandmete osas või riigipiiri ulatuva internetiliikluse osas või kui vaadata, et millised õigused annab seadus neile asutustele, siis põhimõtteliselt kohtu luba on vaja sõnumisaladuse rikkumiseks (minu kirjavahetuse lugemiseks) ja teine on minu tuppa või arvutisse “lutika” paigaldamine.

 

MS: ja kolmas on sinu füüsiline jälgimine. Mida siis asjalised inimesed kutsuvad “tipatapa tegevuseks”.

 

EL: Kas teil oli ka ülevaade kõigist neist meetodidest, mida politsei, KAPO ja teabeamet kasutasid?

 

MS: Ei. Komisjon üldjuhul nende meetodite vastu huvi ei tundnud.

 

Ma arvan, et see põhjus, miks huvi ei tuntud on see, millest ma hetk tagasi rääkisin – järelvalvajad ja järelvalvatavad ei ole pariteetsed. Seaduse suured võimalused ei oleks takistanud ülevaadet tegemast, aga see põrkas selle vastu, et parlament on ise olnud laisk ja soovimatu järelvalveküsimusele pühendumisele.

 

Seadusandjal on võimalus seada endale karmimad reeglid ja viia end pariteetsemasse situatsiooni ja arvan, et esimene samm, kui soovime parandada tsiviilkontrolli situatsiooni Eestis on see, et parlament peab jalad kõhu alt välja võtma ja karmistama nende inimeste valikut, kes sellise infoga kokku puutuvad. Nii on see näiteks Bundestagis, nii on see Rootsi Riksdagis, kus järelvalve ülesehitus on otseselt seotud järelvalvajate enda suure usaldusväärsuse ja kontrollitavusega. Tsiviilkontrolli teostavad isikud, kes on õigustatud absorbeerima riigisaladusi ja tegema neist metajäreldusi, et kas kodanikke on häiritud või mitte.

 

Sa küsisid, et mida konkreetne komisjon riigikogus algatas või tegi, me püüdsime rõhuda selle peale, et järelvalve ja julgeolekuasutused teavitaksid seadusest tulenevalt rohkem inimesi, kui neid on põhjendamatult pealt kuulatud või tehtud toiminguid, mis lähevad inimõigustega vastuollu. Selle kohta peavad nüüd kuulajad ütlema, et kas nad on viimasel ajal saatnud rohkem teateid selle kohta või mitte. Ja seda ma ei oska öelda.

 

Igal juhul see vajakajäämus joonistus selgelt välja. Nii et ma arvan, et see on küsimus riigikogu enda valmidusest tsiviilkontrolli tase viia operatiivselt pariteetsemaks julgeolekuasutustega, sest seaduse üldine toon ja tase võimaldaks seda.

 

EL: Kui ma lugesin, et mis on selle komisjoni ülesanded, siis seal oli, et põhiseadusliku järelevalve tegemine, et kas meetodid ja toimingud vastavad põhiseadusele. See, et inimest peab teavitama, on põhiseaduslik õigus, kui just ei ole mõjuvat põhjust mitteteavitamiseks. See on tore, aga ma lugesin hommikul ka seniseid avalikke raporteid, mis komisjon on välja lasknud – seal oli väga palju infot selle kohta, et kes kellega on käinud kohvi joomas, aga ma ei leidnud andmeid selle kohta, et komisjon oleks teinud mingisuguse auditi selle kohta, et kas kõik meetodid vastavad põhiseadusele.

 

MS: Enamus neist põhiseadusele vastavuse protokollidest on salastatud. Vaat, siit tulebki see asi, et komisjoni enamus protokolle on suletud iseloomuga, nüüd selleks, et need analüüsid oleksid üldistatavamad, et oleks võimalik välja tuua metaandmeid, minu hinnangul peaks neile andmetele, mis puudutavad eritoiminguid, faktilist ligipääsu ei saagi olla.

 

Temaatika on sama tundlik kui näiteks agentide nimekiri, mida komisjon ei saa mingilgi moel käsitleda. Kui su enda formaalne usaldatavus on väike – parlamendi liikmel justkui oleks, aga on selge, et iga töötegija kaitseb oma võimalusi ja võimekusi ka võimaluse piires, siis kuna praegu seda pariteetsust ei ole, siis riigikogu liikme volitused ja see, et mida julgeolekuasutused eeldavad, et kellega seda andmestikku jagada… Usaldatavuse määrad on nii erinevad.

 

Ma siia tulles mõtlesin, et kus on see võti, et miks parlamendi järelvalve ei rahulda kodanikke – ei rahulda sellepärast, et parlamendis on alati mõne partei esindaja, kes ei ole julgeoleku mõttes usalduslik. Tema tegevus on seotud pealekaebamise, vassimise, valetamise, mingite dokumentide lekitamisega, kogu sellise asjaga. Ma kujutan ette, et kas või see, et julgeolekuasutus või järelvalvekomisjoni liikmed peaksid kohutuslikus korras läbima sobiliku taseme julgeolekukontrolli, siis selle tulemusel nii komisjoni töö kui ka parlamendi töö, raportid, saaksid muutuda oluliselt sisukamaks.

 

Siis oleks võimalik avalikult rääkida asjast, mille sisuks on riigisaladus. Ja siis on olemas inimesel teadmine, et milline töötlemise tase on piisav neile andmetele, et avalikult öelda, et jah, me oleme kontrollinud, et see vastab põhiseadusele. See oleks oluline samm, sest kõigis riikides on need astutud, näiteks Saksamaal, kus järelvalvesse kuuluvad näiteks kohtunikustaatusega inimesed, kes suudavad avalikkusele oma usaldusväärsuse pealt öelda, et jah või ei, on korras või ei ole.

 

EL: Alternatiivne mudel siis ei tööta – demokraatliku järelvalve mudel? Et kui komisjonis on igast parteist paar inimest, siis nad kokkuvõttes valvavad ka üksteise järel?

 

MS: Jah, aga see eeldab seda, et niiöelda õiguslikult on komisjoni liige sellisel moel varustatud julgeolekualase usaldusega, et tal on ligipääs neile andmetele. Sest näiteks, ütleme, juhul kui inimesel pole vaikimiskohutust, kui talle näidatakse riigisaladust, siis on selge, et mingitest jälitustoimingust ta aru ei saa. Järelvalve määr, mida täna inimestele pakkuda on, on kammitsetud.

 

Veel kord, kui parlament, eriti tänasel hetkel, kus globaalne nuhkimine, on muutunud nähtavaks, seda enam on möödapääsmatu, et oleks olemas komisjon, mille usaldatavus julgeolekuasutuste poolt oleks kõrge. See sama riigisaladuse luba koos vastava uurimusega samade asutuste poolt, kes peavad olema, ehk nendesamade inimeste poolt, kellele on luba antud, see annab teatud usalduse. See on nagu klubi liikme pilet. Praegu on see justkui moe pärast – näiteks, et riigikogu liige. Rahvas on sind usaldanud, nii et sul on ka ligipääs asjadele, aga tegelikult mitte päriselt.

