Rahvusliku väärikuse eest!Parema isamaa nimel!Meie Eesti on teine Eesti!

 
[L[Forums]]  ›  Patupesa  ›  Sündmused
 

EESTI KONGRESS 1990-1991

 

Mait Raun

 

käsikiri 1999

 

11.-12. märtsil 1990 toimus “Estonia” kontserdisaalis rahvusühtsuse manifestatsioon: kokku said kõigi peamiste kodu-eesti poliitiliste jõudude ja mõttevoolude esindajad, aga samuti pagulased, kellest mitmed astusid esmakordselt pärast okupatsiooni eest põgenemist Eesti pinnale, olles lubanud naasta vaid iseseisvasse riiki, ning Eesti Vabariigile lojaalsete mittekodanike saadikud. Okupatsioon tuletas end meelde sellega, et ei lubanud üle N Liidu piiri Eesti Kongressi delegaate Ülo Ignatsit, Vladimir Karasjovi, Albert Zirki, Rein Taageperat, Heino Ainsood, Jüri Estamit ja Juhan Talvet (kolm viimast viibisid Helsinkis ja osalesid faksi vahendusel hääletamisel). Need väliseestlastest, kes siiski said saabuda, olid imestunud, “kuidas üldse suudeti sõna tõsises mõttes “põlve peal” tohutut Eesti Kongressi organiseerida ja läbi viia. Siia lisandus igasuguste ametiasutuste passiivsus või otsene vastutöötamine, koguni sabotaaži ja ähvardustega.” (Hain Rebas “Ühe väliseestlase muljeid” “Rahvuslik Kontakt” 2,1990 lk 22)

 

Eesti Kongress kulges pidulikus, ent samavõrd ka töises õhkkonnas. Peakomitee esimehe Tunne Kelami avakõne oli kantud paatosest, et “ainus eesmärk on saada sulastest taas peremeesteks”. Sellega resoneerus kahekümne Tartu haritlase võimuvõtmise ettepanek, mille lühivariandi “Eesti Kongressi otsus Eesti Vabariigi võimust” esitasid väga mõjuvalt üheskoos kirjanikud Hando Runnel ja Arvo Valton. Paraku ei pannud istungjärgu juhataja, TKL-i aktivist akadeemik Endel Lippmaa viimast isegi hääletusele. Redaktsioonitoimkonna esimees Sirje Endre põhjendas vastuseisu asjaoluga, “et me oleme endiselt okupeeritud ja annekteeritud maa. Ja isegi sellisel juhul, kui me kuulutame Eesti Kongressi Eesti Vabariigi seaduslikku võimu omavaks ja kandvaks organiks, koguks, taastajaks või mistahes muud sõna kasutades.” S. Endret toetas oma autoriteeti mängu pannes ka T. Kelam. Hiljem (12.1.1992 teleesinemises) on T. Kelam selgitanud, et “Eesti Kongressi valdav enamus ei pidanud märtsis 1990 õigeks Kongressi kuulutamist kõrgeimaks seadusandjaks, püüdes rahvusliku ühtsuse huvides vältida teravaid konflikte ning lootes mõttekale koostööle seniste võimuorganitega.” (RRf2,n1,s157,l10) See tähendas, et Eesti Kongress loobus algusest peale konfrontatsioonist okupatsioonivõimudega.

 

“Miks imperialistid ootavad, et Eesti Kongress kuulutaks end kõrgeimaks võimuks Eestis (mida me õnneks ei tee)?” küsis Rahvarinde juriidiline nõunik Peet Kask ja vastas ise: “Väga raske on võidelda vabadusvõitlejate vastu, kes tegutsevad okupeeritud riigi seaduste raames. Kui me kuulutaksime Eesti Kongressi kõrgeimaks võimuks Eestis ning sellest tulenevalt boikoteeriksime ÜN valimisi, siis aitaksime imperialistid välja ummikseisust.”

 

Kuulutades end “Manifestis” küll “tänasest Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastajaks” ning hakates taotlema “kõikidelt riikidelt ja rahvusvahelistelt institutsioonidelt Eesti Kongressi tunnustamist Eesti Vabariigi riigivõimu ainsa seadusliku taastajana”, jättis Eesti Kongress tegevusruumi ka Eesti NSV Ülemnõukogule. Koostööaldis kaksiksuhe vormistati “Tegevuskavas”: “Eesti Kongressi ainupädevusse kuuluvad Eesti Vabariigi riikliku ja rahvusvahelis õigusliku staatuse küsimused üleminekuperioodi vältel. Eesti NSV Ülemnõukogu ja tema poolt moodustatud omavalitsus on okupatsioonivõimu kohalikud haldusasutused. Eesti NSV haldusasutuste pädevusse kuulub tsiviilelu normaalse funktsioneerimise ja korra tagamine Eestis üleminekuperioodi vältel. Sealjuures peab Eesti NSV haldusasutuste tegevus täielikult vastama rahvusvahelise õiguse normidele ning olema kooskõlas Eesti Kongressi otsustega. Eesti Kongress ja Eesti NSV haldusasutused ei ole kumbki seadustatav Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimuna, kuna nende valimised ei ole toimunud rahvusvaheliselt aktsepteeritavates tingimustes. Eesti Kongress või tema poolt volitatud esindus on valmis läbi rääkima Eesti NSV haldusasutustega koostöö üle Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel õigusliku järjepidevuse alusel.”

 

Eesti NSV Ülemnõukogu tähtsustamine Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu poolt andis sellele mõningase legaalsuse, mis seni täielikult puudus: sellele ei usaldatud küll riiklikku staatust määravaid küsimusi, nagu nägi ette Kolmanda Vabariigi ideoloogia, ent muidu tunnistati see pooleldi riigivõimuorganiks. Ehk pälvis niisuguse staatuse, nagu nägi ette Eesti NSV Ülemnõukogu ja TKL-i koostöös välja töötatud “kolmas tee” – õiguslik järjepidevus, kodanike komiteede liikumise ideeline alus, laienes nüüdsest ka Eesti NSV Ülemnõukogule ning oli vaid tõlgendamise küsimus, kas Eesti NSV Ülemnõukogu üldse seisis Eesti Vabariigist kaugemal kui “taastav” Eesti Kongress, sest Eesti Kongress deklareeris kodanike tahtena seda, et Eesti Vabariik on taastatud alates sellest hetkest, mil astub kokku Eesti Vabariigi põhiseaduslik rahvaesindus   Riigikogu (Teg). Seejuures võis Eesti NSV Ülemnõukogu poolt ametisse määratud valitsus saavutada potentsiaalselt koguni legitiimsuse, tuli täita vaid tingimus, et “kuni Eesti Vabariigi kõrgeima põhiseadusliku esinduskogu taastamiseni tegutseval üleminekuvalitsusel peab olema Eesti Kongressi usaldus” (Teg). Ka tegevuskava kohta ettekande pidanud Kaido Kama möönis, et taustsüsteem on “kõvasti radikaliseerunud ja selle võrra tundub nüüd praegu Peakomitee poolt ette pandud dokument mõnevõrra lahja.”

 

Eesti Kongressi osalises tunnustuses ENSV Ülemnõukogule oli peamine teene rahvarindelastel. Nad ei pälvinud küll aktsepti oma otsuseprojektile Ülemnõukogu kohta, kuid võtsid eelkonsultatsioonidest Peakomiteega maksimumi ja suutsid veenda uinutava demagoogia taktika abil ka saali. Kolmanda Vabariigi ideoloog Edgar Savisaar esines rõhutatult doseeritult: “Muidugi – Moskvas maksab õigusliku järjepidevuse argument, maksab ka nõudmine anneksiooni lõpetamiseks. Need on seisukohad, mis paratamatult kujunevad läbirääkimiste aluseks. Tuleb aga arvestada, et selle kõrval tõstatub terve rida majanduslikke, juriidilisi, ajaloolisi ja muid küsimusi, mida teine pool enda kasuks püüab lahendada ning milleks me peame valmis olema. /—/ Kui me soovime tõsiseid ja tulemusrikkaid läbirääkimisi Moskvaga, siis on meil vaja ka tugevat ning ülekaalukalt demokraatlike jõudude poolt moodustatud Ülemnõukogu. Jah, õiguslikust seisukohast ning kontekstis Eesti Kongressiga on ta ebaseaduslik. Aga Moskva seisukohalt on ta täiesti seaduslik, Kreml peab teda tunnustama ning arvestades, milliseid ebamugavusi (või ebameeldivusi) võib Ülemnõukogu uus koosseis oma taotlustega kaasa tuua, on nimelt Moskva see, kes näeks palju parema meelega, et seda Ülemnõukogu uut koosseisu kunagi kokku ei tulekski. Siis oleks tal ka Eesti Kongressiga märksa kergem hakkama saada.” P. Kask lisas, “et osavõtt Ülemnõukogu valimistest ei tähenda anneksiooniga nõustumist ja Eesti NSV tunnustamist de jure. Meie ei taotle Ülemnõukogu legaliseerimist. Eesti Kongressi programmi elluviimiseks on tarvis koostöövõimelist Ülemnõukogu.”

 

Usus, et Eesti ühiskonna peamised lülid on suutnud kokku leppida eesmärgis (riiklik iseseisvus) ja strateegias (Eesti Vabariigi taastamine) ning tahavad ühispingutuse nimel otstarbekalt jaotada ka oma funktsioonid, pakkus Eesti Kongress osa trumpkaarte partnerile. See oli kvalitatiivselt teistsugune tulemus kui lootsid korraldajad ja väljendas Kelami avakõne: “Küsimus ei ole tänapäeval enam selles, kas iseseisvuda, vaid – milline see iseseisvus olema peab. Eesti Kongressi ettevalmistuse võtmesõnaks on olnud järjepidevus. Me ei ole kavatsenud ega kavatse minna seda teed, mida on pakutud mõnelt poolt mujal – üritada iseseisvust okupatsioonistruktuuride kaudu, nende faktilise legaliseerimise teel.” Samuti jäi tähelepanuta Peakomitee liikme jurist Indrek Tedre manitsus: “Siin on räägitud väga palju ka koostööst Ülemnõukoguga või mingitest muudest asjadest. Ma tuletaksin meelde, et rahvusvaheliselt nimetatakse koostööd okupatsioonivõimudega kollaboratsiooniks. Seda esiteks. Ja teiseks pole ju olnud Ülemnõukogul kunagi võimu. Võim on olnud alati konkreetsetel okupatsiooniorganitel, KGB-l, Nõukogude Armeel ja NLKP-l, kes on ka vaja tunnistada kuritegelikeks ja terroristlikeks organisatsioonideks, ja kutsuda üles nii seal töötavaid Eesti Vabariigi kodanikke kui ka kõiki inimesi lõpetama tegevus neis organeis.” Neljandal istungjärgul tunnistas T. Kelam, et “Eesti Kongressi strateegia oli rajatud heatahtlikule lootusele saavutada koostöö olemasoleva nõukoguliku võimuaparaadi kaudu. Loobudes ise juba ette katsetest oma otsuseid reaalpoliitikas teostada.” (RRf2,n1,s57,l54)

 

Seevastu Rahvarinde teine püüdlus – Eesti Kongressi lahkumine õigusliku järjepidevuse aluselt ja eestlaste-muulaste vastuolu sisseprogrammeerimine – tekitas sügavat vastuseisu. M. Lauristini poolt esitatud eelnõu peaaegu ainus toetaja oli Peakomitee liige Enn Leisson, kes teatas, Eestimaa Rahvuste Ühenduse nimel, et viimast “teeb rahutuks, et ka praegu on ringkondi, kes paneksid vastutuse rahvusliku ülekohtu eest kõigile muulastele, eelkõige venelastele, kes saatuse tahtel on sattunud Eestimaale. See oleks julm ja ebaõiglane.” Aivo Lõhmus arvas eelnõu pateetika kohta, et “Eestimaal elavad muulased, olgu nad mis rahvusest tahes, ei ole enam lapsed, keda tuleb niisugusel toonil äiutada või lohutada”, Vello Salum märkis, et “pole olemas Moldaavia rahvast”, Mart Rannut leidis, et “väär on juba pealkiri – Eesti Vabariik ei ole paljurahvuseline, vaid Eesti Vabariik on rahvusriik”, diskussiooni võttis kokku I. Teder, kelle hinnangul “õige on alati lähtuda mõistest – Eesti Vabariigi kodanikud ja teiste riikide kodanikud.” Küll aga võeti vastu A. Valtoni poolt esitatud eelnõu “Deklaratsioon Eesti Vabariigi maa-alal elavatest teiste riikide kodanikest”, mis eristas rangelt rahvusküsimuse ja kodakondsuse küsimuse: “1. Eesti Vabariigi kodanikuks olemine ei sõltu inimese rahvusest, usust ega poliitilistest tõekspidamistest. 2. Kõigil Eesti Vabariigis elavatel rahvusvähemustel on põhiseaduslik õigus kultuurautonoomiale. Kultuurautonoomiatele kuulub riigi toetus. 3. NSV Liidu ja teiste riikide kodanike õiguste kaitse Eestis on tagatud vastavalt inimõiguste üldtunnustatud põhimõtetele. /—/ 7. Kokkuleppel vastavate riikidega tagatakse ümberasumise võimalus kõikidele soovijatele.”. Väliseestlane Hain Rebas kirjutas hiljem (“Ühe väliseestlase muljeid” “Rahvuslik Kontakt” 2,1990:27), et “Lauristini täisäpardumisel, mida edastati ka raadios ja televisioonis, võib olla omaette poliitiline tähendus. Sest see oli teatavasti esimene kord, kui ERR juhtkond esines ametlikul foorumil koos teiste liikumiste esindajatega. Ja seekord polnudki Rahvarindel automaatselt tagatud võimurite ja massimeediumide kvantitatiivne ja kvalitatiivne toetus ning konkurentide, näiteks ERSP, Kodanike Komiteede jt., argumentide enesestmõistetav mahavaikimine, olulise väljajätmine või koguni moonutamine.”

 

Eesti Kongress jätkas dissidentidelt alguse saanud tava esitada Eesti ajalugu ja hetkeolukorda kirjeldavaid memorandumeid, seekordne adresseeriti Euroopa julgeoleku  ja koostöönõupidamisel osalevate riikide valitsustele ning eraldi N Liidu valitsusele. Selle lõpus oli ka konkreetne ettepanek: “Pöördume kõigi Euroopa julgeoleku  ja koostöönõupidamisest osavõtvate riikide valitsuste poole ettepanekuga võtta Balti riikide iseseisvuse taastamise küsimus konverentsi päevakorda. Taotleme Eesti Kongressi esindajate osavõttu nimetatud konverentsist. Teise Maailmasõja järel taastati Atlandi harta alusel kõigi sõja käigus okupeeritud riikide iseseisvus   peale Eesti, Läti ja Leedu. Avaldame lootust, et Euroopa julgeoleku  ja koostöönõupidamine astub ajaloolise sammu ning teeb lõpu pool sajandit kestnud rahvusvahelisele kuriteole.” (“Eesti Kongress” 1990) ÜRO peasekretärile saadeti kiri, mis taotles “Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuse lülitamist ÜRO Peaassamblee 18. septembril 1990. aastal algava istungjärgu päevakorda.”

 

Veel rohkem deklaratsioone läkitati ida suunas. “Pöördumises NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi poole”, mille Eestist valitud N Liidu rahvasaadikud otse kongressilt Moskvasse viisid, sedastati, et Eesti Kongress “võttis 11. märtsil 1990. aastal vastu deklaratsiooni Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastamise kohta. /—/ Eesti Kongress teeb NSVL Rahvasaadikute Kongressile ettepaneku viivitamatute läbirääkimiste alustamiseks Eesti Kongressi poolt volitatud esindusega anneksiooni lõpetamise ning Eesti Vabariigi taastunnustamise küsimustes. Seejuures peab Eesti Kongress soovitavaks kehtestada üleminekuperiood rahvusvaheliste rahuvalvejõudude juuresolekul.” Deklaratsioonis “Eesti Vabariigi riigipiirist” avaldati valmisolekut astuda “NSV Liidu valitsusega läbirääkimistesse Tartu rahulepingus määratud piiride taastamisel tekkivate probleemide rahumeelseks lahendamiseks” ning otsuses “NSV Liidu okupatsioonivägedest” esitati N Liidu valitsusele mitmeid nõudmisi: “1. Vabastada NSV Liidu vägedesse kriminaalkaristuse ähvardusel värvatud Eesti Vabariigi kodanikud ja teised Eesti elanikud ning toimetada nad Eestisse. Lõpetada koheselt edasine sundvärbamine ja tühistada teenistusse kutsumine juba sel kevadel. 2. Lõpetada NSV Liidu repressiivorganite   Riikliku Julgeoleku Komitee, sisevägede jt. tegevus Eestis ning viia nad välja Eesti Vabariigi maa alalt. 3. Alustada koheselt NSV Liidu vägede väljaviimist Eestist, soovitavalt rahvusvaheliste rahuvalvejõudude kontrolli all. Vabastada kõik NSV Liidu sõjaväebaaside all olevad Eesti Vabariigi maa alad.” Lõpetuseks kinnitati, et “Eesti Kongress loeb õiguspäraseks Eesti Vabariigi kodanike ja teiste Eesti elanike keeldumist teenistusest okupeeriva riigi vägedes”.

 

Enne Eesti Komitee valimist pidasid põhimõttelise duelli Tartu kultuuritegelased Linnart Mäll ja Jaan Kaplinski. L. Mäll esitas üleskutse: “NLKP liikmed ja sealt välja astunud inimesed – aidake kaasa, et Eesti Komitee saaks ausate inimeste ühenduseks. Ärge kandideerige Eesti Komiteesse! Ja kui teid sinna esitatakse, siis taandage end. See oleks suureks sammuks aususe suunas ja me täname teid, kui te seda teete.” Ning J. Kaplinski vastas sellele: “Ma kardan väga ausaid inimesi, ma usun, et Robespierre ja Saint-Just, kes Prantsuse revolutsiooni terrori üle piiride ajasid, olid väga ausad inimesed. Ma arvan, et võib-olla ka Dzerzinski oli väga aus inimene. Igal juhul olid kõige ausamad kurikuulsad inkvisiitorid. Kõige rohkem kardan ma neid inimesi, kes ise ennast peavad väga puhasteks ja ausateks inimesteks.” Kui esimene seisukoht oli Kodu-Eestis radikaalne ja väliseestlastele arusaadav, siis teise seisukohaga oli lugu vastupidine. Hain Rebas kirjutas Kaplinski kohta, et “tema “Kongressi mõnitus” tundus meile Tšekaa versioonina.” (“Rahvuslik Kontakt” 2,1990 lk 26) Lõpuks kujunes Eesti Komitee valimiste esikümneks T. Kelam, E. Lippmaa, Mart Laar, K. Kama, Trivimi Velliste, S. Endre, Mari-Ann Rikken, Eve Pärnaste, Jüri Estam, Jüri Adams – neist vaid S. Endre oli kuulunud kommunistlikku parteisse. See oli kvalitatiivne erinevus Rahvarindest. Kokku valiti sinna 71 kodanikku ning seitse lisaliiget kodakondsuse taotlejate hulgast.

 

Rahvarinde edu oma seisukohtade läbisurumisel seletab ka ebakindlus iseseisvuslaste tiivas, mis tekkis pärast seda, kui Eesti Kongressi avapäeval kuulutas Leedu NSV Ülemnõukogu vastvalitud koosseis “Sajudise” juhi Vytautas Landsbergise algatusel okupatsioonieelse Leedu Vabariigi taastatuks, kehtestas paariks minutiks vana põhiseaduse ja võttis seejärel vastu uue, ajutise põhiseaduse, väljudes formaalselt N Liidu võimkonnast. N Liidu valitsusele tehti ettepanek sõlmida leping, mis fikseeriks N Liidu armee staatuse Leedu territooriumil. (RRf2,n1,s107,l43) Kõik Leedu NSV elanikud pälvisid soovi korral Leedu Vabariigi kodakondsuse, selleks piisas truudusvandest riigile. Riigi presidendiks sai V. Landsbergis, peaministriks hiljem KGB kaastöölisena paljastatud Kazimiera Prunskiene. Leedu rahvarinne tegi seega teoks selle, mis oli ka Eestis Rahvarinde paleuseks: ei rajatud riiki kunagise iseseisvuse aluspõhjale, vaid lähtuti orjapõlve struktuurist, püüdes seda kohandada iseseisvuse vajadustele, ning kuulutati nõukogude võim Leedu Vabariigi õigusjärglaseks. Eesti Kongress läkitas leedu rahvale ja Leedu Ülemnõukogule võrdlemisi häiritud tervitustelegrammi: “Eesti Kongress, asudes taastama iseseisvat Eesti Vabariiki õiguslikul alusel, tervitab Leedu rahvast tema suurpäeva puhul. Leedu rahvas läheb iseseisvusele oma teed mööda. Eesti rahvas läheb oma teed mööda. Kuid meie siht on üks. Soovime teile edu ja vastupidavust püha eesmärgi saavutamisel   iseseisva Leedu riigi taastamisel!”

 

(Tagasilöögid ei lasknud end oodata. Maailma riikidest tunnustas Leedu Vabariiki ainsana Island. Moskva kuulutas välja majandusblokaadi, püüdes Leedu põlvili suruda ja vormistada selle seaduslik astumine N Liidu koosseisu.)

 

13. märtsil kogunes Kirjanike Maja saalis esmakordselt Eesti Komitee. Huvi oli tohutu. Istungist võtsid osa peaaegu kõik Eesti Komiteesse valitud isikud, samuti väga palju külalisi. Esimehe hääletusel võitis T. Kelam suurelt 42:14 T. Vellistet (RRf2,n1,s107,l8). Juhatusse valiti E. Pärnaste, J. Adams, S. Endre, E. Savisaar, E. Lippmaa, M. Laar, Kalle Jürgenson, Jüri Rätsep, T. Velliste ja Paul-Eerik Rummo. (RRf2,n1,s107,l11) Delegatsiooni läbirääkimisteks Moskvaga määrati E. Lippmaa, Ü. Nugis, M. Lauristin, E. Savisaar, Tiit Käbin, Illar Hallaste, M. Laar, S. Endre, A. Valton, H. Rebas, J. Adams ja Gennadi Golubkov (RRf2,n1,s107,l17). Pingeline organiseerimistegevus, mis Eesti Kongressil veel ei toonud tagasilööke, hakkas istungil mõju avaldama. “Koosoleku juhataja, muidu täpne ja kiire Kaido Kama, oli surmani väsinuna kärsitum isegi kui delegaadid /—/, koosoleku sekretär Eve Pärnaste minestas mitmenädalasest magamatusest.” (Hain Rebas “Rahvuslik Kontakt” 2,1990 lk 22-23). Lõpuks vahetas alatasa vihastanud K. Kama juhataja kohal välja M. Laar. Segadus oli sedavõrd suur, et vaid napilt õnnestus vältida ränka poliitilist libastumist. Kohe istungi alguses, juba enne päevakorra kinnitamist teatas kirjanik Lennart Meri: “Väga tähtsad asjad. Ungari välisministeerium väljendas oma negatiivset suhtumist Balti riikide vabaduspüüdlustesse. Peaks tegema noodi, mis peaks jõudma 45 minuti pärast valmis ja pressikanalitesse 12-ks.” (RRf2,n1,s107,l2) Heinz? Valk imestas selle üle, väites, et Ungari ainsana toetas meid. (RRf2,n1,s107,l2) Politoloog Tõnu Parming selgitas, et ei ole hea ülikiirelt reageerida sündmustele, mida on kuuldud massiteabest. J. Adams soovitas pöörduda lähima Ungari saatkonna poole täpsema info saamiseks. Hääletusel laideti L. Meri ettepanek häältega 31:18 maha. (RRf2,n1,s107,l3) Ning vaheaja eel teatas L. Meri juba vastupidist: “Ungari välisministeerium andis positiivse hinnangu Balti riikidele.” (RRf2,n1,s107,l16) Vähe puudus, et Eesti Komitee esimeseks dokumendiks oleks saanud protest hõimurahvale.

 

Rahva toetus oli jätkuvalt suur, avanesid mõnedki rahakotirauad: EELK Konsistoorium annetas 100.000 rubla ja kõigile Komitee liikmetele peapiiskop Kuno Pajula pühendusega Uue Testamendi, Eesti Pimedate Ühing annetas samuti 100.000 rubla (Välis-Eesti 3/4,1990) Tehti ka esimesed taotlused Eesti Komiteele statsionaarsete tööruumide saamiseks, need valiti välja ühest EKP-le ja ühest ELKNÜ-le kuuluvast hoonest. 15. märtsil otsustas Lääne-Viru maakonnavalitsus, et “tunnustab Eesti Kongressi kui Eesti Vabariigi kodanike kõrgemat esinduskogu, samuti Eesti Komiteed kui tema alaliselt tegutsevat organit” ning “juhindub oma edaspidises tegevuses Eesti Kongressi ja Eesti Komitee otsustest.” (RRf2,n1,s149,l1) 20. märtsil järgnes Ida-Viru Maakonna Volikogu. (RRf2,n1,s149,l7), 21. märtsil Saaremaa (RRf2,n1,s149,l9), seejärel veel mõned külad ja maakonnad.

 

Järgmisel istungil 16. märtsil teatas E. Lippmaa, et N Liidu liider Mihhail Gorbatšov katkestanud Eesti Komitee läkituse ettelugemise poolelt sõnalt. Kuna Moskva aktsepteerivat ainult Eesti NSV Ülemnõukogu, olevat ohtlik, kui selle vallutavad vastased, kes asuvad koostööle interliikujatega. (RRf2,n1,s107,l26) E. Lippmaa informatsiooni põhjal sündis Eesti Komitee avaldus, mis soovitas Eesti Vabariigi kodanikel osaleda Eesti NSV Ülemnõukogu valimistel. Pärast valimisi, 28. märtsil lahkus Lippmaa Eesti Komitee juhatuse koosseisust, tuues põhjenduseks, et valmistab ette dokumentatsiooni Eesti iseseisvuse taastamiseks ning on liiga hõivatud (RRf2,n1,s108,10).

 

18. märtsil toimunud ENSV Ülemnõukogu uue koosseisu valimised. Neil osales 78,75 % elanikest. Rahvarinne sai 41 kohta 105-st, mis oli halvem tulemus kui Leedus ja veidi hiljem Lätis, kuid osutus siiski ülekaalukaks võitjaks (aga erinevalt Lätist-Leedust mitte absoluutseks). Reformikommunistide “Vaba Eesti” kogus 21 kohta, temaga seotud Maaliit 4 kohta. Umbes niisama edukad olid “internatsionalistid” 27 kohaga. (?EE 30.3.1990) Iseseisvuslasi pääses Eesti NSV Ülemnõukogusse vaid käputäis. Üks nende hulgast, M. Laar, on T. Velliste poolt 2. veebruaril välja kuulutatud boikotti kahetsedes hiljem väitnud, et “otsus mitte seada oma kandidaate üles valimistel oli seda saatuslikum, et vahetult enne valimisi korraldatud avaliku arvamuse uurimuse kohaselt oleks Eesti Kongress saavutanud neil üle 40 % häältega kindlamast kindlama võidu.” (1996,665-666) Teise saadikumandaadi lunastanu, K. Kama hinnangul “oli ERSP populaarsus väga kõrge. Sellele viitasid äsja olnud Kongressi valimised. Ja kui ERSP oleks oma kandidaadid välja pannud Ülemnõukokku, siis oleks võinud olla nii Ülemnõukogu koosseis kui Eesti ajalugu üsna teistsugune võrreldes sellega, mis tuli.” (Eeslava 150) Seevastu Eesti Komitee juhatuses avaldati valimistulemuste üle heameelt. S. Endre ütles: “Pilt pole ju üldse halb!” T. Velliste lisas: “Meie seisukohast soodne valitsus.” (RRf2,n1,s124,l5) Eesti Komitee arvas 23. märtsil optimistlikult, et “ENSV Ülemnõukogusse valitud Eesti Kongressi saadikud lähtuvad oma suhtumises ENSV Ülemnõukogusse Eesti Kongressi otsustest.” (RRf2,n1,s107,l60)

 

See kõik peegeldas poliitiliste kogemuste puudumist iseseisvuslaste hulgas. Ei suudetud tunnetada, et kahtede märtsivalimiste tulemusena olid joonistanud välja Eesti poliitilise maastiku jõuteljed pikaks ajaks: valdavalt rahvuslik Eesti Kongress ja postkommunistlik Ülemnõukogu. Vähest arusaamist realiteetidest kinnitab ka Eesti Komitee juhatuse 24. märtsi istungi protokoll. Istungil veendi üksteist (ja iseennast), et Eesti NSV Ülemnõukogu hakkab olema Eesti Komitee kontrolli all, eriti majanduses ja idasuhetes. Probleemi, et Eesti Komitee ei suuda konkureerida Eesti NSV Ülemnõukogu ja valitsusega, kuivõrd puuduvad tööruumid, suhtuti võrdlemisi muretult. T. Kelam küsis: “Edgar, mida Toomelt loota on?” (Indrek Toome oli lahkuva Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees.) E. Savisaar vastas: “Noh, sellel valitsusel on jäänud paar nädalat. Parem kuidagi vastu pidada ja siis.” (RRf2,n1,s124,l2) E. Savisaar esitas informatsiooni, et Rahvarinne koostab juba valitsust ja töötab välja dokumendiprojekte. Kui sellest tõukunud A. Valtoni kommentaarile, et “oleks tark öelda, et Rahvarinne on oma töö teinud ja läheb edasi Eesti Kongressina”, vastas E. Savisaar: “Võtame selle küsimuse päevakorrast maha, siin löövad välja erakondlikud huvid” (RRf2,n1,s124,l6), loeti teema ammendatuks (A. Valton ei olnud ühegi partei liige). Järgnevalt arutati toimkondade loomist. S. Endre pakkus: “Edgar, välistoimkonda.” E. Savisaar loetles pareerivalt oma huvivaldkondadena Leedu-Läti suhted ja majanduse. T. Velliste arvas seepeale, et “Eesti Komitee ei ole tegelnud majandusküsimustega, seda võiks teha Savisaar. Milline on koostöö ülemnõukoguga?” E. Savisaar vastas: “Teen nendega koostööd. Eesti Komitee suhe ülemnõukoguga? Võiks ühendada majandustoimkonnad.” (RRf2,n1,s124,l7) Ivar Raig informeeris, et Ungari kavatseb mai keskel astuda Euroopa Nõukokku ja Budapesti tuleks saata Eesti Komitee poolt vaatleja. T. Velliste teatas: “Savisaar.” (RRf2,n1,s,124,l11) Kuigi massiteabekanalid olid avanenud, lakkas äkitselt õhin propageerida oma vaateid. T. Velliste vabandas ärasõiduga Tartusse, S. Endre Juuru, ja nii ei leidunud piisavalt esinejaid raadio otsesaatesse “Antenn”. S. Endre pakkus välja: “Savisaar?” E. Savisaar põikles, viidates hõivatusele: “Ei tea. Ei saa.” T. Velliste küsis: “Edgar, kas sa päevakorda ei saa muuta? See oleks poliitiliselt väga tark.” E. Savisaar vastas: “Pane mind varumeheks.” (RRf2,n1,s124,6)

 

Kogenematuse tagajärjeks oli 26. märtsi avantüür: Kloostrimetsas, Andres Tarandi töökohas Botaanikaaias (Laar1996,717) toimisid Eesti Komitee ja Rahvarinde juhtfiguuride “eriti salajased

äbirääkimised” (S. Endre termin (Eeslava 68)), osalejaiks E. Savisaar, M. Lauristin, Arvo Junti, A. Tarand, T. Kelam, E. Pärnaste, K. Kama, T. Velliste, S. Endre ja Vardo Rumessen (RRf2,n1,s108,17). (Endre lisas Fjuki, Põldroosi (kinnitab ka Kelam), Hallaste, salgas Pärnaste (Laar1996,673).) Arutati ühisdokumente ning jõuti kokkuleppele formuleeringus, et Eestis on üleminekuperiood, nimega “Eesti Vabariik okupatsioonis”. (RRf2,n1,s108,l18) T. Kelami väitel lepiti kokku, et Eesti Komitee poolt S. Endre ja Rahvarinde poolt M. Lauristin kirjutavad järgmisel päeval dokumentidele alla (Laar1996,717). S. Endre on hiljem meenutanud, et Kloostrimetsas “saavutasid rahvarindelased eestikomiteelaste nõusoleku: viimased hääletavad Ülemnõukogus oma saadikute kaudu Savisaare poolt tema kinnitamisel ENSV valitsuse juhi ametikohale. “Vastutasuks” lubas Savisaar, et “…kui te mind usaldate, siis kõigis põhimõttelistes küsimustes konsulteerib valitsus tingimata ka Eesti Kongressiga. Nii. Ega lähe vastu kongressi tahtele. Seda ma garanteerin, kui valite mind.”“ (Laar1996,673)

 

Taibates, et Eesti Komiteel puudub suutlikkus Rahvarinnet takistada, jättis viimane 27. märtsiks planeeritud jätkukohtumise ära. M. Lauristin piirdus telefonikõnega, lugedes ette kaks uut, kokkulepitust erinevat teksti, millest selgus, et Rahvarinne kavatseb Eesti NSV Ülemnõukogu avaistungil analoogiliselt Leeduga asendada sõnakombinatsiooni “Eesti NSV” Eesti Vabariigiga, tühistada Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kehtivuse ning lasta Ülemnõukogul nimetada ametisse ajutise valitsuse (RRf2,n1,s108,3). Samal päeval toimunud Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi ja Eesti Komitee juhtide (T. Kelam, S. Endre, J. Adams) kohtumisel kinnitas seda kavatsust ka A. Rüütel.