 

EL: Millele täpsemalt ligipääs oli? Kas on ka selline olukord mõeldav, et mõni erikomisjoni liige võiks minna Teabeametisse, võtta kas sinu või minu kohta teabetoimiku ja lugeda see läbi?

 

MS: Komisjoni liige eraldi mitte, selleks peab olema komisjoni enda otsus. Huvi pärast lappamise õigust ei ole.

 

Komisjoni otsusega saab seda teha, otsused protokollitakse ja neid protokolle küll välja ei riputata kuskile, aga need on olemas. Juhul kui olemasolev komisjon soovib veenduda, et kas varasem komisjon toimis õiguspäraselt, siis tal on see võimalus.

 

Nüüd ongi see, et kui me võrdleme näiteks Eesti julgeolekuasutuste järelvalvekomisjoni ja seal olevat meeskonda ja mõne muu riigi sarnast komisjoni, siis nad on oma järelvalve tehniliselt ja õiguslikult tasemelt märksa paremas olukorras kui meie.

 

Ma arvan, et seal komisjonis on praegugi kaks palgalist töötajat, ja on selge, et kahe töötajaga oluliselt suurema hulga töötajatega julgeolekuasutuste tegevust ei ole võimalik sellisel moel, mis tänases kergelt ärevas õhkkonnas, mis on tuntav, järel valvata.

 

EL: Kas Eestil on salajasi koostöölepinguid?

 

MS: Ma ei tea.

 

EL: Teoorias võiks ju julgeolekuasutused olla sellised, kes omavahel koostööd teevad.

 

MS:Kindlasti teevad ja koostööd on ka alati teinud, aga selle koostöö alus on mulle teadmata ja kui ka oleks teada, ma ei saaks sellest kindlasti rääkida. Julgeolekuasutuste koostöö kujutab endast tegevõimu aspekti, nii et see on kindlasti teada ministritele ja valitsusele.

 

EL: Teile ei jäänud kunagi ette infot selle kohta, et oleks olnud mingisugune automaatne andmete masstöötlemine või edastamine teise riiki?

 

MS: Ee… Me ei tegelenud sellega.

 

Küll aga võib meenutada ühte aspekti, mis ilmselt väljaspool riigi tegevust võiks kodanikke huvitada. Millest me oleme ka avalikult kõnelenud.

 

Küsimus on selles, et julgeolekuasutused saaksid töötada, on neil vajalik teha koostööd side- ja telekommunikatsiooniettevõtetega. Läbi mille siis infovool liigub.

 

Sideettevõte, täpselt sel hetkel, et kui riik ütleb, et meil on teie andmevoogude suhtes teatud nõudmised ja eeldused, hakkab esitama igasuguseid majanduslikke nõudmisi, et mida kõike nad peavad ostma ja tegema, et kõik toimiks ja riik tavaliselt maksab ka.

 

Üksikute pisteliste kontrollidega sai üldselgeks, et väga sageli on juttu sellest, et ühte või teist inimest kuulatakse pealt, aga see kõik oli seotud sideettevõtete enda lohakusega.

 

Põhjus on väga lihtne – julgeolekuasutused on ühel või teisel moel kaitse või justiitsministeeriumi hallata ja suhtestuda, aga ei kontrollita tehnilist realiseeritust ja asjaajamist, mis sideettevõttes on, sellega tegeleb majandusministeerium, aga majandusministeerium ei viitsi sellele pühenduda.

 

Ja see korralagedus, mida võib sideettevõtetes näha, oli tõesti üllatav.

 

Ma ei välista seda, et nii mõnigi Eesti sideettevõte Eesti riigi voli ja huvi väliselt võib olla olnud nii ühe kui teise lekke või kummalise infovoo, mida ühiskond on intrigeerinud, põhjustajaks.

 

Aga mul puudub see teadmine ja ma arvan, et tänasel hetkel, jälle, tulen tagasi endise teema juurde. Isegi kui Eesti Vabariigis on vastavad süsteemid olemas, isegi kui niiöelda seadus võimaldab julgeolekuasutuste komisjonil kui institutsioonil sinna ligi pääseda, siis need komisjoni liikmed tänasel hetkel, kui neil just pole muust ametist tingitult riigisaladuse luba, ei saa minu arvates sellistele asjadele ligi, kuna neil ei mitte mingisugust vaikimiskohustust või vannet.

 

Ma möönan, et kui need süsteemid eksisteerivad ja neid süsteeme kasutatakse, siis nende järgi tuleb ka valvata. Nende iseloomu tuleb uurida, selleks on vaja õiguslikku ja tehnoloogilist ja mis iganes pädevust. Mis tähendab, et see komisjon peaks seda pädevust sisaldama. Mis tähendab seda, et riigikogu kantselei eelarve peaks selle komisjoni kontekstis kasvama.

 

Isegi selle mudeli läbi töötamisel, mis nõudis teatud investeeringuid, et jälitamine ja jälitamise üle toimuv kontroll oleks automatiseeritud ja digitaliseeritud, ei õnnestunud isegi selle jaoks läbirääkimisel kantseleiga leida vahendeid.

 

See on nüüd see küsimus, et milleks riigikogu on valmis ja millisteks eelarvemuutusteks ollakse valmis. Ma usun, et avalik survestamine peaks selles küsimuses olema tugevam – riigikogu julgeoleku järelvalvekomisjoni pädevus peaks olema suurem, nende võimekus ja õiguslik-tehnoloogiline võimekus suurem ja ligipääsuõigus kõiki neid barjääre läbiv. See on tänasel päeval igati põhjendatud. Uudiseid ja signaale on olnud piisavalt.

 

Kuivõrd rahvas usaldab parlamenti ja selle saadikuid, juhul kui see saadik on võrreldes teistega eriõigusega, juhul kui see komisjon on olulsielt rohkem mehitatud ja õiguslik-tehniliselt pädevalt mehtiatud ja suudab anda ohutul tasandil signaale välja, oleks see edasiminek.

 

EL: Kuidas me selle olukorra saavutame?

 

MS: Tänasel päeval on õigus seda nõuda. Kui te võtate lahti riigikogu kodulehekülje ja komisjoni lehe ja vaatate elulugusid, siis sealt ei paista sellist pädevust, mis oleks vajalik julgeolekuasutuste kasutatava tehnoloogia või õiguslik-juriidilise poole hindamiseks.

 

Kui võtate välja komisjoni liikmed, siis näete, et liikmetel on kitsas pädevus, aga mitte vajalik pädevus selleks, et kodanikud oleksid veendunud, et parlament omab sisulist kontrolli ja et kodanikud usaldaksid parlamenti, et kui parlament ütleb, et jah, me oleme kontrollinud julgeolekuasutusi, meie nö. võime neid kontrollida on ära tõestatud selliste eeldustega ja me oleme veendunud, et seal ei saa olla hullemat kui see või too asi. See oleks juba suur edasiminek.