 

28. märtsil sai lõhe laiemalt avalikuks: Eesti Komitee 4. istungilt E. Savisaar ja M. Lauristin puudusid, pidades samal ajal oma koosolekut. Kibestumise õhkkonnas ei osatud teha muud, kui koostada “Eesti Komitee selgitus, miks Eesti Kongress ei kuulutanud taastatuks Eesti Vabariiki”. Selles väideti, et Eesti Kongress võinuks deklareerida, et “peatab NSVL ja ENSV konstitutsioonide toime Eesti Vabariigi maa-alal; tühistab ENSV riikliku sümboolika (lipp, vapp, hümn) kehtivuse ja kehtestab Eesti Vabariigi sümboolika; kuulutab end kõrgeimaks võimuks Eesti Vabariigi maa-alal; ja nii edasi. Miks Eesti Kongress seda ei teinud? Okupeeritud riik ei saa olla vaba. Üksnes deklareerimisega pole keegi kunagi vabaks saanud. /—/ Eesti Vabariigi kodanik! Astu vastu katsetele seadustada 1940. a. okupatsiooni ja anneksiooni tulemusel loodud ENSV-d nimevahetuste, Eesti Vabariigi sümbolite omastamise või ENSV Ülemnõukogu poolt endale mittekuuluva ülimusliku rolli võtmise teel.” (RRf2,n1,s108,l21) H. Runnel kommenteeris kibedalt, et kuna Eesti Kongress jäi poolele teele pidama, siis nüüd “on Rahvarinne ülemnõukogus Eesti Kongressi suhtes radikaal. Praegu vastu võetud deklaratsioon on kapitulatsioon.” (RRf2,n1,s108,l16) Pöördumises ENSV Ülemnõukogu poole pidas Eesti Komitee “vajalikuks viivitamatult välja kuulutada üleminekuperiood kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadusandluse toimima panekuks. Üleminekukoalitsioonivalitsusel ja tema poolt astutavatel sammudel peab olema Eesti Kongressi usaldus. Eesti Vabariigi nime ja riiklike sümbolite kehtestamine ei vasta Eesti praegusele riiklikule staatusele.” (RRf2,n1,s108,l22)

 

29. märtsil tuli kokku Eesti NSV Ülemnõukogu uus koosseis. Selle esimeheks valiti A. Rüütel, juhatajaks Ü. Nugis, juhataja asetäitjateks M. Lauristin ja V. Andrejev. Ü. Nugise eelistamine M. Lauristinile 56:45 tähendas, et Rahvarinde fraktsioon ei suuda kontrollida kogu Eesti NSV Ülemnõukogu – seda juhul, kui “Vaba Eesti” kommunistid, kolonistid ja rahvuslased omavahel koostööd teevad. M. Laar väidab viitega Jaak Allikule, et spiikri valikul sai otsustavaks E. Savisaare kokkulepe Eesti Komitee juhtkonnaga, kes nõustunud toetama Rahvarinnet peaministri koha hõivamisel vaid siis, kui see loovutab ülemnõukogu juhataja koha (Laar 1996,670).

 

30. märtsil võttis Eesti NSV Ülemnõukogu E. Lippmaa vahendustegevuse tulemusena (Kelam, Laar1996,717) vastu otsuse “Eesti riiklikust staatusest”, mis oli täiel määral kooskõlas Eesti Kongressi ideoloogide ettekirjutustega. Deklareeriti, et Eesti Vabariigi territoorium on okupeeritud ning Eestis ei tunnistata N Liidu riigivõimu seaduslikkust, küll aga “Eesti NSV Ülemnõukogu tunnustab Eesti Kongressi Eesti Vabariigi riigivõimu taastajana. ENSV Ülemnõukogu on valmis koostööks Eesti Kongressi ja Eesti Komiteega Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel.” Eesti NSV Ülemnõukogu õiguspärane tegevus saavat toetuda ainult “eesti rahva selgesti väljendatud tahtele Eesti Vabariigi iseseisvuse ja seadusliku riigivõimu taastamiseks” ning kooskõlas Eesti Kongressi istungjärgul formuleeritud seisukohaga kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema Eesti Vabariigi põhiseaduslike riigivõimuorganite moodustamisega. (RH 31.3.1990) Samal ajal nurjus Rahvarinde katse võtta vastu E. Põldroosi poolt esitatud “Deklaratsioon Eesti riikliku staatuse ja sümboolika kohta”, mis sisaldas Leedu tee vaimus tõdemust, et Eesti Vabariik on taastatud.

 

Otsuses sisaldus laiaulatuslik kompromiss. See andis Eesti Kongressile okupatsioonistruktuuride silmis legitiimsuse ning ka vastupidi – Eesti NSV Ülemnõukogu nõutas endale legitiimsuse Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu silmis. Tulemus rahuldas Eesti Komiteed sedavõrd, et 3. aprillil toimunud valitsusjuhi valimine möödus tõrgeteta: sel ajal, kui “Vaba Eesti” peaministrikandidaat Tiit Vähi kirjutas parajasti oma programmilist kõnet, ületas Eesti Komitee juhatuse liige E. Savisaar iseseisvuslastest saadikute toel vajaliku 53 poolthääle künnise (kogus 54 häält). E. Savisaar oli Eesti Kongressil kuulutanud: “Kui me tahame, et meie asjad läheksid edukalt, kui me tahame, et eesti rahva soov vabaduse ja oma riigi järele muutuks reaalsuseks, siis on meil üleminekuperioodiks vaja Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu uue koosseisu tõsist koostööd.” Nüüd sai ta mandaadi, et kinnitada oma sõnu tegudega.

 

3. aprilli Eesti Komitee juhatuse istungil võttis E. Savisaar koos potentsiaalse välisministri L. Meriga vastu õnnitlused ning lubas, et valitsusliikmete kandidaatide tutvustamine Eesti Komiteele ja konsultatsioonid toimuvad eeloleval nädalavahetusel. (RRf2,n1,s124,l26). S. Endre viis siiski jutu ka E. Savisaare poolt lubatud tööruumidele, saades põikleva vastuse: “Mäletan, see on meeles. Praegu pole mõtet rääkida. Miks mitte Moskva kohviku peal.” Kui S. Endre selgitas, et A. Rüütlile on esitatud taotlus kümne ruumi eraldamiseks Toompeal, ent vastsel valitsusjuhil on võimalus teha ennetav žest, kordas E. Savisaar kindlameelselt: “Miks ikka mitte Kultas.” (RRf2,n1,s124,l26) Järgmisel päeval teatas S. Endre Eesti Komiteele, et kui ruume Toompeal kahe nädala jooksul ei eraldada, avaldatakse umbusaldust nii A. Rüütlile kui E. Savisaarele (RRf2,n1,s108,l36?). Aprilli jooksul tegi Eesti Komitee kokku kuus korda taotluse ruumide saamiseks, neist kolm edutut katset olid suunatud E. Savisaare poole. Lõpuks õnnestus saada Mererajooni Täitevkomiteelt paar kabinetti (ilma koosolekute korraldamise ruumita).

 

4. aprillil puhkes Eesti Komitee istungil diskussioon, kas valitsust tasub usaldada või mitte. I. Teder tuletas meelde Eesti Kongressi eelset ettekujutust, mille järgi oleks juriidiliselt korrektne, et valitsuse moodustab Eesti Komitee, mille juhatuse liige on ka E. Savisaar, ning Eesti NSV Ülemnõukogu osaks jääb selle tunnustamine (RRf2,n1,s108,l34). Ülekaalu saavutas siiski heakskiit saavutatule. T. Velliste kinnitas tunnustavalt, et “Savisaar on julge mees” (RRf2,n1,s108,l34), ning Tiit Made manitses: “Ärge teda kritiseerige, las nad natuke töötavad, nad on hakanud liikuma Eesti Kongressi poole.” (RRf2,n1,s108,l35) Rahvarindelaste vähese osavõtu tõttu puudus istungil kvoorum ning valitsuseteemalised konsultatsioonid delegeeriti juhatuse pädevusse (RRf2,n1,s108,l36?).

 

Ööl vastu 6. aprilli sai Eesti vabadusvõitlus vereohvri: elajaliku piinamise järel tapeti 73-aastane Järvamaa praost, Eesti Kongressi saadik Harald Meri ja tema koduabiline Valve Klein.

 

Eesti Komitee juhatuse 6. aprilli istungile kavandatud konsultatsioonidele E. Savisaar ei ilmunud ning valitsuse teemal arutleti isekeskis. T. Velliste arutles: “Savisaarele tuleb anda võimalus teha tugev valitsus, mis ei allu Moskvale. See on võimalik siis, kui valitsus kontrollib teatud osa territooriumist. Osa struktuure siin valitsus siiski kontrollib. /—/ Savisaarega tuleb ajada konstruktiivset liini – eeldada temas mõistlikku eesti meest.” (RRf2,n1,s124,l38,40)S.  Endre küsimusele, “mida me tahame sisendada Savisaarele”, vastas T. Velliste: “Savisaar, mine edasi sisemiste infrastruktuuride ülesehitamise teed. See on jube töö.” (RRf2,n1,s124,l39) Seejärel asuti jagama riigipirukat. K. Jürgenson ja J. Estam soovitasid nõuda üle poole portfellidest. (RRf2,n1,s124,l39) S. Endre väitis: “Ideaal oleks, kui ülemnõukogu, Ministrite Nõukogu ja Eesti Komitee töötaks ühe mütsi all. Eesti Kongressi inimesed peavad imbuma ülemnõukokku. Rahvarinde müstika hoiab Savisaart kinni, siiski. Vormiliselt tahaks ta kindlasti Eesti Kongressi toetust.” (RRf2,n1,s124,l39?) Üksnes T. Haug arvas skeptiliselt, et “Savisaar ei ole valmis liiga paljuks.” (RRf2,n1,s124,l39) Viimasele seisukohale saabus kinnitus 9. aprillil, mil Eesti Komitee juhatus sai E. Savisaarelt teate, et valitsus hakkab alluma Eesti NSV Ülemnõukogule ja Eesti Kongressil võiks olla nõuandev hääl. Järgmise päeva ajaleht “Edasi” avaldas Rahvarinde valitsusprogrammi, mis fikseeris lõplikult tõsiasja, et E. Savisaar eirab Eesti Kongressi (E 10.4.1990), ning sisaldas ka kodakondsuse nullvarianti, pakkudes välja Eesti kodakondsuse andmise kõigile, kes on sündinud Eesti territooriumil (Mart Nutt “Kodakondsuse nullvariant” H 3,1990). “Päevalehes” kirjutas E. Põldroos, et Eesti Kongressi ei saa võtta tõsiselt ning märkis, et “kui oleme ükskord omas Eesti Vabariigis, ei küsi keegi, kuivõrd stiilipuhast teed pidi me sinna jõudsime.” (PL 10.4.1990) 11. aprillil volitati Eesti Komitee aktsepti nõutamata ametisse esimesed E Savisaare valitsuse ministrid: välisminister L. Meri, minister idasuhete alal E. Lippmaa (jne?). Täpselt kuu aega kulus iseseisvuslastel rahvalt saadud mandaadi mahamängimiseks täitevvõimu tasandil.

 

Jäi veel seadusandliku võimu tasand. Eesti Komi¬tee pöördus Eesti NSV Ülemnõukogu poole ettepanekuga sõlmida lepped, mis määraksid täpselt kindlaks mõlema osapoole koostöö Eesti NSV Ülemnõukogu 30. märtsi otsuse valguses. Fikseeringut küll ei järgenud, ent Eesti NSV Ülemnõukogu jätkas sellegipoolest sporaadiliselt Eesti Kongressi otsuste rakendamist, pälvides selle eest ka Eesti Komitee dokumentaalse heakskiidu (RRf2,n1,s108,l79). Paraku kasvas jõuetus ka sellel suunal. Pärast Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi otsust moodustada delegatsioon iseseisvusläbirääkimisteks N Liiduga (13.4.1990 PL) nentis Eesti Komitee nukralt, et delegatsiooni moodustamine on mõeldav vaid Eesti Komitee heakskiidul, ning tegi tagantjärele tarkuse vormis ettepaneku, “et pooled delegatsiooni liikmetest nimetaks Ülemnõukogu, pooled Eesti Komitee juhatus.” (RRf2,n1,s124,98) Positiivset vastust ei järgnenud.

 

Jäädes poliitilistes mängudes alla, pöörasid iseseisvuslased taas pilgu kodanike komiteede liikumise aktivistide poole, kes olid pannud aluse nende tähelennule. 11. aprillil koostatud “Eesti Komitee koostöötoimkonna juhendis” tehti neile alandliku “ks-sõnastuse” vormis ettepanek moodustada maakondades uued kodanike komiteed ja kutsuda kokku seal väikesed Eesti Kongressid: “maakondlikud EKK-d peaksid moodustama maakonnakonverentsi ettevalmistustoimkonnad, kes vastavad konverentsid maakondades ka läbi viivad.” Maakondlike komiteede ülesandeks peeti unarussejäänud kihelkonnastruktuuri uuendamist, ent samuti Eesti Kongressi ja Eesti Komitee otsuste selgitamist ja täideviimist ning rahaliste vahendite taotlemist Eesti Komiteele. Eriti püüti kaasa tõmmata kohalikke omavalitsusi, mida seni peeti nõukogulikuks struktuuriks: “Väga soovitav oleks ka kohalike volikogude liikmete osavõtt konverentsist ja nii nende kui ka muude aktiivsete inimeste valimine uude maakondlikku EKK-sse.”

 

Eesti Komitee 14. aprilli istungil, mida Rahvarinde juhtkond ignoreeris, tõusis pinge juba võrdlemisi kõrgele. J. Adams esitas seal ultimatiivse nõudmise, “kas Rahvarinne kutsub juhtkonna korrale, või Rahvarinne tõmbab end protsessist kõrvale”, ning leidis, et kuna Eesti NSV Ülemnõukogu saadikud kaugenevad Eesti Kongressi otsustest, on Eesti Kongress kriisis ja selle kriisi peab lahendama kongressi järgmine istungjärk (RRf2,n1,s108,l70). Viimase idee kohta lausus Indrek Tarand sarkastiliselt, et “Kongressi kokkukutsumine on mõttetu. Me ei jõua, ei oska, ei jaksa. Mulli pole vaja. Ka Poska tegi tsaaririigivalitsust, ainult Kingissepp istus eraldi pangahoones ja susises.” (RRf2,n1,s108,l71)

 

19. aprillil kohtusid A. Rüütel, E. Savisaar ja E. Lippmaa Moskvas M. Gorbatšovi ja tema kaaskonnaga. Intervjuus ajalehele kinnitas E. Savisaar, et kohtumisel “lubati meile tegelikult rohkemat, kui meile Kremlist kunagi lubatud on. Kõigepealt eristaatus, seejärel muidugi ka konföderatsioon.” (E 21.4.1990)

 

Moskvast naastes teatas E. Savisaar Tartu Rahvarinde volikogus, et tänu Eesti Vabariigi kodanike aktiivsele osavõtule Eesti NSV Ülemnõukogu valimistest on tolle legitiimsus niisama suur kui Eesti Kongressil. Eesti NSV Ülemnõukogu legitiimsusest tulenevat aga ka valitsuse legitiimsus ning viimane saab kaksikvõimu ja sellega kaasneva anarhia vältimiseks vastutada vaid Eesti NSV Ülemnõukogu, mitte aga Eesti Kongressi ees.

 

Samal ajal arutas Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti Komitee segakomisjon Eesti ajutise valitsemiskorra eelnõud, mis oli kavandatud jätkuna 28./30. märtsi kahepoolsele dokumendile “Eesti riiklikust staatusest”. 26. aprilli koosolekul lepiti kokku ühised seisukohad (RRf2,n1,s150,l4), mille põhjal Eesti Komitee võttis vastu “Seisukohta üleminekuperioodi suhtes”. Selles jagati üleminekuperiood kolme järku: “1. Eesti Kongressi kokkukutsumisest kuni ENSV Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi poolt valitsemise ajutise korra kehtestamiseni. Selle jooksul tuleb astuda esimesed sammud kodanike kaitseks okupeeriva riigi omavoli vastu. 2. Üleminekuperioodi valitsemise korra kehtestamisest kuni kokkuleppe sõlmimiseni, millega poliitiliselt neutraliseeritakse ja lokaliseeritakse okupatsiooniarmee ning määratakse kindlaks selle väljaviimise kord. Üleminekuperioodi valitsemise kord võetakse vastu Eesti Kongressi ja Eesti NSV Ülemnõukogu poolt. Selles tuleb fikseerida Eesti Kongressi ja Eesti Komitee koht ajutiste riigiorganite süsteemis, nende pädevus ning vahekord Eesti NSV Ülemnõukoguga. Vastavalt üleminekuperioodi valitsemise korrale määratakse ametisse Eesti üleminekuvalitsus, kellel peab olema Eesti Kongressi usaldus. Üleminekuvalitsuse tegevusprogramm peab sisaldama aktiivset tegevust anneksiooni lõpetamiseks, kõigi kohalike võimu- ja täitevorganite juriidilise ja faktilise alluvuse lõpetamist NSV Liidu keskvõimudele ning NSV Liidu võimuorganite tegevuse lõpetamist Eesti Vabariigi territooriumil. 3. Okupatsiooniarmee neutraliseerimisest kuni Eesti Vabariigi Riigikogu kokkuastumiseni. Eesti Kongress ja ENSV Ülemnõukogu kuulutavad välja ning viivad läbi Riigikogu valimised, pärast mida nad lõpetavad oma tegevuse.” (RRf2,n1,s108,l142)

 

Paraku siinkohal koostöö katkes. Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium, kus valitses Rahvarinde ülekaal, jättis Eesti Komitee dokumendi kõrvale. Selle asemel hakkas Rahvarinde fraktsioon (eriti aktiivselt E. Põldroos) Baltikumi ühtsuse päästmise sildi all tungivalt nõudma “Leedu teele” astumist, väites, et ei tohi reeta N Liidu keskvõimu poolt majandusblokaadi surutud Leedu Vabariiki. Samalaadne lausa pisarateni vaimustus kangelasliku Leedu suhtes valitses ka Lätis (RRf2,n1,s124,l28), sellal kui 30. aprillil ja 1. mail toimunud Läti Kongressi, mis kuulutas välja üleminekuperioodi ja restitutsiooni, ignoreerisid nii tuntud kultuuritegelased kui sealne Rahvarinne (RRf2,n1,s108,l152).

 

4. mail 1990 nimetas Läti NSV Ülemnõukogu uus koosseis, kus Rahvarindel oli absoluutne enamus, oma avaistungil Läti NSV ümber Läti Vabariigiks. Tegemist ei olnud siiski Leedu sammu täieliku kopeerimisega, sest “Läti Vabariiki” ei kuulutatud iseseisvaks riigiks. Selle üheks põhjuseks oli Leedu olukorra negatiivsete külgede ilmnemine, teiseks Läti Kongressi mõju, mille tuumik valimisi ei boikoteerinud ja pälvis kohalikus ülemnõukogus võrdlemisi suure esindatuse. Kõige tähtsam oli aga asjaolu, et kolonisatsiooni tulemusena olid lätlased jäänud oma maal vähemusrahvuseks ning avalik arvamus ei aktsepteerinud “Leedu tee” seisukohta anda igale suvalisele elanikule õigus otsustada riikluse küsimusi.

 

7. mail formeerus lõplikult E. Savisaare valitsus ning järgmisel päeval astus Eesti NSV Ülemnõukogu Läti jälgedesse, seadusega “Eesti Vabariigi sümboolikast” lõpetati Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kasutamine riiklike sümbolitena, võeti kasutusele nimetus “Eesti Vabariik” ja rakendati viis paragrahvi Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadusest. Muus osas jäi täiemahuliselt kehtima N Liidu seadusandlus. Saadik K. Kama teatas seepeale, et teda valiti Eesti NSV Ülemnõukogu, mitte Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikuks ning edaspidi puudub tal mandaat selle kogu hääletustes osaleda. (Et seadusandliku kogu staatus on ebaselge, kasutan edaspidises tekstis, kui võimalik, selle tähistamisel lühendterminit “Ülemnõukogu”.)

 

Erinevalt Leedust ja Lätist rahva vaimustusepuhangut Eestis ei järgnenud. Oli ebaselge, kas ikka veel kestab üleminekuperiood Eesti Vabariigi suunas, nagu väitis Ülemnõukogu 30. märtsi otsus, või on juba saabunud Eesti Vabariik, nagu väitis uus otsus, kusjuures sotsiaalset skisofreeniat ilmestas asjaolu, et kõik need otsused tegi nõukogu, mis oli kuulutanud enese õiguslikud alused tühiseks. Juba järgmine päev peegeldas Eesti tegelikku olukorda – Tallinna linnavalitsuse ja EKP Keskkomitee hooneil lehvisid kõrvuti Eesti Vabariigi sinimustvalge ja N Liidu punane lipp.

 

 

 

Ülemnõukogu otsuse vastu protesteerivad kolonistid heiskasid punalipud peaaegu pooltele pealinna majadele. Linna südames Vabaduse väljakul toimus N Liidu armee paraad, millel osalesid ka kolonistide töölismalevad Mihhail Lõssenko juhtimisel. Kauplustes looklesid pikad toidujärjekorrad, plahvatuslikult suurenes soola ja tangu ostmine. (VE 11.5.1990)

 

Ülemnõukogu 8. mai otsus tähendas esimest sammu Kolmanda Vabariigi seadustamise teel. Ülemnõukogu presiidiumi esimehe A. Rüütli ja tema sekretäri Arno Almanni ning T. Kelami ja S. Endre kohtumisel said viimased teada, et Rahvarinde ambitsioonid olnud veel suuremad, ent A. Rüütli initsiatiivil, kes väitis end varjatult osalevat kodanike komiteede liikumise tegevuses selle esimestest päevadest alates, olevat neid kärbitud. A. Rüütel vannutas siiski, et Ülemnõukogu olevat praegu optimaalseim ja sellel tuleks lasta tegutseda (RRf2,n1,s125,l34) S. Endre kinnitas, et “Rüütel on oma isamaa-armastuses siiras,” ent oli sunnitud möönma, et Ülemnõukogu ja Eesti Komitee suhete ning Eesti Komitee rolli kohta esitatud küsimustele kohtumisel vastust ei saadud (RRf2,n1,s125,l36). Eesti Komitee 10. mai istungil põhjendas Liia Hänni, kes oli ühtlasi Rahvarinde toetusel valitud saadik Ülemnõukogus, ajutise valitsemiskorra eelnõu takerdumist Toompeal Läti sündmustega. Kuni selle hetkeni tahetud minna Ülemnõukogu ja Eesti Komitee võimu jagamisele. Kuna koostöös tehtud dokument ei pidavat enam Ülemnõukogus läbi minema, soovitas L. Hänni otsida muid ühistegevuse vorme (RRf2,n1,s109,l5) ning pakkus omalt poolt välja Ülemnõukogusse kuuluvate Eesti Vabariigi kodanikest saadikute ja Eesti Komitee ühisistungi idee. Kokkuvõttes hakkasid siiani peamiselt entusiasmi najal tegutsenud Eesti Komitees valitsema pessimistlikud meeleolud. Üha selgemini tunnetati materiaalset ja tehnilist ebavõrdsust konkurentsis Ülemnõukoguga. Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu ühissaadikud kaldusid üha enam töö poole Ülemnõukogus, kus neile maksti korralikku palka.

 

M. Gorbatšovi 14. mai ukaasile, millega kuulutati Läti ja Eesti Ülemnõukogude sümboolika-otsused kehtetuks, järgnesid 15. mail ühesuguse stsenaariumi järgi Riia ja Tallinna “internatsionalistide” rahutused (läbiviimise eest vastutas NLKP Keskkomitee sekretär šenin (Laar1996,758)): kõigepealt peeti maha raevukas miiting, sellele järgnes katse tungida Ülemnõukogu ruumidesse.

 

Kui siiani olid kolonistid käitunud silmapaistvalt vaoshoitult, segamata vahele eestlaste miitingutele, kuni nende rahvusteadvus arenes täieliku omariikluse taastamise tunnetuseni, ja korraldamata provokatsioone, mis oleksid võinud N Liidu väekoondiste toetusel viia katastroofiliste tagajärgedeni, siis seekord tormas umbes viis tuhat miitingulist “kaks kätt taskus ning paar lippu ja loosungit pihus” (ÕL 17.5.1990) M. Lõssenko juhtimisel Toompead vallutama. “Nad tegid värava lahti ja hakkasid sealt praost läbi pugema. Oleks piisanud ühest-kahest kumminuiaga mehest, ja mitte üks mees ei oleks läbi prao tulnud,” on hiljem kirjeldanud I. Hallaste (Laar1996,681). M. Lauristini meeenutus sündmusest: “See oli uhke pilt. Hoovi lükati suur veoauto. Nahkpintsakuga Lõssenko pidas seal kõnet ja üks tüdruk ja üks poiss hoidsid lippu. Umbes nii nagu tööline ja kolhoositar Muhhina skulptuuril. Oli näha, et noored inimesed olid sisse elanud – nad nägid välja täiesti fanaatilised!” (Laar1996,602) Lossi torni heisati eesti trikoloori kõrvale punalipp. (ÕL 17.5.1990) Viimane oli Ü. Nugise meelest kõrvalekalle stsenaariumist: “See oli niisugune asi, mida polnud planeeritud. Oli planeeritud, et möllatakse ja mässatakse, siis antakse üle petitsioonid ja ultimaatumid jne.” (Laar1996,759?) Ü. Nugise palvel koostas Rein Veidemann järgnevalt poliitilise avalduse teksti, mille ta televisioonisaate jaoks linti luges (Laar1996,759). Ootamatult ilmus nähtavale E. Savisaar, keda seni ei teatud üldse majas viibivat (Nugis Laar1996,759) või sündmuse vastu huvi tundvat (Lauristin Laar1996,601). Ü. Nugise mäletamist mööda käratanud E. Savisaar talle: “Kas sa mõtled, mida sa teed? Kas sina võtad endale vastutuse, mis praegu siin tuleb, kui praegu see asi käiku läheb? Sa mõtle, see on selge verevalamine, millised tagajärjed sellel on! /—/ Siis võttis Savisaar telefonitoru: palun mind raadioga ühendada! Peaminister Edgar Savisaar! Sõimas kõik läbi, võttis toru kätte, mikrofoni ette, hakkas niimoodi peale: “Mina pöördun teie poole Rahvarinde…,” siis vaatas mulle otsa… “Töökollektiivide Liidu, Eesti Komitee ja kõikide nende nimel…”“ (Laar1996,759) See üleskutse, mis kordus raadio ja televisiooni vahendusel iga mõne aja järel, tõi Toompea lossi juurde tuhandeid eestlasi, keda Rahvarinde korrakaitse juhatas (M. Lauristini meenutuse kohaselt) inimniredena “läbi rahvahulga. Me nägime rõdult, kuidas need nirekesed liikusid. Ja siis, kui nad olid jõudnud juba rõdu alla, tõmbasid järsku sinimustvalged välja!” (Laar1996,602)

 

See oli sündmuse murdemoment: teineteise vastas seisis kaks suurt rahvamassi, millest ühele (kolonistid) oli määratud kaotaja, teisele (põlisasukad) võitja roll. M. Lauristin jätkab: “Ja järsku olid venelased olukorras, kus nemad olid küll punalippudega – aga rõdualune ja lossiesine oli hoopis sinimustvalge. Ja meie seal üleval dirigeerisime: rahu, rahu!” (Laar1996,603) Kujunenud olukorrale oli kaks lahendusvarianti. Esiteks – toimub kaklus, mille formaalselt provotseerivad eestlased, andes selge kinnituse N Liidu propagandas laialdaselt kasutatud natsionalismiohu kaardile, mille kohta seni pidi enamasti fakte fabritseerima. Välispoliitikas saanuks N Liit seejärel tugevdada survet Läänele, et veenda seda loobuma Balti riikide N Liitu inkorporeerimise mittetunnustamist (ja muuta Eesti Kongress mõttetuks). Siseriiklikus plaanis oleks “Eesti Vabariigi” valitsus tasalülitatud, Ülemnõukogu sunnitud taganema oma “natsionalistliku hüsteeriani” viinud otsustest, peasüüdlaseks oleks tehtud Eesti Kongress kui nende initsiaator. See variant siiski käiku ei läinud. Taandumisaktsiooni juhtis M. Lõssenko isiklikult (ÕL 17.5.1990). Ka Lauri Vahtre on hinnanud, et just “väljamarss tiheda eestlaste spaleeri vahelt kujunes kõige ohtlikumaks hetkeks. Õnneks leidus inimesi, kes võtsid ketti ja hoidsid ära platsitäie inimeste arveteõiendamise Lõssenko löögirühmaga (kus, muide oli ka naisi). Ketis seisjad said tasuks selja tagant mükse oma rahvuskaaslaste käest ja näkku sülge lüüasaanute suust.” (Vahtre 1996)

 

Teise variandi – eestlaste võidu – tagamaade kohta esitas oletusi Jaanus Betlem artiklis “Poliitiline show Toompeal”: “Antagu mulle andeks, kuid rahvaga manipuleeriti briljantosavalt. Nii punalippude kui trikolooride kandjatega. Tunnistagem endile kätt südamele pannes: tegelikult polnud ju ei lossi vallutamiskatset ega ka mitte selle päästmist. Oli – poliitiline show. Kui juba impeerium on sunnitud end koomale tõmbama, siis tuleb seda teha impeeriumile võimalikult valutult. Ent impeerium ei saa jätta muljet, et teeb seda vabatahtlikult. Riikliku Julgeoleku Komitee – ajaloos kurikuulsalt hiilgavate pöörete ja revolutsioonide suurlavastaja – ei saa istuda käed rüpes. /—/ 25. mail koguneb Eesti Kongress. Tee, mis tahad, aga sisuliselt alternatiivne organ Eesti Ülemnõukogule. Selles mõttes kindlustas 15. mai praeguse Ülemnõukogu positsioone. Riiki päästavad ju praegu nemad.” (ÕL 17.5.1990) Viimast versiooni kinnitab ka asjaolu, et M. Lõssenko kuulutati pärast vahejuhtumit küll formaalselt tagaotsitavaks, ent jäeti vabadusse ning tal võimaldati jätkata ka oma provokatiivset tegevust.

 

Eesti raadio 17. mai saates “Tipptund” kinnitas E. Savisaar, et me oleme sündinud õnnesärgis – kõik võinuks lõppeda teisiti, eestlaste ja venelaste kokkupõrkega. Samas tunnistas ajakirjanik Hannes Astok “Edasis”, et “peaministri võetud risk ületas kalkuleeritud riski piiri. Siin saab kiita vaid inimeste, mitte valitsuse külma närvi, et kõik siiski õnnelikult lõppes.” (E 22.5.1990) I. Hallaste väitel hindasid Ülemnõukogu saadikud E. Savisaare tegevuse algusest peale avantürismiks: “Kutsuti raadio teel rahvast kokku – eesti rahvast Eesti riiki päästma! Rahvast ei olnud ju vaja kutsuda paari tuhande inimese pärast, kes Toompea lossi ees natukene märatsevad. Oleks täiesti piisanud politseist. Noh, öeldi: neil on relvad. Aga kui on relvad, siis kutsuda relvitut rahvast üles relvastatud meeste vastu on veel suurem avantürism.” (Laar1996,681)

 

Vahejuhtumi mõjul saabus nädalase hilinemisega “võiduka” rahva eufooriline toetus Ülemnõukogu 8. mai sümboolikaseadusele. Toompea lossi rõdult astusid kõnedega üles Eesti riigi- ja valitsusjuhid, populaarsed leviansamblid andsid võimsa kontserdi, “laulva revolutsiooni” kangelased Ivo Linna ja Alo Mattiisen esitasid isiklikult isamaalaulude tsükli, laul ja tants kestsid Toompeal terve öö, rahvale jagati tasuta šašlõkki (VE 16.5.1990). Vaimustuskeerises kuulutas E. Savisaar Rahvarinde turvateenistuse vabatahtlikuks malevaks Kodukaitse, luues sellega paralleelstruktuuri iseseisvuslaste poolt Eesti Kongressi ettevalmistuste käigus taastatud Kaitseliidule, mille üle valitsusel puudus kontroll. Viimane, mida ei olnud söandatud avalikult keelustada, määrati analoogiliselt Eesti Kongressiga vaiksele hääbumisele, uskudes, et inimene, kes saab valida riiklikult soositud ja materiaalselt kindlustatud ning illegaalse ja kindlustamata korrakaitseorganisatsiooni vahel, eelistab esimest. 22. mail väitis senine Rahvarinde turvateenistuse ja vastne Kodukaitse juht Andrus Öövel Eesti Komitee juhatuse koosolekul, et “sellesse liikumisse tuleb koondada kõik vähegi eestimeelsed jõud. /—/ Ühiselt kutsuda mehi üles kodukaitsesse, võib-olla Võrus, Valgas, Viljandis.” (RRf2,n1,s125,l113)

 

Juba 16. mail tehti Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi suhetesse selge korrektiiv. Ühepoolses korras võeti vastu otsus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegevusprogrammist üleminekuperioodil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni, milles lahkuti juriidilise järjepidevuse liinilt. Deklareeriti, et “loodav Eesti Vabariigi õigussüsteem lähtub üksnes Eesti rahva tahtest ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest” (RH 19.5.1990), seega mitte Eesti Vabariigi 1938. aasta põhi- ja kodakondsusseadustest. Seaduses “Eesti valitsemise ajutise korra alustest” võeti ette riiklike struktuuride (riigivõimu, valitsemis-, kohtu- ja prokuratuuriorganite) ümberkujundamine, kuid ei mainitud seejuures kordagi Eesti Komiteed, rääkimata talle võrdväärse positsiooni omistamisest. Pelgamata vastuolu 30. märtsi otsusega, asus Ülemnõukogu sisuliselt “Leedu teele”: ei taastatud vanu asutusi ega loodud ka uusi, vaid üksnes vahetati nõukogude süsteemi asutuste alluvusvahekorda.