 

Mind intervjueerimata, lihtsalt vaadates avalikke andmeid selle kohta, et kes on komisjoni liikmed ja kui palju on komisjonis tööjõudu, siis on selge, et komisjon ei ole võimeline teostama järelvalvet sellisel tasandil, mida kodanikel vaja oleks.

 

EL: Seda on küll kurb kuulda.

 

MS: Ei, aga see… Noh, see on fakt. Ma ei pea seda isegi välja ütlema. See tuleneb kogu kättesaadava informatsiooni olemasolust. Et komisjon istub teatud sagedusega, et komisjonide liikmed on ka teistes komisjonides, nende funktsioonid ei ole seotud ainult järelvalvega, komisjoni liikmetel ei ole eraldi nõuet, et neil oleks läbitud julgeolekukontroll, mistõttu nende ligipääsubarjäär on väga kõrge, mistõttu nad ei saa asjadele ligi, kuigi seadus tegelikult võimaldaks. Ja nii edasi ja edasi.

 

Parlament ei ole julgeolekuasjade komisjoni suhtes aastaid teinud ühtegi eriotsust, et kasvatada komisjoni eelarvet või liikmeskonda, see ongi jäänud selles mõttes, noh, rahulikult mingit minimaalset funktsiooni evivaks asjaks.

 

Komisjoni üllatusvisiidid asutustele on asutustele tavaliselt üllatusena tulnud asutustele, selles osas, mis kontrollitud, võib öelda, et mingeid probleeme pole olnud. Aga need küsimused, mida sa küsid, on üle komisjoni tavapärase tegevuse ja tulebki nõuda komisjoni mahukamaks muutmist ja mehitamist parlamendilt, õiguste juurde saamist – ja mitte seaduse mõttes, seaduse mõttes on õiguseid küll, aga justnimelt operatiivses mõttes.

 

Ja siis on see niiöelda parlamendi sisemise protseduuri, kas siis avaliku või vähem avaliku, küsimus, et olla valija jaoks usaldusväärne.

 

Minu jaoks on kummaline isegi see, et ega väga paljudel puhkudel seda temaatikat ei olegi tõstatatud. Kogu selle ACTA ja muude ürituste raames või kas või selle PRISM-a süsteemi väljatuleku raames ei ole ükski niiöelda parlamendiliige sellel teemal isegi suvatsenud, nagu võimalik on, esmaspäeviti sõna võtta.

 

Mul on mure ja mulle tundub, et selleks, et rahva usaldust mitte kuritarvitada, peaksime suutma nende asjade kohta üht, teist või kolmandat ütlema nii nagu nad on. Me peaksime oma õigusi ja võimalusi kasutama. Ja kasutamine tähendab ikkagi seda, et kasutame komisjoni eelarvet.

 

Tänasel hetkel ei ole minu teada ühtegi signaali, selle kohta, et selle komisjoni töötajaskonda kavatsetaks kasvatada või et parlament oleks valmis muutma julgeolekuasutuste komisjoni kohta käivat regulatsiooni sellisel moel, et sinna võiksid minna ainult minna need inimesed, kes on läbinud vajalikud julgeolekuregulatsioonid.

 

Tänasel hetkel ei ole küsimus mitte julgeolekuasutustes, mis, ma usun, toimivad oma parema äranägemise järgi ja need inimesed, kes seal töötavad, nende eesmärk on tegeleda EV riikluse säilitamisega. Küsimus on parlamendis ja selle usaldusväärsuses ning võimes kontrollida seda kõike. Ja seda usaldusväärselt väljendada.

 

EL: Lõpuks küsin selle kohta, et käib legend, et kõik meie telefonikõned salvestatakse. Kui palju sellest võib tõsi olla? Et enamik või kõik meie kõnesid salvestatakse kas või krüpteeritud kujul, et mitte murda sõnumisaladust?

 

MS: Ma ei tea seda. Kui Andrus Ansip ütleb, et … No infotehnoloogiat tundva inimesena ei ole kellelgi raske öelda, et selline tehnoloogia on põhimõtteliselt võimalik. Selles pole midagi imekspandavat. Me kujutame ka ette milline ressursi ja energiamahutus see tegelikult olema peaks. See on tõenäoliselt suurem serverite ja mälude süsteem kui telefonikõnede vahendamise süsteem ise. See ju peab kuskil olemas olema, keegi peab olema seda näinud, see ei saa oluliselt väiksem olla.

 

No see selleks. Ja noh, pigem ütleme niimoodi, et kuna see andmete levi ja side mis on nii öelda üldine, küsimus on ju selles, et kui seda ei ole Eestis, kas see sama asi on olemas näiteks idanaabril või meie kaugel sõbral seal Atlandi taga. Ma ei tea seda.

 

Küsimus on selles, et ma ei oska ka öelda, kuidas seda oleks võimalik teada saada.

 

Selles mõttes, et kui valitsus seda teab, siis valitsusel puudub kohustus aru anda asjadest, mis puudutavad endast riigisaladust. Ainuke, kes suudaks rahvast selles osas rahustada, on parlament, kellel on esindusvolitus.

 

Esindusvolituse piires on ta julgeolekujärelvalve seadustamine ulatuslikult selle küsimus, et kui palju sinna vahendeid sisse panna. Kui rahval on soov teada saada mis toimub, siis täiesti mõttetu on survestada tegevvõimu ja küsida, et kas on nii või ei ole. Võibolla tulevad mõned vilepuhujad, kes ütlevad, et nii on või ei ole, aga õiguspärane viis on küsida parlamendilt, nõuda saadikutelt, et tehke see asi korda. Öelge meile, kas on mingi asi, mille pärast me peaks mures olema. Sellepärast, et parlament saab seda teha.

 

Aga parlament ei ole seda teinud, sest see teema on ebamugav.

 

Kõik saavad aru, et see on ebamugav. Kõigil on ebamugav. Äkki saame midagi teada?

 

Mina nägin seda väga selgelt, et motiiv komisjoni toetamiseks puudub, aga komisjon on ainus tee, kust see kinnitus tulla saab, teised teed on pettumust süvendavad.

 

Maailm koosneb järjest rohkematest ja rohkematest vilespillipuhujatest, kes nii öelda püüavad rotte linnast eemale meelitada.  Ja selles mõttes, et kui mingil hetkel näiteks Wikileaks tuleb välja autentsete kommunikatsioonidega sel teemal, et valitsus on sellest pikka aega teadlik olnud, siis see on piinlik. Aga eriti siis, kui on teada, et valitud isikud parlamendis on seda teadnud – see on juba eriti suur skandaal. Valitsus võib oma tegusid varjata, see on kombeks. Aga kui tuleb välja, et teadmine on olemas fraktsioonides ja parlament pole olnud võimeline seda asja avalikult arutama, siis see on skandaal.

 

 

http://kogukond.org/2013/06/eksklusiivne-usutlus-kapo-komisjoni-endise-aseesimehega-komisjonil-puudub-ulevaade-luure-ja-vastuluure-tegevusest/

admin
admin Oct 23



KELLE KÄES ON KGB TOIMIKUD?