 

Sellega sai lõhe ühiskonna põhiliste poliitiliste jõudude vahel juriidilise vormistuse. Kumbki peavool, nii autonomistlik kui iseseisvusmeelne, olid end fikseerinud ning moodustanud esindusorgani. Kuigi 16. mai otsus kahandas Ülemnõukogu legitiimsust Eesti Kongressi seisukohalt, kadus tal nüüdsest ka vajadus selle järele, sest rahva enamik tervitas Ülemnõukogu kursimuutust palavalt. Vastukajades raadio otsesaadetele kinnitati, et Ülemnõukogu on saanud suure võidu ja eesti rahvas koondunud tihedalt tema ümber, olukorra pingestumises on süüdi Eesti Kongress. Patiseisu sattunud Eesti Komitee püüdis temast distantseeruvate poliitikutega küll kramplikult hästi läbi saada, kahetsedes 17. mai avalduses, et “15. mail ründasid Eesti iseseisvuse vastased jõud Toompea lossi, püüdes vägivalla abil halvata Eesti Ülemnõukogu tööd”. Ent kuigi Eesti Komitee märkis, et “tekkinud olukorras on Eesti vabanemisprot¬sessi edukuse kõige olulisemaks tagatiseks kogu rahva ühtsus oma huvide kaitsel”, ja kinnitas, et Eesti Komitee “peab vajalikuks tõhusat koostööd Eesti Ülemnõukoguga ning kõigi Eesti iseseisvuse positsioonil asuvate poliitiliste liiku¬mistega Eesti Vabariigi taastamise kaitseks vajalike abinõude rakendamisel” (17.5.otsus), oli koostööpakkumine kirjutatud liivale. Tänu saatuslikele valesammudele (valimiste ignoreerimine, vastasjõu liidri tõstmine peaministritoolile jne) kuulus kogu võimutäius Eesti territooriumil (nii palju, kui see on võimalik omavalitsuse puhul) konkurentidele. Viimased olid saavutanud ka oma lähieesmärgi – elementaarse autonoomia -, “Eesti Vabariigi” valitsusjuht võis tunda end Vene impeeriumi osastisvürstina. Teise suuna ainsaks eeliseks oli eesmärgi selgus.

 

19. mail tunnistas M. Gorbatšov ukaasiga Ülemnõukogu 16. mai seaduse ajutisest valitsemiskorrast kehtetuks ning kaks päeva hiljem alustasid “internatsionalistid” olukorra destabiliseerimiseks poliitilisi streike. Et streigid algasid üheaegselt nii Eestis, Lätis kui ka Leedus, võib arvata, et need olid osa Moskvas koostatud stsenaariumist, kui kõrvuti kodanike kongressidega oli ka kolonistide “viiendale kolonnile” määratud kaotaja roll. Moskva tegi panuse keskteele iseseisvuslaste ja impeeriumi-meelsete vahel: esimesi püüti jätta ilma rahva seljatoest, teisi kasutati üksnes Ülemnõukogu ohjeldava ähvardusjõuna. Seda tajudes suhtusid venelaste ülekaaluga omavalitsuspiirkonnad streigiüleskutsesse loiult, nii näiteks keelas Narva volikogu streigid eluliselt tähtsates käitistes.

 

Et kahandada Eesti Kongressi võimalik mõju miinimumini, viis riiklik trükiajakirjandus selle teise istungjärgu eel läbi räige ristikäigu, mille toon oli võrreldav vabadusliikumise algperioodiga 1988. aastal. Vennad Indrek ja Kaarel Tarand võrdlesid artiklis “Konserv kui kompromiss” Eesti Kongressil domineeriva ERSP tegevusmeetodeid eestlaste argiteadvusele sügavalt vastuvõetamatu VSDTP-ga, bolševik Vladimir Uljanov-Lenini terroriparteiga, mis teostas 1917. aastal Venemaal kommunistliku riigipöörde. Ülistanud põhjalikult Ülemnõukogu tegevust, lõpetasid I. ja K. Tarand oma kirjutise sõnadega, et oleks “targem konserveerida ka kontinuiteedi-idee koos Eesti Komitee ERSP-mõjulise sisepoliitilise sehkendamisega. Näljaaegadel oleks ju nii tarvilik võtta head konservi.” (E 23.5.1990) Ernst Kirss, Eesti Vabariigi päevil tegutsenud Maaliidu liige, kelle isik oli viimasel ajal ülendatud poliitilise järjepidevuse kehastuseks, andis ühiskondlikele jõududele aksiomaatilise iseloomustuse. Eesti Kongressist: “Eesti Kongressil ei ole Eesti Vabariigi taaselustamisel mingeid riiklik-poliitilisi õigusi, vaid see on tavaline partei.” Eesti Komiteest: “Eesti Komitee poliitiline nõmedus on teinud temast paratamatult interrinde liitlase.” Ülemnõukogust: “Igasugune rusikavibutamine presiidiumi suunas, samuti alusetud võimujaotuse nõuded ainult õõnestavad presiidiumi jalgealust ja on hetkeolukorras täis ülevoolavat poliitilist kahjurlust.” (E 24.5.1990 “Poliitilisest kahjurlusest”) Veel istungjärgu avapäeval ilmus “Päevalehes” Eesti Komitee liikme E. Leissoni Eesti Kongressi kritiseeriv (?) artikkel. Samal päeval avaldas “Rahva Hääl” Rahvarinde avalduse, mis taunis Eesti Kongressile suurte volituste andmist (25.5.1990 RH).

 

25. mail toimunud Eesti Kongressi teine istungjärk kulges pettumuse õhkkonnas. Jõuetust üldtoonist lahknes peamiselt vaid valitsusjuhi E. Savisaare avalikult autonomistlik kõne, mis kandis sõnumit, et loosungite ja deklaratsioonide (st õigusjärgsuse nõudmise) aeg on möödas. “Viimase aasta jooksul on levitatud illusioone, püütud meid toita kuuldustega, et Lääs ei tunnusta Eestit N Liidu osana ja toetab igati meie iseseisvumispüüdlusi. Leedu tänane olukord peaks kõiki kainestama.” Tuues näite, et USA-st ostetud vili saabub N Liitu Klaipeda ning Tallinna sadama kaudu, väitis E. Savisaar, et USA ja tema liitlased on de facto tunnustanud Baltikumi N Liidu osana. “Kui aasta algul 45% eestlastest pidas esmatähtsaks poliitilist iseseisvumist ja 41% majanduse arengut, siis tänaseks on need kaks suhtumist oma koha vahetanud. Maikuu alguse seisuga asetab 40% eestlastest esikohale majanduse arengu, 34% arvates aga on põhiline suveräänsus. Muulastest ma ei räägigi, nemad asetavad majanduse jagamatult esikohale.” E. Savisaar deklareeris: “Meid ei valitud Ülemnõukogusse selleks, et me võimu ära annaksime, täpselt samuti nagu Eesti Komitee saadikuid ei valitud selleks, et neist saaks alternatiivvõim.” (Edgar Savisaar, Kõned, 1990) Ning pani I. ja K. Tarandi väidete vaimus võrdusmärgi iseseisvuslaste ja bolševike vahele, meenutades, et 1940. aastal “võimule pürgivad kommunistid nõudsid samuti ühtsust, aga ainult ühe väikese lisatingimusega, ühtsus ainult nende lippude all, ja ka siis tehti igasuguseid trikke, et taolist ühtsust vormiliselt näidata.” (RRf2,n1,s42,l25) Lõpetuseks soovis E. Savisaar edu Eesti Kongressi, Ülemnõukogu, Eesti Komitee ja valitsuse koostööle Eesti omariikluse taastamisel (RRf2,n1,s42,l25), pälvides vastuseks sarkastilise märkuse T. Kelamilt: “Praegu siiamaani on see koostöö meenutanud lugu Suur Peetrist ja Väike Peetrist, kusjuures Suur Peetri algatusel algul jagati ja söödi ära Väike Peetri leivakott. Siis pärast seda muudeti mängureegleid ja igaüks hakkas oma leivakotist sööma.” (RRf2,n1,s42,l45)

 

Rahvarinde võitluslikku hoiakut istungjärgu kanaliseerimisel märkis seegi fakt, et Eesti Komitee poolt istungjärku juhatama pakutud I. Hallastele ja S. Endrele lisati kolmandana Rahvarindega seotud Rohelise Liikumise tegelane Rein Järlik. Kui Eesti Kongressi otsuse “Üleminekuaja valitsemise korra alustest” eelnõusse lülitati punkt, milles tehti “Eesti Komiteele ülesandeks välja töötada ja kehtestada ajutisi seadusi, mis on hädatarvilikud Eestis põhiseadusliku riigivõimu taastamiseks Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel”, teatas R. Järlik, “et see samm võtab ära igasugused võimalused läbirääkimisteks Moskvaga, isegi kaotab selleks eeldused” (RRf2,n1,s42,l42), lahkus juhataja kohalt ning tekitas saalis pingeolukorra. Rahvarinde fraktsioon võttis eelnõu lõpphääletuse eel vaheaja, ent jätkas seejärel siiski tööd. Eelnõu poolt anti 293, vastu 31 häält, erapooletuid oli 18.

 

Konflikti põhjustanud otsuses deklareeriti, et “üleminekuperioodil eksisteerivad kõrvuti Eesti Kongressi, Eesti Komitee ja isetekkeliste asutistega veel ka Nõukogude okupatsioonivõimu organid”. Konkreetsetest sammudest nähti ette Eesti Vabariigi põhiseaduse järkjärguline jõustamine, seaduslike võimustruktuuride taastamine, ajutiste riigiasutiste süsteemi loomine jms, kusjuures “üleminekuperioodi valitsemise kord ja muud ajutist korda puudutavad aktid on aktsepteeritavad ainult pärast nende heakskiitu Eesti Komitee poolt” ning “Eesti Vabariigi nime ja riikliku sümboolika kasutamine riigiasutiste puhul on õiguspärane vaid siis, kui see asutis on tegelikult katkestanud alluvussuhted NSV Liidu asutistega”. Sätestati, et “üleminekuvalitsuseks saab olla selline okupeeritud Eesti kohalik administratsioon, mis tegutseb üleminekuperioodi valitsemise korra alusel /—/ Üleminekuvalitsusel, mis täidab edukalt Eesti Vabariigi faktilise iseseisvuse taastamise programmi ja on katkestanud kõigi oma asutiste alluvusvahekorrad NSV Liidu võimuasutistega, on õigus võtta nimeks Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus. Sellisel valitsusel tekib õigus hakata okupatsiooni lõppedes taotlema rahvusvahelist tunnustust de facto Eesti Vabariigi valitsusena. Eesti Kongress peab vajalikuks, et üleminekuvalitsus või Ajutine Valitsus oleks laia koalitsiooni alusel moodustatud rahvusliku ühtsuse valitsus, sest ainult selline valitsus suudaks täita talle osaks langevaid ülesandeid.” Eesti Komiteele anti ülesanne ette valmistada seadusliku Riigikogu valimine. Valimised lubati korraldada niipea, kui poliitiline olukord seda võimaldab.

 

Kuigi paljudes kõnedes tunnistati, et Eesti Kongress oli kaks kuud tagasi teinud ränga valesammu, piirdudes iseseisvuse taastamise strateegiaga ja jättes taktika (konkreetsete seaduste väljatöötamise) osas Ülemnõukogule vabad käed, ning paisati Ülemnõukogu suunas süüdistusi totalitarismi taastamise püüus, sisaldus “Eesti Kongressi tegevuskava põhimõttetes üleminekuperioodil” taaskordne käesirutus okupatsioonistruktuurile: “Eesti riiklusega seotud põhiküsimustes (riiklik staatus, riikidevahelised suhted ja lepingud, põhiseadus, kodakondsus, rahvahääletus) peab Eesti Kongress vajalikuks Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel kooskõlas¬ta¬tud tegevust Eesti Ülemnõukoguga.”

 

Palju vastakaid sõnavõtte tingis otsuse eelnõu “Eesti Vabariigi kodakondsuse seaduse põhimõtetest ja rakendamisest”, milles leiti, 1938. aasta kodakonduseseadust on tarvis muuta, et võimaldada saada kodanikeks ka heasoovlikel sisserändajatel (RH 2.6.1990). Lahkhelid viisid selleni, et Andres Reimer tegi ettepaneku katkestada nädalaks Eesti Kongressi töö, kuna korraldajad ei olevat seaduseelnõusid õigel ajal välja jaganud. Hääletusel ilmnes, et Eesti Kongressi katkestamist pooldab 75 saadikut, ent selle vastu on ilmne enamus. Saalis valitsevat närvilist õhkkonda iseloomustas ka kahekümne ühe saadiku üleskutse, et isikud, kes ei võta küllalt innukalt osa Eesti Komitee tööst (peamiselt Rahvarinde liikmed), taandaksid end ja nende kohad antaks teistele.

 

Jätkates tava pöörduda maailma vägevate poole, saadeti seekord läkitus isiklikult USA presidendile George Bushile ja N Liidu presidendile M. Gorbatšovile. Selles kinnitati, et “ei saa kaugel olla päev, mil Eesti, Läti ja Leedu astuvad iseseisvate riikidena tagasi vabade rahvaste perre. Enne selle hetke saabumist ei peatu ka Balti rahvaste vabadusvõitlus.” Ent nagu edaspidi selgus, omandas liikumise madalseisu peegeldanud istungjärgu otsustest suurima poliitilise kaalu hoopis näivalt rutiinne “Maadeklaratsioon”, milles öeldi, et “okupatsioonivõimu poolt riigistatud maa tuleb tagastada või hüvitada tema seaduslikele omanikele või nende pärijatele.”

 

26.-27. mail toimunud Rahvarinde teise kongressi õhkkond oli tunduvalt enesekindlam, sellele kogunesid võitjad. Põhiettekandes märkis E. Savisaar, et sügisel 1989 vastu võetud valimisplatvormis tõi Rahvarinne välja need põhjused, miks kodanike komiteede liikumisega ei saa teha koostööd, ja hinnang ei ole vahepeal eriti muutunud. See liikumine vallandas marginaalsete ühiskonnakihtide aktiivsuse, kes ei suutnud end siduda olemasolevate programmidega. Väljendades üha enam ERSP ja selle liitlaste huve, kes lõid kodanike komiteede kaudu endale väljundi suurde poliitikasse, on liikumine sattunud enesega vastuollu: kodanike komiteede juures registreerunud isikud ei väljendanud kooskõla ERSP-ga, vaid Eesti Vabariigiga. Rahvarinne on Eesti Kongressi töös osalenud selle nimel, et selle dokumendid oleksid realistlikud. Ometi valitsevad Rahvarinde ja Eesti Kongressi vahel erimeelsused. Erinevalt viimasest leiab Rahvarinne, et Eesti Vabariiki veel ei ole, vaid selleni jõudmiseks tuleb teha tööd ja viia läbi reformid, aga mitte tegelda viljatu formaaljuriidilise targutamisega. E. Savisaare seisukohti toetasid R. Veidemanni, Oleg Kanguri ja paljude teiste saadikute tulised sõnavõtud, mis iseloomustasid kodanike komiteede liikumist kui madala intellektuaalse potentsiaaliga, kuid fanaatilist jõudu, mis jumaldab õiguslikku järjepidevust, taunisid Eesti Kongressi püüdlust kehtestada Eestis kaksikvõimu ja süüdistasid kodanike esinduskogu totalitarismis.

 

E. Savisaar nägi Rahvarinde edasist rolli ühiskonna kooshoidjana ja kaitsjana destruktiivjõudude eest, mis olevat tugevad ja mida leiduvat palju, ning püstitas teravalt küsimuse võimust, väites, et see poliitiline jõud, kes ei suuda realiseerida oma programmi, saab lähiaastail lüüa. Seevastu Rahvarinde teise tiiva esindaja M. Lauristin rõhutas iseseisvuse taastamisel koostöö vajadust Eesti Kongressi ja Eesti Komiteega. Ning aplausiga võeti vastu ka L. Hänni sõnavõtt, mis oli kantud paatosest, et Ülemnõukogu ja Eesti Kongress oma põhieesmärkides ei lahkne. Sellegipoolest tunnustas Rahvarinde kongressi otsus “Alternatiivvõimust” ainsa seadusandliku organina Ülemnõukogu, millel olevat rahva absoluutse enamuse mandaat Eesti Vabariigi taastamisel, ja ainsa täidesaatvana organina selle poolt moodustatud valitsust. Alternatiivvõimuorganite olemasolu peeti kahjulikuks ja ohtlikuks.