Eesti Kommunistliku Partei, Eesti NSV Siseministeeriumi ja Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee arhiivide avamine sai võimalikuks peale 1991.a. augustiputši Moskvas ja sellele järgnenud Eesti taasisesesvumist. Juba septembris 1991 asuti üle võtma EKP arhiivi ja sama aasta oktoobris Julgeolekukomitee arhiividokumente, millele detsembris 1991 lisandus väidetavalt poole tonni jagu Uljanovskist tagastatud KGB materjale. Eestisse jäetud KGB dokumentide uueks peremeheks sai Riigi Politseiamet. 

KGB hoone Pagari tänaval

Toompea lossis, Eesti NSV Välisministeeriumis, säilitatavad 17 000 väljasõidutoimikut otsustati kellegi korraldusel veidi aega enne Eesti taasiseseisvumist põletada. Põletamiskäsu saanud Toompea lossi elektrik käsku ei täitnud ning andis toimikud 1993. a. üle Riigikogule. Mees kaotas iseseisvas Eestis töökoha. Päästetud toimikud aga anti hoiule Riigiarhiivi Filiaali. Kuid mitte kõik ei läinud nii ladusalt. Ühe KGB polkovniku teate kohaselt põletati KGB agentuuri kartoteek viimasel hetkel Pagari tänava hoovis. Või säilitatakse seda üliolulist kartoteeki siiski Venemaal?

Oli vabadusjoovastuse, paljuski asjatundmatuse ja suures osas seadusetu aeg. Paljudele kindlasti ka hirmude aeg. Lubatud oli kõik, mis ei olnud seadustega otseselt keelatud. Õigusriigi poole pürgiva Eesti esimesed seadused aga olid alles embrüonaalses seisundis, sünnitusjärgus. Kontroll nendegi väheste seaduste täitmise üle oli nõrk.

1993. a. alguses sai Riigikogu teate selle kohta, et endise Julgeolekukomitee ruumides kurikuulsal Pagari tänaval, kus tookord paiknes nii Politsei- kui ka Kaitsepolitseiamet, on kõrvalistele isikutele kättesaadavad KGB väljasõidutoimikud ja muud seni saladuses hoitud materjalid. Tekkis kahtlus, et osa  dokumente on läinud kaduma, mida kinnitas hilisem väljasõidutoimikute olemikontroll.  Kellele võisid dokumentides sisalduvad andmed huvi pakkuda? Kuidas sai võimalikuks, et seni ülisalajased dokumendid kadusid Politseiameti ruumidest? Miks leppis korralagedusega salajaste arhiividokumentide säilitamisel Ülemnõukogu, tollane Vabariigi Valitsus, siseminister, politsei kõrged ametnikud?

13. aprillil 1993. a. andis siseminister L.Parek välja käskkirja salajaste arhiividokumentide üleandmiseks Arhiiviametile. Politseiamet ei kiirustanud siseministri käsku täitma, vaid jäi ootama Vabariigi Valitsuse vastavat korraldust, mis ilmus 19. aprillil 1993. a. Alles nüüd sai alguse ENSV Riikliku Julgeolekukomitee ja ENSV Siseministeeriumi arhiividokumentide vaevaline üleandmine riiklikule arhiivisüsteemile.

Olukord noores riigis oli pretsedenditu. Käegakatsutavaid analoge ei olnud kusagilt võtta. 8. mail 1993. a. moodustas Riigikogu küllalt suurte volitustega ajutise komisjoni (esimees E.Tarto) NSV Liidu ning teiste riikide julgeoleku- ja luureorganite tegevuse uurimiseks Eestis. Pariteetsetel alustel loodud komisjoni peamiseks ülesandeks oli NSV Liidu ja teiste riikide julgeoleku- ning luureorganite tegevuse, töötajate ja agentuuri avalikustamise korra seaduseelnõu ettevalmistamine ning esitamine Riigikogule vastuvõtmiseks. Riigikogu otsuse kohaselt jäi Vabariigi Valitsuse ülesandeks Eestis asunud NSV Liidu ja teiste riikide julgeoleku- ja luureorganite  tegevust puudutavate arhiivi- ja muude säilinud materjalide puutumatuse tagamine. 

3. juunil 1993. a. esitas Kaitsepolitseiameti vanem inspektor komisjonile ülevaate salajaste arhiivide tollase seisukorra kohta. Sai selgeks, et palju KGB materjale oli selleks ajaks jäljetult kadunud! Et asi oli hullemast hull, tuli komisjonil kiires korras välja töötada seaduseelnõu, mille jõustumisel seadustunuks kõneallolevate materjalide hoiustamise, kasutamise ja avalikustamise tingimused. Tekkinud olukorra koheseks korrastamiseks töötas aga komisjon koostöös Arhiiviametiga välja ja kehtestas 28. oktoobril 1993. a. Eesti NSV Siseministeeriumi ja Eesti NSV Julgeolekukomitee arhiividokumentide kasutamise ajutise korra. Selle dokumendiga määrati kindlaks üldistel alustel Eesti Riigiarhiivi Filiaalis (Parteiarhiivis) kasutatavad arhiivifondid (massirepressionne käsitlevad dokumendid) ja piiratud kasutusega arhiivifondid (Eesti NSV Julgeolekukomitee dokumendid). Nüüdsest olid salajased KGB materjalid asjaomastele inimestele ja uurijatele esmakordselt kättesaadavad.

Kaitsepolitsei käsutusse jäi esialgu KGB arhiivifondid nr. 131 (eriteated), mis sisaldas dokumente aastatest 1941-1965. Sealhulgas suures mahus julgeolekuorganite operatiivinformatsiooni terrori kohta Eestis aastail 1944-1953. Need materjalid sisaldavad muu hulgas andmeid NKVD pealekaebajate, residentide, agentide ja mõrvar-agentide kohta, kelle abil tapeti ja arreteeriti Eestimaa metsadesse varjunud eestlasi. Agentide hulka olid sattunud talupojad, koolipoisid, metsavennad. Ka teenistujad, heliloojad, kirjanikud, kirikuõpetajad ja teised nõukogude Eesti inimesed. Kaitsepolitsei käsutusse jäi tookord ka KGB arhiivifond nr. 136 (väljasõidutoimikud)   ja selle juurde kuuluv kartoteek. Nendes materjalides sisalduv informatsioon vajas kontrollimist, süstematiseerimist ja talletamist riiklikut julgeolekut tagavates  struktuurides.

1993. a. juuni esimesel poolel toimunud külaskäigu tulemusena Pagari tänavale selgus, et paljude ruumide seni trellitatud ja sisehoovi avanevad uksed-aknad ning isegi seinad olid lõhutud. Sisuliselt valveta jäänud ruumides  vedelesid Eestisse jäetud KGB toimikud, mis ei “sisaldavat kummagi osapoole kohta huvipakkuvaid andmeid”! Kontrollimatult võis ruumidesse pääseda sisehoovi kaudu. Üks komisjoni liige leidis täiesti juhuslikult oma väljasõidutoimiku esimeselt ettejuhtuvalt riiulilt. Olukord oli masendav. Kui palju Eestisse jäetud toimikuid ja teisi materjale sattus kõrvaliste inimeste kätte? Tuvastatud 86 796 KGB väljasõidutoimikust oli Kaitsepolitseiameti käes tol hetkel 48 846 toikmikut. Ülejäänud toimikute saatus oli ja tõenäoliselt on tänaseni teadmata. Huvi võiks pakkuda ka teadmine, et tänaseks on komisjoni protokoll, milles fikseeritud tollase külaskäigu tulemused Pagari tänavale, kadunud. Kadunud on ka komisjoni kuri kiri siseminister L.Parekile.  

16 juunil 1993. a. koosolekul sai komisjoni liikmetele Riigiarhiivi Filiaali direktori suu läbi teatavaks, et Siseministeerium ja Politseiamet ei ole kiirustanud ega kiirusta ka nüüd nende käsutuses olevate KGB arhiivi materjalide üleandmisega Riigiarhiivi Filiaalile.  Politseiameti Teabe-ja analüüsibüroo direktori teate kohaselt on küll säilinud Saksa sõjaväes teeninud meeste kartoteek, kuid puudub arhiivifond.  Kaitsepolitsei vaneminspektori jutust aga selgus, et kaduma olid läinud peamiselt 50-ndate, 60-ndate ja 70-ndate aastate KGB väljasõidutoimikud. Seega nende inimeste toimikud, kel oli võimalus nõukogude ajal külastada välismaad ja kes 40-60 aastastena võisid olla (ja on?) võimul Eestis üheksakümnendate aastate algusest alates. Politseiameti Teabe- ja analüüsibüroo direktori  sõnade kohaselt viisid “prominentide” väljasõidutoimikud  endaga kaasa kaks kõrget politseiametniku!?

Kümme kuud peale komisjoni moodustamist ja alles kolm aastat peale Eesti iseseisvuse väljakuulutamist võttis Riigikogu 10.märtsil 1994.a.  vastu Eestis tegutsenud teiste riikide julgeoleku- ja luureorganite materjalide kogumise, arvelevõtmise, säilitamise ja kasutamise korra seaduse (RT I 1994, 23, 386), mis toimib laitmatult siiamaani. Seda seadust loeti tollal Ida-Euroopa parimaks. Kaduma läinud salajasi materjale see seadus aga tagasi ei toonud. Miks ja kelle käes nad on? Miks ei täitnud Vabariigi Valitsus talle Riigikogu poolt pandud ülesannet salajaste materjalide säilitamisel?

On täiesti selge, et salajaste dokumentide käsitlemisel ja seaduseelnõude menetlemisel tuli arvestada riigisaladusega seonduvat ja eraelu kaitset ühelt poolt  ning laiaulatuslikku juurdepääsu võimaldamist nendele materjalidele teiselt poolt. 8. juunil 1994.a. andis Kaitsepolitsei KGB väljasõidutoimikud koos kartoteegiga üle Riigiarhiivi Filiaalile. Avatud oli juurdepääs ka nendele dokumentidele.

 

 

28. juunil 1994.a. võttis Riigikogu vastu otsuse, mille kohaselt Vabariigi Valitsusele tehti ettepanek algatada Eestit okupeerinud riikide julgeoleku- ning relvajõudude luure- ja vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduseelnõu (RT I 1994, 49,803). 22. septembril 1994.a. võeti vastu süümevande andmise korra seaduse muutmise ja täiendamise seadus (RT I 1994,68,1170). Selge definitsiooni said Eestit oku- peerinud riikide julgeolekuorganite, relvajõudude luure või vastuluure agendid, residendid, konspiratiivkorteripidajad, usaldusisikud. Määrati kindlaks kodanike jälitamises või represseerimises, sealhulgas küüditamise läbiviimisel, osalenud isikute tunnused. Kodanike jälitamises või represserimises osalenud isikuteks on näiteks küüditamist kavandanud või selleks korraldusi andnud isikud, küüditamisnimekirjade koostamiseks käsu andud või neid koostanud isikud, isikud kes kogusid ja edastasid andmeid, mis viisid teiste isikute lülitamisele küüditamisnimekirjadesse või nende küüditamisele, küüditamist vahetult korraldanud või selleks käsu andnud isikud, kellel olid selleks vastavad volitused. Ka isikud kes tegid seda teadvalt, omal soovil ilma vastavate volitusteta. 

26. septembril 1991.a. ühines Eesti Vabariik rahvusvahelise konventsiooniga, mille kohaselt aegumistähtaega ei kohaldata sõjakuritegude ja inimsusuvastaste kuritegude puhul. Selle dokumendi alusel võttis Riigikogu 9. novembril 1994.a. vastu Eestis inimsusvastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid toimepannud isikute kriminaalvastutuse seaduse (RT I 1994,83,1447). Inimsusvastase kuriteo, mille hulka kuulub ka põliselanike väljasaatmine, nende majanduslikest, poliitilisest ja sotsiaalsetest inimeõigustest ilmajätmine, toimepanemise eest võib süüdlast karistada vabaduskaotusega  kaheksast kuni viieteistkümne aastani või surmanuhtlusega, mis tõsi küll hiljem muudeti eluaegse vanglakaristuse vastu. Toimepandud inimsusvastaseid või sõjakuritegusid kajastavate dokumentide tahtliku hävitamise, rikkumise või peitmise eest võis nüüdsest süüdlast karistada vabadusekaotusega kolmest kuni viie aastani.  On seda võimalust kasutatud? 

9. jaanuaril 1995.a. jõudis Riigiarhiivi ka KGB arhiivi fond nr. 131 (eriteated) ja  6. veebruaril 1995. aastal  võeti vastu Eestit okupeerinud riikide julgeoleku- ning relvajõudude luure- ja vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seadus (RT I 1995,17,233). Eesti riik oli selle seaduse jõustumise kaudu andnud Saksa Riigi ning NSV Liidu julgeoleku- või luureorgani teenistuses olnud ehk sellega koostööd teinud isikutele võimaluse enda arvelevõtmiseks ja ülestunnistuste andmiseks Kaitsepolitseiametile. Ülestunnistuse esitanud isiku kohta käivad andmed kuulutati riigisaladuseks. Väljaarvatud andmed inimsusvastaseid kuritegusi sooritanud ning ülestunnistuse esitamata jätnud isikute kohta. Need isikud kuulusid ja kuuluvad avalikustamisele alates 15. märtsist 1996. aastast.  Sellega sai Riigikogu VII koosseisu ajutise komisjoni volituste aeg ümber.

Kuidas on kirjeldatud valdkonnas aastatel 1993-1995 vastuvõetud seadused hiljem  toiminud, ei ole allakirjutanule teada. Küll aga võib täie vastutustundega väita, et õigusriigi taastamisel Eestis on seadustega antud võimalustest olulisem rahva tahe neid võimalusi kasutada õiguspraktikas.