 

Mõlemat kongressi kanti üle massiteabekanaleis, ning võrdlus ei olnud Eesti Kongressi kasuks. Iseseisvuslased ei suutnud piisava veenvusega selgitada, et otsus anda Eesti Komiteele seadusandlik võim ei ole tingitud mitte võimuihast, vaid sundsamm, kuivõrd Ülemnõukogu on asunud ignoreerima Eesti Komitee korrektsiooniõigust (mis oli Ülemnõukogu enese poolt 30. märtsil heaks kiidetud) nende juhtumite osas, kui Ülemnõukogu peaks mingil põhjusel Eesti Vabariigi taastamise ideest kõrvale kalduma; Eesti Kongressi otsuse vahetuks ajendiks oli, et 16. mail oligi selline kõrvalekaldumine toimunud. Vastupidi, Eesti Kongressi tõrksus alluda Ülemnõukogule andis toitu Moskvas koostatud stsenaariumile, mis võrdsustas iseseisvuslased kolonistidega kui marginaalsed äärmused. Eesti Kongressi ja “internatsionalistide” esindajad kutsuti ühel ja samal päeval, 28. mail Ülemnõukogu ette oma tegevusest aru andma – samm, mida L Vahtre on nimetanud küüniliseks (Vahtre 1996). Toomas H. Liiv kirjutas koosoleku ülevaates, et “üldiselt jäi kõlama mõte: Eesti Kongressi ja Kohtla-Järve sündmusi /katse algatada otse N Liidu keskvõimule alluva Töörahva Kommuuni loomist – MR/ tuleb nimetada üheselt: see oli vastuhakk seaduslikule võimule.” (PL 29.5.1990) Ülemnõukogu KGB-taustaga saadik Vello Pohla nimetas Eesti Kongressi ja “interliikumise” Kommuuni kokku “fašismi sündroomiks”. 29. mail avaldas Rahvarinne Eesti Komitee juhatuse koosolekul protesti juhatuse ERSP-meelsuse vastu ning esitas ultimaatumi, kas juhatus valitakse ümber või astuvad rahvarindelased sellest välja (RRf2,n1,s125,l152).

 

Kui rünnakutele järgnes 30. mai raadiosaates “Antenn” T. Kelami pareering, mis kasvas üle kriitikaks E. Savisaare ja A. Rüütli aadressil, tundsid saatesse helistanud kuulajad huvi peamiselt selle vastu, kuhu oma kodanikuks registreerumise tõend tagasi saata. T. Kelam vastus, et kui inimene soovib loobuda Eesti Vabariigi kodakondsusest, siis las kirjutab avalduse, küll tulevane vabariik küsimuse lahendab (RRf2,n1,s182,l25), vallandas protestiaktsiooni, mille käigus tuhanded lihtsad inimesed hävitasid kodanikukaardid või läkitasid need Eesti Komiteesse, deklareerides, et usaldavad vaid Ülemnõukogu, mis on näidanud end tõelise eesti rahvaesindusena, võites isegi tänavalahingu venelaste vastu Toompeal. “Milline ebariigimehelik, poliitikavaba ja ajuvaba ülbus! Te teate ju väga hästi, et registreerimiskaart ei anna kellelegi kodakondsust, ei võta seda kelleltki ära ja tal oli vaid toetusavalduse väärtus kodanike liikumisele. Inimene võib toetusavalduse tagasi võtta, rahvas võib toetusavalduse tagasi võtta, antud juhul Eesti Komitee juhtkonnalt. /—/ Eesti rahvas on oma suurepäraseid omadusi – tarkust, intuitsioonivõimet, hingejõudu ja üksmeelt – kahe aasta jooksul ilmekalt näidanud. Selle rahva etteotsa saab täna tulla ainult see, kes on olnud ja võidelnud koos rahvaga, seda saab teha see, kes rahvast tunnetab ja austab. Põrandaalune grupp, kes ka põranda peal põrandaalust ideoloogiat ületada ei suuda, kes rahvast kardab ja sovjetismis kahtlustab, seda teha ei suuda,” kirjutas Ülla Vähk Jõgevalt oma sammu selgituseks Eesti Komiteele (RRf2,n1,s182,l25).

 

Samuti algas kirjade vool ajalehtedele, kus neist paljud ka äratrükkimist leidsid, samuti otse Eesti Komiteesse. Tüüpiline on V. Lepiku arvamus Tartust: “Kuulates raadiost Eesti Kongressi saadet, tahab süda valust lõhkeda. Kas tõesti eesti kodanikud valisid teadmatusest eesti Kongressi selleks, et kasutades oma võimu, nad esindavad eesti rahvast ja tahavad tulla võimule, mis on praeguses olukorras lausa võimatu. Eesti Kongressi saadikute sõnavõtud lausa nõretasid vihkamisest ja irooniast meie Ülemnõukogu ja Savisaare vastu. Ma olen eakas inimene, kuid mina ei toeta Eesti Kongressi tegevust, sest nad viivad meid kuristikku. /—/ Jonnakust EK-l jätkub nagu intritelgi.” (RRf2,n1,s182,l22) Mõned mõtteavaldused meenutasid aga oma jõhkruse poolest KGB töötajate (peamiselt varjunimede all ilmunud) vastukajasid Hirvepargi meeleavaldusele 1987. aastal. S. Tamm kirjutas: “Sm. Kelam. Olen pensionär ja EV-s sündinud. Pean sügavalt lugu praegusest valitsusest ja Ülemnõukogust. Hra. A. Rüütel on esimene eesti valitsusjuht, keda rahvas on tõeliselt valinud, keda rahvas austab sügavalt ja kelle juhtimisel läheme tegelikule vabadusele. /—/ Mida varem lõpetate enda aferistlikud taotlused eesti rahva juhiks saada, seda parem teile ja kogu teie kambale (kes muutnud nime, kes Jämejalal ravil olnud). Iga tõeline eestlane tunneb viha ja nördimust teie jultunud tegudele. Iialgi pole teil meie poolehoidu.” (RRf2,n1,s182,l31) Arvatavaks sihiks oli lüüa iseseisvuslasel, kes ei suutnud märtsis 1990 toimunud võimsast stardist hoolimata võita endale mõjukat positsiooni riikluse tasemel, jalge alt ka moraalne toetuspind ühiskonnas. See oleks viinud nende paratamatu kapituleerumiseni.

 

Et propagandalahing ei tähendanud siiski vaid tormijooksu kokkuvarisevale kindlusele, tõendab ülaltsiteeritutega samast ajast pärinev Valdo Reinarti kiri Tallinnast, milles väideti, et massiteabes toimuva “kampaania taga on teatud ringkonnad Rahvarindest kes mõni aeg tagasi astusid välja NLKP ridadest, kuid võtsid sealt kaasa ainuvõimu iha, kõiketeadvuse ja totaalse vihkamise teisitimõtlejate vastu, mis kokkuvõttes ja sobitatuna Rahvarinde struktuuri ei kujuta endast mitte midagi muud kui neobolševismi sündroomi. Need ringkonnad nähes Eesti Kongressis konkurenti võimule püüavadki teha kõik neist oleneva selleks, et süvendada lõhet Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi (Eesti Komitee) vahel. See aga omakorda viib eesti rahva lõhenemisele, mida ongi impeeriumil vaja.” (RRf2,n1,s182,l23)

 

Kuigi puudub alus vaidlustada V. Reinarti tõdemust, et N Liidu juhtkond taotles eestlaste sisemist lõhestamist, näib ajaloolises plaanis siiski olevat õigus A. Rüütlil, kelle meelest esmapilgul murettekitav lõhe erinevate poliitiliste ja rahvuslike jõudude vahel “tagantjärele hinnatuna osutus kasulikuks, kui mitte otsustavakski, vältides ühe suuna enneaegset maksvuselepääsemist, mis oleks sattunud keskvõimu löögialuseks.” (Laar1996,480) A. Rüütel on muidugi subjektiivne, sest 20. augustil 1991 realiseerus arengumudel, mis oli lähim tema ja Ü. Nugise poolt välja pakutud teele, kus nii Ülemnõukogul kui Eesti Kongressil oli kaalukas roll. Ent Leedu ja Eesti võrdlus annab tema väitele objektiivset kinnitusmaterjali ka omariikluse saavutamise protsessi kohta 1990.-1991. aastate sündmuste lõikes: Leedus rajatud Kolmanda Vabariigi ideoloogiale põhinev riiklik struktuur, mis oli oma avaldustes silmapaistvalt radikaalne, oli Moskva suunast tunduvalt kergemini haavatav kui Eesti näiline segadus, kus äärmusradikaalseks peetud Eesti Kongress pühendas suure osa oma jõust Ülemnõukogu radikaalsuse (N Liidu konstitutsiooni peatamine Eesti territooriumil, omanimetusena sõnapaari “Eesti Vabariik” kasutamine jne) pidurdamisele ning kokkuvõttes kumbki jõud kontrollis teist.

 

Esialgu oli aga Ülemnõukogu end üha täielikumalt maksma panemas. Aina uusi halge lisati küdevasse ahju. 5. juunil toimunud Ülemnõukogu presiidiumi (mille esimees oli seesama A. Rüütel) koosolekul peeti ebavajalikuks töögrupi moodustamist, mis tegeleks Ülemnõukogu ja Eesti Komitee tegevuse koordineerimise ja töövaldkondade jagamisega (RRf2,n1,s109,l178). Eesti Komitee vaatlejat Ülemnõukogu juures J. Adamsit ei kutsutud üldse arutelule, tuues ettekäändeks asjaolu, et Eesti Komitee oli niigi piisavalt esindatud, sest kohal viibisid selle liikmed R. Tamme ja M. Lauristin ning juhatuse liige E. Savisaar (RRf2,n1,s109,l179). Rahvarinde valitsuse idaminister E. Lippmaa ilmus Eesti Komitee 7. juuni istungile Hiiobi-sõnumiga: “Leedu kuulutas iseseisvuse kohe välja, teised läinud pikema arengu teed. See tähendab üldiselt halba. Praegu mängime šansse maha.” (RRf2,n1,s109,l183) 15. juuni istungil täpsustas E. Lippmaa, et ainus otsene tee Eesti Vabariiki läheb Eesti NSV pinnalt, kõrvalehüppeid tehes (st Eesti Kongressi kaudu) selleni ei jõua (RRf2,n1,s110,l31).

 

Vastu ootusi ei toonud pressing kaasa iseseisvuslaste lõplikku murdumist, mille kohta olid tõsised märgid õhus juba Eesti Kongressi hiljutisel istungjärgul, vaid ajendas neid mobiliseeruma. Eesti Komitee büroo sekretär Tiina Hallik saatis E. Savisaarele informatiivse teate, et kavatsetakse võtta päevakorda küsimus tema osavõtu kohta Eesti Komitee juhatuse tööst. E. Savisaar vastas sellele kirjaga: “Ma ei näe põhjusi tagasiastumiseks Eesti Komitee juhatusest. Tutvuksin hea meelega sellekohase ettepaneku argumentatsiooni (mis loomulikult ei saa piirduda ainult sellega, et suure töökoormuse tõttu pole mul võimalik olnud juhatuse töökoosolekutest osa võtta) ja autoritega. Lugupidamisega E. Savisaar, Eesti Komitee juhatuse liige.” (RRf2,n1,s154,l4) Järgnes grupi Eesti Komitee liikmete arupärimine koos umbusaldusavaldusega (RRf2,n1,s154,l5). E. Savisaare asemel vastas Valitsuse sekretariaadi juhataja Rein Koov, et E. Savisaar viibib välismaal, ning soovis arupärimise ja umbusaldusavalduse teksti (RRf2,n1,s154,l6). Teatele, et tekstidega saab tutvuda Eesti Komitee sekretariaadis (RRf2,n1,s154,l7), vastas taas R. Koov, paludes koopiaid tekstidest (RRf2,n1,s154,l8). Omapoolses vastuses teatas Eesti Komitee büroo sekretär, et “Eesti Komitee büroo dokumentide säilitamise kord ja viletsad töötingimused ei võimalda meil dokumente välja saata. Olete oodatud Eesti Komitee büroo ajutistes ruumides Narva mnt. 5a (sissepääs hoovist).” (RRf2,n1,s154,l9) Sellega kirjavahetus katkes.

 

Konfrontatsiooni tagajärjeks oli, et Eesti Komitee lõpetas energia kulutamise koostöökatsetele ning asus töötama välja omapoolset poliitilist programmi. Prioriteetseteks suundadeks kujunesid kodakondsus- ja omandipoliitika. 15. juunil avaldas trükiajakirjandus Eesti Komitee “Ajutise kodakondsuse seaduse” projekti, mis oli vastukaaluks Ülemnõukogus propageeritavale nullvariandile (Reede 15.6.1990). 21. juunil võttis Eesti Komitee vastu Rahvarinde seisukohast diametraalselt erineva otsuse omandist, kinnitades, et “Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel tähendab enne okupatsiooni algust kehtinud omandiõiguste tunnustamist.” (RRf2,n1,s110,l86)

 

See tähendas põhjalikku kursimuutust. Seni oli valdavaks negatsioon (Eesti NSV ja selle kõigi ilmingute suhtes), mis formaalselt rahuldas väga erinevaid huvigruppe. Paraku pakkus see muutuvale ühiskonnale iga päevaga aina vähem. Eesti Komitee ees seisis valik, kas loobuda ühiskonna arengu mõjutamisest või kujundada omapoolsete ideede najal välja selge tulevikukontseptsioon (viimane variant tähendas ühtlasi tunnistust, et Eesti Vabariigis nähakse midagi enamat kui 1940. aasta riigi puhtjuriidilist jätku). Kuigi positiivse programmi väljatöötamine oli seotud riskiga, sest lõi eeldused siseopositsiooniks, oli see liikumise edasieksisteerimise seisukohalt paratamatu samm. Kui kriitika oli süüdistanud kodanike komiteede liikumist algusest peale, ammu enne Eesti Kongressi kokkuastumist parteilisuses (ja tundnud sisimas rahuldust, kui seda kramplikult välditi), siis tegelikkuses ilmnesid selles just nüüd – suuresti tingituna täielikust madalseisust – parteilised jooned.

 

Rahulolematute algatusel (nende liidriks oli Kalev Ots) tuli 7. juulil siseopositsiooni peamises tugipunktis Tallinn-Nõmmel kokku kodanike komiteede teine konverents. Et omandiküsimus oli Eesti Komitees lahendatud restitutsiooni pinnal, siis seda ei puudutatud. Küll aga ei jäetud ajutise kodakondsuse seaduse eelnõust kivi kivi peale. Konverentsi deklaratsioon nentis, et “ei Eesti Vabariigi Ülemnõukogul ega Eesti Komiteel, kui nad lähtuvad Eesti Vabariigi juriidilisest järjepidevusest, pole õigust muuta siiani de jure kehtivat 1938. a. Kodakondsusseadust. Selline õigus on ainult Eesti Vabariigi põhiseaduslikul Riigikogul pärast okupatsiooni lõppu.” Samuti peeti vajalikuks rõhutada, et kodakondsuseseadus on Eesti Vabariigi “põhiline tugisammas, mille purustamine praegu ei vii meid mitte ainult nn. Kolmandasse Vabariiki, vaid võib okupatsiooni tingimustes, mille kestvust veel keegi täpselt öelda ei oska, põhjustada ettearvamatuid tagajärgi.” (f2,n1,s5,l11)

 

Arvestades asjaolu, et parteilisuse suurimaks puuduseks on liigne kompromissivalmidus, mis võib märkamatult viia printsiipide saatusliku hägustumiseni, oli viimane manitsus väga asjakohane. Sellal kui Eesti Kongress avaldas oma tõrjutud asendile vaatamata Ülemnõukogule just sedavõrd suurt mõju, et see püsis iseseisvuse taastamise rööbastel ega libisenud Leedu teele, siis Eesti Kongressis näivalt niisama väikese mõjujõuga formaaljuriidilise puhtuse apologeedid takistasid viimasel hüljata oma aatelisi põhialuseid. Niisugune survegruppide “matrjoška” tagas Eesti ühiskonnale maksimaalselt stabiilse arengusuuna, kuigi ei vastanud täielikult ühegi osapoole ootustele, ning ületas Moskva perestroika-stsenaristide mõistmisvõime.

 

(Spekulatiivselt võib käsitada Eesti NSV Ülemnõukogu omakorda survegrupina N Liidu keskvõimu suhtes. Kodanike kongressi poolt uuenduste läbiviimisel takistatud struktuur, mis ei teinud selgeid ühemõttelisi otsuseid, oli hoopis raskemini määratletav kui Leedu äärmiselt radikaalne Ülemnõukogu, mida oli võimalik nii rünnata kui ka sellega püsivalt kokku leppida. Kui kõik kolm Baltikumi okupeeritud territooriumi oleksid asunud järjekindlalt Kolmanda Vabariigi rajamise teel, oleks saanud kehtestada neile ühiselt mingisuguse konföderatiivse eristaatuse, nn Balti erikorra.

 

 

Aga kuidas leppida kokku Ülemnõukoguga, mille otsus tõlgendatakse järgmisel päeval Kongressi valguses ümber?)