 

Kuno Raude

 

Veebruar 2000

 

 

admin
admin Oct 23


KGB ei fabritseerinud agente

Enn Tarvel 11.12.2009

 

Indrek Jürjo on andnud Eesti lähiajaloo valupunktide uurimisel väga olulise, vajaliku ja püsiva väärtusega tööpanuse.

 

Kui nüüd meenutame hea kolleegi, ja minule ka sugulase Indrek Jürjo vaimset pärandit, siis peatume tavaliselt ja esmajoones temal kui XVIII -XIX sajandi kultuuriajaloo silmapaistval ja süvenenud uurijal. Samas ei saa kuidagi jätta rõhutamata tema väga suurt panust Eesti lähiajaloo  valupunktide palpeerijana. Indrek Jürjo on lähemalt uurinud NS V Liidu luure, eriti välisluure tegevust KGB (Eesti ja Leedu NS V oma), Eesti Kommunistliku Partei ja Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee (VEKSA ) arhiivimaterjalide alusel. 1992. aastal köitsid Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi vastse direktori Teet Veispaki tähelepanu VEKSA Ühingu kaudu korraldatud Eesti NSV kultuuritegelaste välisreiside omakäelised  aruanded. Nii mõnedki neist olid pikantsed ja pakkusid mitmes mõttes huvi. Veispak tegi kolleegile, ajaloo instituudi teadurile Jürjole ahvatleva ettepaneku kaasautorsuses avaldada valitud reisiaruannete kommenteeritud publikatsioon. Koostöö viljana ilmus 1993. aastal mõni ajaleheartikkel KGB luuretegevusest ja Balti Instituudist Rootsis.

 

Teet Veispak, paraku, ei kuulu nende literaatide hulka, kel on tavaks algatatud ja alustatud tööd lõpule viia. Nii jäi Indrek Jürjo peagi  üksi tegelema VEKSA materjalidega. Sealjuures pealegi uurimisülesanne peagi avardus. Endise KGB arhiividokumendid võeti vabariigi valitsuse korralduse põhjal 1993. aasta 19. aprillist üle riiklikku arhiivisüsteemi. Vähe neid materjale oli, sest KGB arhiividokumendid Tallinnas olid ammu korralikult läbi rehitsetud, põhiliselt viidud õigeaegselt üle tema mantlipärija Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) valdusse Uljanovskis. Ja veel läks Eestisse jäänud välisluure  ja operatiivtöö materjalide riismeist mõndagi kaduma arhiivide ametliku ülevõtmise käigus. 1996. aastal ilmus trükist 360 leheküljega Indrek Jürjo raamat „Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EK P ja VEKSA arhiividokumentide põhjal”. Seal on ta käsitlenud KGB nn agentuur-operatiivtööd pagulastega (eriti repatrieeruma meelitamisel) ning Lääne luureteenistustega.

 

Teine suur temaatiline komplekt on luuretegevus pagulastega kultuurisuhtlemise  raamides VEKSA liinis. Raamatu lisas on põnevaid dokumente: agentuuri ettekandeid, agentuuri õiendeid, mõtlemapanevaid VEKSA reisiaruandeid. Jürjo nendib, et töö eesmärk on tutvustada seni suletud arhiiviainest. See oli seni ainult kuuldustest ja kahtlustustest toidetud avalikkusele mõneski mõttes ilmutuslik. Ta kirjutab, et annab endale autorina täiel määral aru, et KGB dokumentides kajastub ainult see, mida KGB teadis. Nii et kui mõnikord õnnestus  KGB üle kavaldada, ei ole neist juhtumeist midagi kirjas. Seejärel laiendas Indrek Jürjo oma uurijahaaret Leedu NSV KGB välisluure dokumentidele. Neid on säilinud Leedu eriarhiivis 860 toimikut. Need osaliselt säilinud dokumendid annavad ligikaudse ettekujutuse ka ENSV KGB välisluure osakonna töömeetoditest ja dokumentatsioonist, mis pole uurijate käsutuses. Leedu materjalide põhjal valmis Jürjol kaks sisukat  artiklit: „Leedu KGB välisluure dokumendid kui lähiajaloo allikas” (Ajaloolise tõe otsinguil. 20. jaanuaril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi „Eesti lähiajaloo allikakriitilisi probleeme” materjalid. Tallinn 1999, lk 7–24) ning „Nõukogude luure ja teaduse suhetest Eestis ja Baltimaades Nõukogude perioodil” (Luuramisi. Salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil. Artiklite ja dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets. Tallinn 1999, lk 173–219).

 

Indrek Jürjo töö KGB dokumentide uurimisel äratas avalikkuses küllaltki suurt tähelepanu. Vastukajad olid üpris vastuolulised: ühelt poolt tunnustavad ja kiitvad, teiselt poolt vähest allikakriitikat ette heitvad. Eriti oma isa Harri Moora kasuks kirjaliku kaitse- ja selgituskõnega esinenud Ann Marksoo (Ajalooline Ajakiri 1999, nr 3-4, lk. 121–140) heidab Jürjole ja teistele temataolistele autoritele ette kergema tee valimist, ühepoolsete KGB allikate kasutamist,  sealjuures eriti endiste agentide ja nende omaste suulise pärimuse kasutamata jätmist. Ta peab luureorganitega seotuse ajaloo uurijate puuduseks isiklike mälestuste puudumist tolle aja Eestist ealistel põhjustel. Suuliste mälestuste napis kasutamises pole midagi kummalist. Kannatanute mälestused ei anna palju teavet nn agentuur-operatiivtöö kohta. KGB juhtivad ametnikud eesotsas kindral Sillariga on ajakirjanduses korduvalt hoobelnud  oma organisatsioonitruudusega. Agentide ja usaldusisikute või nende omaste hulgas esineb harva mehisust kõnelda ausalt ja siiralt, nagu Andres Tarand oma kadunud isast.

 

Tavaline on see, et kui KGB arhiividokumendid osutavad kellelegi kui seotud isikule, eitab see kogu asja, väites oma nime juhuslikult kartoteeki sattunuvat vms, olgu siis tegemist Eesti tipp-poliitiku Toomas Savi või Läti tippteadlastega Jānis Stradiņši või Juris Zaķisega või paljude teistega. Ja nõuda  psühholoogilist motiivide analüüsi uurimistöö autorilt, kui ta pole ilukirjanik, on liiast. Arhiiviandmete interpreteerimisel on Indrek Jürjo täitnud ajaloolase kutsealase allikakriitika nõudeid ning osutanud vajalikku ettevaatust, näiteks KGB varjunimedega tähistatud isikute identifitseerimisel. Ta märgib, et julgeolek ei fabritseerinud agente (jälitatavad isikud esinevad aruannetes oma nime all) ja ka Indrek Jürjo ei tee seda. Näiteks Jürjo lähenemine Eesti  Evangeelse Luterliku Kiriku ametiisikute käsitlemisel.

 

Peapiiskop Jaan Kiivit seeniorist kirjutades pole Jürjol kahtlusi tema samastamisel agendiga Jüri. Aga agent Pärna kohta kirjutab ta, et Usukultusasjade Nõukogu voliniku dokumente lugedes ilmneb, et see oli EELK konsistooriumi peasekretär August Leepin; et agendi Rein KGB aruandes ära toodud isikuandmed on lausa äravahetamiseni sarnased hilisema peapiiskopi Kuno Pajula biograafiaga; et KGB aruandes ei ole  agendi Kask nime mainitud, kuid seal esitatud isikuandmed langevad täielikult kokku Elmar Salumaa biograafiaga jne. Tavaliselt on autoril olnud piisavalt allikavälist teavet isikute identifitseerimiseks, kuid ta pole seda tihti kasutanud, ilmselt diskreetsusest ja isikuandmete kaitse põhimõtete respekteerimise pärast. Vähe on sellest, kui mõnd isikut saatis vastav maine. Nii kirjutab ta initsiatiivirikkast KGB usaldusisikust, teadlasest initsiaalidega  P. R. N., tegemata mingeid vihjeid tema identifitseerimiseks. Ning ta annab endale hästi aru, et statistiline teave ei ole rakendatav üksikjuhul. Kui näiteks üks pagulastega suhtlemisel aktiivsust üles näidanud NSVLi Stockholmi saatkonna eesti rahvusest atašee pöördub kohtu poole oma au kaitseks, eitades koostööd luureorganitega, siis ei piisa otsustamiseks mõistagi teadmisest, et üldjuhul Nõukogude diplomaadid tegid taolist tihedat koostööd.

 

Sama lugu on  teabega, kuidas mõned isikud välismaa teadlastega tihedamalt suhtlesid ja neid NS VL-sisestel reisidel saatsid (nagu akadeemik Stradiņš või mõni teine). Allikavälise teabe kasutamisel ja hindamisel on õpetlikuks näiteks detail Harri Moora biograafiast. Ann Marksoo kirjeldab hingestatult, kuidas Harri Mooral oli külaskäigu ajal Rootsi 1957. aastal õhtupimedas Kungsträdgårdeni pargis võimalus Erik Laidu kui endist kolleegi südametunnistuse  kohaselt informeerida ning saada hingerahu teadmisest, et tema sõbrad teda usaldavad. Selles episoodis osales kaks isikut: 1961. aastal hukkunud Erik Laid ja 1968. aastal surnud Harri Moora. Sündmusele kõige lähemal seisnud isik, Harri Moora Rootsis elav poeg Rein Moora, väitis Indrek Jürjo raamatu arutlusel Stockholmis emotsionaalselt, et tema kõndis julgestuse mõttes kogu aja ümber öise Kungsträdgårdi, kui isa Erik Laiuga vestles. Tema aga vestlust pealt  ei kuulnud ega ole selle sisu kohta allikaks rohkem kui mõni muu perekonnaliige. Võiks ainult järeldada, juhul kui ta siiras oli, et isa temale oma KGB kontaktidest midagi ei avaldanud. Metodoloogiliselt võib selle öise vestluse kohta teha esmajoones kaks järeldust (jättes kõrvale vähereaalsed, näiteks, et kumbki ei lausunud sõnagi): kas Harri Moora paljastas enda kui agendi olemuse ja tegevuse ning KGB luureoperatsiooni või ta ei teinud seda, lugedes  seda endale vähem ohtlikuks. Allikaväline teave ei ole üheselt orienteeritud ning Indrek Jürjo kui ajaloouurija ei saanud lähtuda perekondlikult häälestatud emotsioonidest. Harri Moora pidi väga hästi teadma, et välisteadlastega jms tuli olla ülimalt ettevaatlik, arvestades nende uskumatut naiivsust (?) Murnikovi-taoliste väga meeldivate nõukogude härrasmeestega suhtlemisel.

 

Välisteadlase elu oli lihtsam. Nagu ütleb Alur Reinans (Jürjo poolt ära toodud sõnadega):  pagulastegelast kiidetakse Eestis vastavalt olukorrale, kas et ta sai juba varakult aru kontaktide tähtsusest ja tuli Eestisse, või et ta jäi vankumatult truuks oma rahvuslikule ideaalile ja külastas kodumaad alles pärast iseseisvuse taastamist. Indrek Jürjo tõi vajalikke täpsustusi kodueestlaste julgeolekuarusaamadesse. Ta näitas usaldusisikute erinevust agentidest. Rahva põlgus oli suunatud agentidele, julgeoleku nuhkidele, aga need olid mõnikord ainult mehikesed, kes näiteks suhkrusabas kuulasid ja fikseerisid tavaliselt üle keskea naiskodanike mõtteavaldusi. Usaldusisikud seevastu olid (KGB käskkirja sõnul) need Nõukogude patrioodid, kes signaliseerivad KGB organitele riikliku julgeoleku kindlustamise seisukohalt tähelepanu väärivatest isikutest ja faktidest, samuti täidavad üksikuid operatiivülesandeid. Usaldusisikult ei võetud salajase koostöö kohta allkirja, talle ei pandud  varjunime, tema kohta ei peetud isikutoimikut. Need olid tavaliselt juhtivad ametiisikud, asutuste juhid ja nende teened KGB organitele olid võrratult olulisemad reanuhkide omadest. Rääkimata partei ja riigi juhtkonnast, kes oli juba ise julgeolekuorganite kamandaja. Või rääkimata igast NLKPsse astunud kodanikust, kes selle sammuga võttis endale kaaskodanike nuhkimise ja koputamise põhimõttelise kohustuse (sõnaselgelt fikseeritud partei XXII kongressil  vastu võetud põhikirjas §2g). Kõik need probleemid kipuvad vajuma järjest enam aegade hämarusse ja unustuse hõlma, eriti isiku tasandil, aga Indrek Jürjo tööde ilmumise ajal olid need praegusest märksa olulisemad. Indrek Jürjo on andnud selles Eesti ajaloo uurimise lõigus väga olulise, vajaliku ja püsiva väärtusega tööpanuse.

 

 

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9892:kgb-ei-fabritseerinud-agente&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3279

admin
admin Oct 23


Rekordiline rahapesu läbi Eesti – 1,6 miljardit dollarit

Ülemaailmne uurivate ajakirjanike rühm koostöös Venemaa ajalehega Novaja Gazeta avaldas esmaspäeval oma kolm aastat kestnud uurimistöö tulemused sellest, kuidas rahvusvahelised pangad pesid 20,8 miljardit dollarit Venemaa raha ja kellest sai lõpuks raha omanik.

Postimehe aktiivsel kaasabil toimunud uurimistöö tulemus ületab Eesti rahapesujuhtumite ajaloos kõik mõeldavad rekordid mitmekordselt. Siinsete prominentsete pankade – loe täisnimekirja pankadest Postimehe paberlehest - kaudu liikus kokku 1,6 miljardit dollarit kriminaalse päritoluga raha.