 

Eesti Komitee printsipiaalsuse proovikiviks kujunes väitlus seisukoha ümber, mida M. Laar on nimetanud “Eesti Vabariigi välispoliitika uueks kontseptsiooniks” (Laar1996,698). Tuginedes asjaolule, et N Liidu vägede väljaviimine Ida-Saksamaalt on jõudnud lõpule, väitis valitsuse idaminister E. Lippmaa juulis, et edaspidi puudub Läänel huvi N Liidu olukorra destabiliseerimiseks ja N Liidu lagunemine on illusioon (RRf2,n1,s110,l183?). Samas on mittetunnustamispoliitika tõttu Eesti valitsuse väliskontaktid pärsitud. E. Lippmaa (kes oli jätkuvalt ka Eesti Komitee Moskva läbirääkimiste toimkonna esimees (kuigi see polnud koos käinud), erivolitustega (PK43)) nägi olukorrast väljapääsu selles, et Eesti poliitikud peaksid taktikalistel kaalutlustel loobuma Eesti okupeerituse rõhutamisest. Eesti Komitee 26. juuli istungil illustreeris ta oma ettepanekut näitega, et sellal, kui Eestiga ei ole Moskva sisulisi läbirääkimisi veel üldse alustanud (RRf2,n1,s110,l179), siis Leedule, mis on loobunud okupatsiooni-staatusest (tunnistanud end iseseisvaks), pakub N Liit liidulepingut uuendatud föderatsioonis (RRf2,n1,s110,l183), ning tegi kokkuvõtte: “Leedu staatus on parem.” (RRf2,n1,s110,l191) T. Kelami vastuväite, et “okupatsiooni tõttu on säilinud järjepidevus”, pareeris E. Lippmaa esmapilgul ootamatu nurga alt: “Järjepidevusega pole praegu häda. See pole ohus. Juhul kui ei yhakka ümber tegema Eesti Vabariigi konstitutsiooni.” (RRf2,n1,s110,l192)

 

Seisukohta, et tingimata tuleb taaskehtestada 1938. aasta põhiseadus, oli E. Lippmaa aktiivselt propageerinud ka kodanike komiteede teisel konverentsil, pälvides seal K. Otsa tiiva vaimustunud poolehoiu. Seotuna soovitusega loobuda okupatsioonistaatusest, asetus see seisukoht hoopis teise valgusse. E. Lippmaa tegi Eesti Komitee hapral pinnal asuvale juhtkonnale varjatud ettepaneku tunnistada oma esimene paindlik samm, Eesti Vabariigi seadusandluse ajakohastamine (mis viis talt aatelisimate pooldajate toetuse), veaks – ning rakendada surnud seisust väljarabelemiseks hädavajalik poliitiline paindlikkus veidi teisal. (Pakutud mööndus olnuks Eesti Komiteele hukatuslik. Kui põhi- ja kodakondsuseseadus olid üksnes riikluse kokkuleppelised detailid (seadused on riigiti erinevad, riiklus nende konkreetsest formulatsioonist ei sõltu), siis okupeeritus kuulus olemuslikult riikluse kui niisuguse juurde, olles selle hetkeseisundi kirjeldus. Loobumine okupeerituse tunnistamisest oleks viinud välja 1918-1940 eksisteerinud Eesti Vabariigi järjepidevuse kontekstist. Eesti Kongressile oleks küll jäänud alles selle formaaljuriidiline alus, ent ilma õigussubjektita.) Eesti Komitee oma liini siiski ei muutnud. Otsustati hakata ette valmistama Eesti Vabariigi isikutunnistuste väljaandmist (RRf2,n1,s110,l206). 13. septembril moodustati põhiseadusliku riigivõimu taastamise komisjon koosseisus K. Kama (esimees?), M. Laar, L. Vahtre, J. Adams, V. Rumessen, L. Hänni, T. Käbin, J. Teder ja K. Jürgenson. Selle eesmärgiks oli leida optimaalne variant kodakondsusseaduse ja põhiseaduse jõustamise osas, teisisõnu Eesti Vabariigi taastamise kontseptsiooni formuleerimine. (PK23) Kuu hiljem esitas K. Kama avalikult teesi, mille järgi õiguslikust järjepidevusest ja 1938. aasta põhiseadusest kinnihoidmine ei ole eesmärk omaette, vaid üksnes iseseisvusele orienteeritud poliitilise võitluse vahend (VE 15.10.1990).

 

Eesti valitsuse uut poliitilist kurssi valgustas Ülemnõukogu ajakirjanduskomisjoni esimehe R. Veidemanni järjejutt augusti alguses “Rahva Hääles”. R. Veidemann nentis Eesti Komitee restitutsiooni-liini ja Ülemnõukogu liidulepingu-liini umbejooksmist, sest kumbki neist ei suuda viia Eestit iseseisvuseni. Kujunenud olukorras tulevat nii lääne tunnustuse (Eesti Vabariik) kui ida tunnustuse (leping N Liiduga) taotlemine kõrvale heita ja leida kolmas tee. “Kolmas tee on ületamise tee,” formuleeris R. Veidemann, pakkudes sellena välja E. Savisaare kontseptsiooni, mille järgi kogu võimutäius kuulub Ülemnõukogule ning selle poolt moodustatud valitsus tegutseb välistegureid arvestamata selle nimel, et luua territooriumi enesemääramise kaudu Eesti riik. Eesti riigi loomine oli juba alanud: kontrollitaval maa-alal ehitati üles korravalvet (politsei, Kodukaitse), astuti samme territooriumi ümbritsemiseks piiriga (majanduspiir) jne. R. Veidemann postuleeris, et kui me oleme iseseisvad iseendi jaoks, siis oleme iseseisvad ka tegelikult. 6. augustil toimunud Ülemnõukogu erakorralisel istungjärgul lisas E. Savisaar, et vabanemise juures on väga oluline usaldada rahva saatus targa poliitiku kätte. Ta tõi näiteks Leedu presidendi V. Landsbergise, kes Moskva soovist hoolimata keeldub läbirääkimistest N Liiduga. Samuti märkis E. Savisaar, et peaksime loobuma rõhutamast, et oleme okupeeritud, sest okupeeritud territooriume ei võta maailm kui täisväärtuslikke riike. Neid ei kutsuta riikidevahelistele nõupidamistele. Okupeerituse rõhutamine ei luba Eestil saada ÜRO jt organisatsioonide liikmeks.

 

Ülemnõukogu istungjärk, mis toimus Eesti NSV N Liidu koosseisu astumise 50. aastapäeval, kutsuti kokku Rahvarinde algatusel ja selle eesmärgiks oli võtta vastu otsus Eesti juriidiliste sidemete katkestamise kohta N Liiduga. Sündimata otsust reklaamiti juba ette kui Eesti astumist “Leedu teele”. Eesti pidi deklareerima, et on väljunud ka N Liidu seaduste järgi N Liidu koosseisust. Rahvarinde-poolne kihutuskõneleja E. Põldroos väitis oma esinemises, et Ülemnõukogul peab olema julgust öelda, et me oleme Eesti Vabariik, sest õiguse võtab see, kellel on jõudu, ja jõudu on Eestis ainult Ülemnõukogul. E. Savisaar tõi näite, et pärast Venemaa tsaarivõimu langemist oleks pidanud õigusliku järjepidevuse printsiibi järgi kuulutama Eesti baltisakslaste omandiks, ning tegi järelduse, et õiguslik järjepidevus on suunatud minevikku, sellal kui olevikuga on seotud enesemääramine. Eesti Komitee aktivistid K. Kama, M. Laar ja I. Hallaste väitsid seevastu, et Rahvarinde jõu-õigusele tuginevad argumendid on suguluses N Liidu ähvardustega 1940. aastast ning käimas on ohtlik mäng, kuivõrd okupatsiooni-sõna varjutamine võib tuua kaasa meie õigusliku järjepidevuse, Eesti võibolla ainsa rahvusvahelise trumbi kadumise. Kriitika tagajärjeks oli otsuselangetamise edasilükkamine päeva võrra. (VE 6.8.1990) 7. augustil vastu võttes oli otsus tunduvalt tasakaalukam: Eesti kuulutati küll juriidiliselt väljunuks N Liidu mõjusfäärist, kuid iseseisvust ei deklareeritud, sest de facto see puudus (VE 7.8.1990).

 

Otsus ei sisaldanud küll midagi põhimõtteliselt uut, sest Ülemnõukogu lähtus jätkuvalt juriidilisest järjepidevusest Eesti Vabariigiga ning jätkas “Leedu teele” astumise asemel üleminekuperioodi, ent oli ajastatud tabavalt ja tõi kaasa edenemise nii ida kui lääne suunal. 17. augustil teatas Rootsi välisminister Sten Andersson (kes kevadel oli tunnistanud Eesti N Liidu osaks), et Rootsi toetab Balti riikide iseseisvust, lisades: “Ilma Eesti, Läti ja Leedu täieliku osavõtuta on meil raske ette kujutada rahulikku elu ja koostööd tuleviku Euroopas”. 22. augustil käis E. Savisaar visiidil Taanis ja kohtus Taani peaministri Paul Sclütteriga. Läbimurde saavutasid aga E. Savisaar ja välisminister L. Meri 12. oktoobril audientsiga USA presidendi G. Bushi juurde. Jutuajamise juures ei viibinud Eesti Vabariigi peakonsulit USA Ernst Jaaksonit, kes oli traditsiooniliselt Eesti ja USA poliitikute kohtumisi vahendanud, ning kumbki pool ei kasutanud kordagi sõna “okupatsioon” (E 16.10.1990 Mari-Ann Rikken). Eesti Komitee liige J. Adams väitis 26?. oktoobril, et “hiljaaegu äpardus väga suurejooneliselt katse saada taastatud Eesti Vabariigile de facto tunnustust laias maailmas”, põhjuseks asjaolu, “et nõuda rahvusvahelist tunnustust valitsusele, kellel on tegelikult vähem võimu Eestimaal kui oli Hjalmar Mäe omavalitsusel II Maailmasõja ajal – see on kaunis absurdne mõte.” (Adams EKg3) J. Adamsi sõnade tagant kumas kibedus, et Eesti Komitee välistoimkonnal, mida juhtis T. Velliste, midagi samaväärset ette näidata ei olnud, kuigi T. Kelam ja teisedki liidrid veetsid palju aega piiri taga, püüdes leida väliskontakte.

 

16. augustil algasid Eesti ja N Liidu läbirääkimised. Esimese vooru ajal kinnitas N Liidu pool, et on volitatud läbi rääkima mistahes küsimustest. 21. augustil määras Ülemnõukogu Eesti delegatsiooni juhiks Ü. Nugise, sätestas (M. Laari ettepanekul), et läbirääkimiste aluseks N Liiduga ja Vene NFSV-ga on Tartu rahu ja 30. märtsi otsus, ning taotles Eesti Komitee toetust. Viimane distantseerus küll läbirääkimiste tulemustest, kuna delegatsioon moodustati ühepoolselt, ent soovis “edu saavutamaks läbirääkimiste käigus okupatsiooni tegelik lõpetamine Eesti Vabariigi maa-alal.” (RRf2,n1,s126,l218) (Eelneval arutelul selle kohta, kuidas Eesti Komitee saaks mõjutada läbirääkimisi, avaldas M. Laar arvamust, et mitte kuidagi, “leping sõlmitakse nii nagu Lippmaa tahab” (RRf2,n1,s126,l215)). Paraku jõuti Moskvas vaid paari sondeeriva koosolekuni. Pärast seda, kui Kaitseliit püüdis juhtida tähelepanu asjaolule, et Eesti Vabariigi tegelik riigipiir ja E. Savisaare valitsuse kontrolli all oleva territooriumi piir ei ole sama (Mart Linnart “Kalle Eller ja Kaitseliit” EMS Sõnumid 10,1990), ning tähistas staabiõppuse “Riigipiir 1990” käigus Tartu rahu järgse piiri piiripostidega, esines N Liidu delegatsiooni juht Nikolai Gritsenko 6. septembril avaldusega, et Eesti Vabariik on vastavalt N Liidu konstitutsioonile nõukogude liiduvabariik ja seega ei saa läbirääkimisi toimuda, N Liidu delegantsioonil on volitus vaid konsultatsioonide pidamiseks. Tulemus andis lisaargumente Eesti uue välispoliitika kujundajatele. Ajakirjanik Kalle Muuli nentis 8. septembri kommentaaris suhtumise muutust: “Kui varem rõhutati, et Eesti on okupeeritud riik, siis nüüd rõhutatakse, et Eesti on riik.” (“Edasi” 8. sept 90) M. Laari arvates olid läbirääkimised diplomaatiline kattevari tasalülitamisaktsioonide ettevalmistamiseks, tuues tõenduseks NLKP Keskkomitee sekretariaadi salaotsuse 29. augustist viia Lätis läbi putš ja panna paika pro-Moskva valitsus (vastutajaks määrati seesama šenin, kes instseneeris rahutused 15. mail) (Laar1996,773).

 

Edukam oli Ülemnõukogu läbirääkimistel Vene NFSV-ga, milleks avaldas initsiatiivi viimase liider Boriss Jeltsin, nähes selles (samuti lepinguis Läti ja Leeduga) võimalust vastanduda N Liidu keskvõimule. Septembri keskel valmis A. Rüütli ja B. Jeltsini lepingu projekt, milles Eesti ja Venemaa tunnistasid teineteise suveräänsust, jättes riigivõimu ja kodakondsuse küsimused kummagi siseasjaks (RRf2,n1,s127,l122). M. Lauristin on meenutanud, et “lepingu väljatöötamise komisjonis oli jäme ots Endel Lippmaa käes” (Laar1996,604), kes pressis välja kõik, mis andis. Iseseisvuslasi häiris, et Vene pool vältis Eesti okupeerituse mõistet ja Tartu rahu mainimist, keeldudes end pidamast 1920. aastal Tartu rahulepingu sõlminud kommunistiku Venemaa õigusjärglaseks (PK39). 2. oktoobril hoiatas K. Kama Eesti Komitee juhatust, et Venemaa tunnustusele võivad järgneda Lääneriigid ja see oleks mittetunnustuspoliitika lõpp (RRf2,n1,s127,l123).

 

23. augusti Hirvepargi miitingul, mille pärast mitut konsolideerumisaastat oli Ülemnõukogu-keskset poliitilist süsteemi ignoreeriv ERSP sunnitud üksinda läbi viima, lausus ERSP liider Lagle Parek: “Enam ei meeldi me endale ja meile ei meeldi me rahvas.” Ring oli täis saanud – miitingul kritiseeriti Rahvarinde poolt moodustatud valitsust kui kommunistlikku. (Rahvarinne oli 1989 aastal Hirvepargi miitingu korraldajate hulgas.) Paar päeva hiljem toimunud autoõnnetuse järel, kus hukkusid Eesti Komitee majandustoimkonna esimees Ilmar Palias, büroo sekretär Tiina Halliku ja Alge Sülla, sai Eesti Komitee hulga anonüümseid hukkamõistu- ja ähvarduskirju. “Kas te mõtlete, et I. Fjuk, Ü. Nugis, M. Lauristin, E. Savisaar jt. on segi, et nad teie taolistega hakkavad koos tegutsema. Need ja paljud teised teevad kõik, et Eesti Vabariiki taastada! Teie taolised punased tegutsevad kogu aeg Eesti Vabariigi taastamise vastu. Pettusega saite omale mantaate – petsite rängalt eesti rahvast. Te lurjuste kari Kelam, Laar, Hallaste, Pärnaste, Kama, Endre lõpetage oma tegevus! Õiged eestlased tundsid rõõmu, et 3 pätti teie seast auto alla jäid – teile kõigile on sellist lõppu vaja.” (RRf2,n1,s182,28) Poliitilise mõju kaotanud Eesti Komitee liidrid alustasid konsultatsioone saatusekaaslastega EKP reformitiivalt. Algatus tuli augusti lõpus Eesti Komitee liikmelt S. Endrelt ja Ülemnõukogu liikmelt J. Allikult, kes 1960. aastail olid koos Tartu ülikooli komsomolikomiteed juhtinud. Koos mõlemasse kogusse kuuluva K. Kamaga lepiti S. Endre töökohas ajakirja “Kultuur ja Elu” toimetuses “kokku vastastikustes konsultatsioonides, millest kasvas välja idee, et olukord on ohtlik ja kas ei peaks pakkuma uut valitsust, mida juhiks Siim Kallas,” on meenutanud rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamise katse aktivist T. Kelam (Laar1996,719). Viimase erakond ERSP deklareeris oma 26. augusti suurkogul, et “ainult laial poliitilisel alusel moodustatud rahvusliku ühtsuse valitsus on suuteline tõhusalt korraldama tsiviilelu ja algatama radikaalset majandusreformi” (PL 28.8.1990) (ERSP nõudmisele tunnistada kommunistlik partei kuritegelikuks vastas EKP büroo liige J. Allik avaliku vastukirjaga L. Parekile (PL 12.9.1990).)