Lõviosa sellest liikus läbi Danske panga Eesti filiaali, mille reklaamlause „100 protsenti koostööd võrdub 100 protsenti ettevõtlust. Vaata, kuidas saame Sinu ettevõttele kasulik olla.” omandab koodnime „Pesumasin” kandva 32 riigi uurivate ajakirjanike (The Guardian, Süddeutsche Zeitung, Postimees jt.) koostöö valguses täiesti uue ja sisulise tähenduse.

Panga Eesti filiaali juht Ivar Pae tunnistas äsja Postimehele, et neil oli probleeme rahapesu tõkestamise meetmete ja monitooringu süsteemiga. Pae sõnul on pank seetõttu teinud läbi mitmeid muudatusi, mis puudutavad ka organisatsiooni ja juhtkonda. Kas sel põhjusel lahkus 2015. aastal ametist panga varasem juht Aivar Rehe, Pae ei kinnita. Eesti üks tuntumaid tippjuhte Rehe lükkas Postimehega rääkides need seosed igatahes tagasi.

„Pesumasin” paljastati juba 2014. aastal Venemaa uuriva ajakirjanduse lipulaeva Novaja Gazeta poolt, kui selgus, et riigist liikus varjatud pangaarvete kaudu välja tõenäoliselt kriminaalset päritolu 20,8 miljardit USA dollarit.

Ajakirjanduslik uurimistöö paljastas, kuidas see raha liikus Venemaalt esmalt 112 Ida-Euroopa panka ja sealt edasi üle maailma. Raha jälgi ajanud uurivad ajakirjanikud jõudsid järeldusele, et suures osas jõudis see lõpuks ehitus-, insener-, IT ja pangandusettevõtteid omavate Venemaa ärimeesteni.

Need on Vene võimudega tihedalt seotud ärimehed, kelle puhul õnnestub tõendada nende üüratuid kulutusi luksusautodele, erakoolidele, karusnahkadele ja mitmele muudele luksuskaupadele.

Sama juhtumiga on juba aastaid maadelnud Moldova, Läti, Suurbritannia ja Venemaa uurimisorganid, kuid katsed tuua juhtunu eest vastutavad isikud kohtu ette põrkuvad Venemaa ametnike vastuseisule.

„Pesumasinasse” sattunud raha liikus Venemaalt välja läbi riiulifirmade, mille tegelikke omanikke pole võimalik tuvastada. Osa rahast saadi Venemaal riiklike tellimustega seotud pettustest, lisaks tolli- ja maksupettustest. See on raha, mille eest pidi parandatama Venemaal teid ja sadamaid või kaas ajastama meditsiiniteenuseid. Selle asemel jõudis see raha hoopis Moldova panka.

„Pesumasina” teises otsas jõudis puhtaks pestud raha Venemaal puhtasse luksusesse – näiteks erinevate rokkbändide kontserttuure Venemaal. Samuti rahastati Poola valitsusvälist organisatsiooni, mis tegeles Euroopa Liidu vastase agenda levitamisega. Selle juht on praeguseks vahistatud süüdistatuna Venemaa kasuks spioneerimises.

„Pesumasinast” läbi käinud rahast said pahaaimamatult osa mitmed rahvusvaheliselt tuntud firmad, kellelt erinevaid teenuseid osteti. Näiteks Lõuna-Korea elektroonikahiid Samsung, Rootsi telekomitootja Ericsson, tööriistatootja Black ja Decker jt. Näiteks USA-s sai 500 000 dollarit ettevõte, mis renoveeris president Donald Trumpi golfiväljakut. Jaapani korporatsioon Hitachi Austrias sai 576 000 dollarit aga tänu Venemaa kriminaalse ärimehe Sergey Magini juhitud Briti kompaniile.

„Pesumasina” autorid lõid Suurbritannias, Küprosel ja Uus-Meremaal kokku 21 kompaniid, mida juhivad variisikud ja mille kaudu raha liigutati. Raha väljavõtmiseks loodi hulljulge eksitussüsteem, kui neis kompaniides tekitati fiktiivne võlgnevus kellelegi, misjärel Moldova kohus andis korralduse kanda see raha kohtu poolt kontrollitud pangaarvele.

Neid kontosid haldas Moldovas Moldindconbank, kus pettusega seotud firmadel kontod juba ees avatud olid. Üsna varsti pärast kohtu korraldusi ujutati Moldova pank Venemaalt pärit rahaülekannetega üle, misjärel kaheksa miljardit dollarit otsejoones maailma eri otstes ära kulutati.

Peaaegu 13 miljardit liikus aga Läti panka TrastaKomercbanki. Euroopa Liidus asuvat Läti panka oli „pesumasinas” vaja selleks, et raha edasiliikumisel ei tekiks Euroopas üleliigseid küsimusi. Lätist edasi kantuna oli see muude Euroopa pankade silmis juba „puhas” raha.

Kokku tegid uurimise all olnud 21 kompaniid ajavahemikus 2011-2014 neisse kahte Läti ja Modlova panka 26 746 väljamakset. Nii jõudis raha lõpuks maailma 96 riiki, läbides peaaegu kõiki maailma tuntumaid pankasid – HSBC, Still, Deutsche Bank, Bank of America, Emirates NBD Bank, Danske Bank jt.

Raha saanud firmad teatasid nendega tagantjärgi ühendust võtnud uurivatele ajakirjanikele, et nad pole oma töös midagi valesti teinud, sest nende Vene kliendid just nii äris käituvadki. Samas möönavad kompaniid, et on koostöö nende Vene klientidega nüüdseks lõpetanud.

Nn „vene klientide” jälgi ajades jõudsid ajakirjanikud ärimeesteni, kellel on lähedased sidemed Vene võimuladvikuga. Näiteks Alexey Krapivinit peetakse president Vladimir Putini siseringi inimeseks. Samuti Georgy Gens, kellele kuulub Venemaa suurim IT kaupade importiv Lanit grupp. See nimekiri jätkub.

Uurimistöö „Pesumasin” näitab ilmekalt, kuivõrd võimetu on maailma pangandussüsteem hoidmaks ära massiivset kuritegeliku raha liikumist. Pankade esindajad õigustavad seda väitega, et nende Venemaa koostööpartnerid pole raha päritolu selgitamisel kuigi abivalmid. Uurimise alla sattunud Moldova pank süüdistas ajakirjanikke algselt nendevastases laimukampaanias, kuid pidi eelmisel aastal uksed sulgema seoses rahapesuvastaste võitluse nõuete mittetäitmisega.

Rahaülekannetega seotud 16 kohtunikku ja nüüdseks suletud panga seitse ametnikku said Moldovas korruptsioonisüüdistuse. Neli kohtunikku neist on praeguseks süüdi mõistetud. Kogu rahapesu operatsiooni taga nähakse Venemaa eriteenistuse FSB huvisid.

 

https://www.postimees.ee/4052665/rekordiline-rahapesu-labi-eesti-1-6-miljardit-dollarit