 

Ühiskonnas süvenevat depressiooni kirjeldas K. Muuli järgnevalt: “Majandus veereb kolinal allamäge (on ikka kõrge mägi!), valitsus vintskleb nagu malaariapalavikus: hinnad, spekulatsioon, defitsiit. /—/ keegi ei tea, millal Eesti ühiskond murdub ning vabaduse bensiini vastu vahetab.” Ülemnõukogu suvepuhkuse tõttu langes kogu vastutus valitsusele, selle juhti E. Savisaart hakati süüdistama valitsemishoobade liigses kontsentreerimises. J. Alliku meenutuse kohaselt oli tunda “teerulli, täielikku ebademokratismi, kuhu see Eesti Vabariik Savisaare juhtimisel läheb. Siis algas ajakirjandusega manipuleerimine, siis tehti temast Eestlaste Isa, siis ta ristis lapsi, siis algasid need raadiojutlused – see kõik oli sügavalt vastuvõtmatu. Suure rahvapäästja, füüreri kunstlik massiivne loomine pensionäride ja hullunud naiste rõõmuhõisete saatel.” (Eeslava 53) Kuivõrd vormilt parteitu valitsus ignoreeris erakondi, moodustasid viimased septembris ühisnõupidamise (Mart Nutt “Eesti praegune poliitiline süsteem” H 4,1991), mis oli jätk 1989. aastal tegutsenud koostöötoimkondadele. Pärast seda, kui valitsusjuht E. Savisaar ? sõlmis koostöölepingu N Liidu KGB juhi Bakatiniga (20.9.1990 RH Savisaar-Bakatini lepingu tekst osaliselt), osutas erakondade ühisnõupidamise (kuhu kuulusid ka Rahvarinde algupäraga parteid) deklaratsioon autoritaarsete tendentside ohule Eesti ühiskonnas (Lauristin EKg3). E. Savisaar vastas süüdistusega, et opositsioon tema valitsusele tähendab opositsiooni omariiklusele (R 21.9.1990).

 

Leping Bakatiniga andis valitsusele juriidilise aluse haldusterritooriumi piiride fikseerimiseks. Eesti NSV idapiir kavatseti hiljemalt 1. novembril nimetada majanduspiiriks ja seada alates 1. veebruarist 1991 sisse statsionaarne piiriteenistus. 27. septembril võttis Eesti Komitee koosolek (kvoorumi puudumisel) 17 poolthääle, 2 vastuhääle ja 2 erapooletu häälega vastu märgukirja piirikontrolli kohta, milles soovitas “tungivalt Eesti praegusel valitsusel mitte kasutada mõistet “Eesti Vabariigi majanduspiir”, millest oleks vaid üks samm selle tunnustamiseni Eesti Vabariigi riigipiirina. /—/ Eesti Komitee hoiatab “majanduspiiri kehtestamise” kui termini kasutamise eest propagandavõttena okupeeritud Eesti Vabariigile rahvusvahelise tunnustuse hankimisel Eesti Vabariigi nime all.” (PK25) Ent pideva kvoorumi puudumise tõttu oli Eesti Komitee istungitel formuleeritud seisukohtade mõju ühiskonnale peaaegu olematu. (22. oktoobril võttis Ülemnõukogu seaduse majanduspiirist eriliste probleemideta vastu.) Alates juulist ei olnud mitte ühestki selle istungist osa võtnud Toomas Frey, Arvo Junti, Üllar Kask, Ott Kool, Enn Leisson, Lennart Meri, Aadu Must, Ülo Nugis, Rein Ruutsoo, Ott Sandrak, Edgar Savisaar, Andres Tarand, Heinz Valk ja Marju Lauristin (Ello EKg3). 4. oktoobri istungil nentis K. Kama, et Eesti Komitee on võtnud endale iriseja rolli, sellal kui see peaks olema vabadusvõitluse staap (PK26).

 

13. oktoobril Tartus toimunud kodanike komiteede kolmanda konverentsi sõnavõttudes leiti, et Eesti kõigi aegade võimsaimaks tituleeritud liikumine, mis kulmineerus maailmas ainulaadsete üldrahvalike alternatiivvalimistega, on peaaegu hääbunud. Pärast algeesmärgi täitmist jäeti komiteed omapead. Nende unistused ja nõudmised pani Eesti Kongress oma otsustesse. Paraku said taotluste elluviimiseks valitud Eesti Komitees ülekaalu poliitiliselt küpsemata prominendid, kes ulatasid terekäe igaühele, kes vaevus sellest kinni haarama, ja ühepäevaisamaalased, kes pidurdasid tööd ning värvisid Eesti Komitee meelsuse “roosaks”. Tõdeti, et vundament andis volitused üle katusele, ent katus sattus teisale, kui sai ehitatud maja. (“Inimesed ei tea, mida teha”, lühidalt Sõltumatu Infokeskuse ülevaatest E 16.10.1990) Eesti Komitee esimees T. Kelam vabandas ebaedu väitega, et Eesti ühiskonnas oli kogu aeg, ka enne kodanike komiteede liikumist vastuolu, Eesti Kongress lihtsalt paljastas selle olemuse teraval kujul. “Kuigi Eesti Kongress ei tahtnud kedagi otseselt süüdistada, kujunes ta nii mõnegi jaoks kohtumõistmiseks. Ilmnes eetiline lõhe – eristusid need, kes on läinud kaasa okupatsioonivõimuga ja kes mitte.” (VE 15.10.1990) Nenditi, et võimude tegevus kodanike esindusorgani väljasuretamisel on sihipärane. Eesti Komitee oli selleks ajaks teinud kolmteist tagajärjetut katset tööruumide saamiseks, pöördudes taotlusega vaheldumisi nii A. Rüütli, E. Savisaare kui ka Tallinna linnapea Hardo Aasmäe poole. Eesti Komitee käsutuses oli kolm ruumi, kaks üüriautot, üks arvuti, üks paljundusmasin, tosin palgalist töötajat, kokku oli Eesti Komitee töö igale Eesti Vabariigi kodanikule maksma läinud vähem kui kümme kopikat. (Kelam EKg3) Konverents otsustas liikumise reanimeerimiseks moodustada Kodanike Komiteede Kesktoimkonna asukohaga Tartus, kuhu iga maakond pidi delegeerima ühe liikme (see oli sisuliselt umbusaldus Eesti Komiteele, mille juures oli maakondade esindus), ning tegi Eesti Kongressile ülesandeks nõuda Ülemnõukogult Eesti Kongressi ja selle tööorganite kulude finantseerimist riigieelarvest (mida see ka tõesti tegi, paraku taas tulemusteta). Konverentsi pinget aitas maandada asjaolu, et liikumise juhtkond nõustus Eesti Kongressi kolmandal istungjärgul läbi viima uue esimehe otsevalimised ja sellel suunal oli oma tugev kandidaat endise poliitvangi Enn Tarto näol.

 

E. Savisaare ja L. Meri kohtumisele G. Bushiga, mille eel Mari-Ann Rikkeni andmeil “olevat keegi hr. Malmgren Savisaarele ka “peaproovi” korraldanud” (E 16.10.1990), järgnes kaks näivalt teineteisest sõltumatut sammu. 15. oktoobril toimus ulatuslik hinnatõus ning 18. oktoobril esitas L. Meri süüdistuse, et A. Rüütel teeb koostööd USA Luure Keskagentuuriga (E ? Muuli).

 

Malmgren oli üks osalisi majandusraskustes vaevleva N Liidu, USA ja Rootsi ühiskavas luua peamiselt sõjatööstuslik konsortsium, mis püüdis haarata mõjusfääri suure osa Baltikumist (Ida-Virumaast kuni Klaipeda sadamani). N Liidu peaministri Nikolai Rõžkovi määrusega muudeti Lätis asuvad sõjatööstuskompleksi tehased Lääne osalusega segaaktsiaseltsideks. (S.G.Lepik “Kas valitsuse vandenõu?” “Võitleja” 3,1.12.1990) Eestis oli vormiks koondise “Integraal” loomine Kirde-Eestis, mille kohta E. Lippmaa juba Eesti Komitee 26. juuli istungil väitis, et tegemist on piirkonna allutamisega Moskva otsejuhtimisele (RRf2,n1,s110,l184). Lääne investoritele kindlustunde andmiseks tuli tagada piirkonna stabiilsus. 15. oktoobri hinnatõus sarnanes väljakurnamistaktikale, mis oli Leedus juba kevadest saadik (majandusblokaadi vormis) edukalt toiminud, kärpides tunduvalt leedulaste iseseisvustahet: augustis sõlmis Leedu N Liiduga majanduslepingu, kus ei olnud riikluse küsimusi sõnagagi puudutatud (RRf2,n1,s126,l211). Kümme päeva hiljem kritiseeris Eesti Kongressi kolmandal istungjärgul T. Kelam: “Eraalga¬tust halvavad maksuseadused, skandaalselt aeglaselt ja selgete alusteta toimub omandireformi ettevalmistamine. Eriti suurt vas¬tuolu on tekitanud hindade tõus – mitte nähtuse kui sellise pä¬rast, vaid põhjusel, et see on suuresti asjatundmatult ja büro¬kraatlikult läbi viidud, kulutades rahva poolt nõutud ohvreid mõttetult ja ilmselt tagajärjetult.” (Kelam EKg3) 10. novembril esitas N. Rõžkov varjatud ultimaatumi, mille sisuks oli, et kui Eestis ei lõpetata vastupanu, loobub N Liit nafta, gaas ja bensiini tarnimisest Eestile. E. Savisaar vastas ultimaatumile, et parem mingu Ida-Virumaa kui terve Eesti, ning pakkus välja Kirde-Eesti erimajanduspiirkonna loomise, mille kohta Peeter Olesk on väitnud, et “toon on enesekindel, tegu tooni taga on reetmine” (Universitas Tartuensis 16.11.1990). Kava õnnestumisel oleks Eesti saanud ulatusliku autonoomia N Liidu koosseisus, ent USA mõjusfääris.

 

A. Rüütli ründamise tagamaaks oli sundida “Integraali” vastu meelestatud A. Rüütel oma kohalt tagasi astuma, kuivõrd koondise loomine eeldas Ülemnõukogu presiidiumi esimehe allkirja. (Ülemnõukogu kontrollifunktsiooni minimiseerimiseks ilmus samal ajal projekt anda selle esimehele tugevajõulise presidendi volitused, mille kohta saadik I. Hallaste väitis, et “kui see “banaanivabariigi põhiseadus”, nagu nimetas seaduseelnõu Ott Sandrak, läbi peaks minema, kujuneks Eestis välja päris korralik diktatuur” (SI ajaleht “Eesti Kongress”).) L. Meri paljastas A. Rüütli seose USA advokaadifirmaga “Donovan Leisure, Rogoff, Huges & Schiller”, mille juures töötas LKA endine direktor Phil Colby. Märgates Saksamaa ja N Liidu koostööleppe projekti sõnastuses võimalust tõlgendada seda Molotov-Ribbentropi pakti põlistamisena, astus A. Rüütel selle advokaadibüroo vahendusel (juba I. Toome valitsus asus 1989. aastal korraldama oma sidemeid USA ametlike ringkondadega firma “Donovan Leisure, Rogoff, Huges & Schiller” kaudu) samme ohu kõrvaldamiseks. Eduka diplomaaditöö tegid A. Rüütli volikirjadele tuginedes ära Jaak Lippmaa ja Kalle Tenno. (K. Tenno töötas sügisest 1988 kuni 1989. aasta maini N Liidu ja USA ühises töögrupis (juhid G.Soros, V.Leontjeff, E.Hawett), mis uuris võimalusi avatud majanduse sektorite loomiseks N Liidu territooriumil. L. Meri vallandas K. Tenno 30. septembril 1990 välisministeeriumist; 30. oktoobril lõpetas A. Rüütel K. Tennole 4. septembril antud volitused Eesti Ülemnõukogu presiidiumi esindamiseks (EE 24.12.1990).) 25. oktoobri artiklitega “Edasis” ja “Eesti Ekspressis” alanud spiooniskandaal, mis sai hüüdnime “Eesti Watergate”, hõlmas ootamatult peale A. Rüütli ka E. Savisaart: viimast nimetati KGB agendiks. E. Savisaarele andnud suuniseid N Liidu KGB esimehe esimene asetäitja Filipp Bobkov isiklikult oma külaskäigul Eestisse 1989. aasta suvel. (S.G.Lepik “Kas valitsuse vandenõu?” “Võitleja” 3,1.12.1990)

 

Kasutades poliitilise pinge tõusu, kritiseeris Eesti Komitee esimees T. Kelam 20. oktoobril teravalt E. Savisaare poliitikat ajalehes “Edasi” ning tõstis peaküsimusena esile, kas õnnestub luua rahvusliku päästmise valitsus (E 20.10.1990). Tema seljatagust kindlustas ERSP volikogu 12. oktoobri otsus anda ERSP juhatusele (mille liige oli T. Kelam) volitused edumeelsete jõudude koalitsioonivalitsuse moodustamiseks. Ent ka suur osa ERSP juhtkonnast ei teadnud, et ettevalmistused reformikommunistidega olid juba ammu käimas (Niitsoo, ERSP tegevus aastail 1988-91 käsikiri). Kommunistide ideoloogi J. Alliku väitel ei tahetud “mitte Savisaart kukutada, vaid selles valitsuses, mille me Kallase köögis kavandasime, oli Kallas peaminister ja temal kolm asetäitjat: üks neist Savisaar kui Rahvarinde juht, teine oleks olnud Eesti Komitee esindaja, kelles me nägime Kelamit või Endret – Endre oli tõenäolisem – ja kolmandaks nägime me ette ühendada ka venelaste osa.” (Eeslava 54) Seega nähti põhitegijatena reformikommuniste ja venelast – nagu 1960. aastate lõpu komsomoliopositsiooni unistustes. Vene hääled oleksid taganud paleepöörde. Sama väitis Eesti Kongressi kolmandal istungjärgul Rahvarinde ortodoksse suuna üks liidreid Heinz Valk: “Tegelikult Savisaare valitsuse kukutamise mehhanism on liht¬ne. Võib-olla kõik seda ei tea, ma tutvustan seda. See käib läbi Ülemnõukogu ning selleks on tarvis, et Eesti Kongressi saadikud kristlike demokraatide fraktsioonist ühineksid vaba-eestlaste, kommunistide ja kõige võrdsemate stalinlike õiguste eest võitle¬jatega – ühesõnaga, et Eesti Kongressi saadikud ühineksid endiste ja praeguste kommunistidega.” (EKg3) Teed koalitsiooni poole sillutas ka T. Kelami kõne Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ümbermatmise tseremoonial 21. oktoobril: “Mitmed meie mineviku-uurijad on meenutanud: meie rahvuslik süntees jäi Eesti Vabariigi peatamisel teostamata. Tõnissoni suund, aate suund ja Pätsi realistlik, tegelikkust arvestav suund jäid orgaaniliselt ühendamata. Ka see pärand on meil vaja praegu ellu viia. Teist teed meil ei ole.” (S 11-12,1990) Väljaspool kavandatud programmi esinenud E. Savisaar seevastu ei olnud valmis võimu jagama, toetades jäägitult K. Pätsi suunda ning kutsudes kehtestama tugeva käe valitsust. T. Kelami hinnangul sisaldusid E. Savisaare esinemises “opositsiooni mahasurumise kavad, rahva nimel korra ja õiguse mõistetega manipuleerimine ja püüded meie tärkavat demokraatiat kommunismi punasest pigmendist vaevu puhtaks pestud kätega taas lämmatama hakata. Antud kõnet tuleb hinnata kui Eesti demokraatia sügishallade perioodi sissejuhatust.” (Kelam EKg3)

 

Poliitilise lahingu eel, mis lahvatas Eesti Kongressi kolmandal istungjärgul, esitas Rahvarinne üleskutse valida sisepoliitika stabiilsuse nimel selline Eesti Komitee, mis esindaks rahva tegelikku tahet. 25?. oktoobri esinemises rõhutas E. Savisaar, et Eesti Kongress on oma rolli ammendanud (Kelam EKg3), ega ilmunud ka istungjärgule. Ajalehed “Edasi” ja “Eesti Ekspress” avaldasid artikleid Eesti Kongressi võimuintriigide kohta (26.10.1990). Kriitikal ei puudunud alus, istungjärgul tõid objektiivsete kõrval esile subjektiivseid tegureid ka liikumise suurimad pooldajad. L. Mäll sedastas, “et väga paljud Komitee liikmed eelistavad kodumaal viibimise asemel sõita palju ringi välismaal ja see käib eriti juhatuse esimehe hr Tunne Kela¬mi kohta ja arvan, et see asjaolu, et tema nimelt just pärast esimest Kongressi läks kauaks ajaks välismaale – just see oligi üheks põhjuseks, miks Komitee tegevus natuke paralüseerus.” (EKg3) A. Valton väitis, et “see väike võimuraasuke, mis on olemas, juba hakkab rikkuma inimesi”, tuues tõenduseks kirjelduse, kuidas ta parkis auto Eesti Kongressile istungjärgule saabudes “tühjale kohale ja minu juurde jooksis kaitseliitlane ja ütles, et see on reserveeritud presiidiumi autodele. Ma küsisin, et milline pre¬siidium siin on? Ta ei osanud sellele muud vastata: teie endi oma. Nii et järelikult on meil veel mingid organid. Juba hakkab meil peale needsamad meie poolt kangesti põlatud mustade “Volga¬dega” sõitmised, eriseltskonna sõitmised, erikajutite nõudmised laevadel meie kohalikele, meie Kongressi juhtidele.” (EKg3)

 

26.-27. oktoobril toimunud istungjärgu juhatas sisse I. Tarandi omavoliline tungimine kõnetooli. Ta väitis, “et peame pidama omavahel nõu, mida edasi teha, aga mitte korraldama siin veel kord sarnast asja, kus šamaanid istuvad püüne peal ja all saalis taome meie lovesse langenult käsi kokku, ainsaks vahelduseks šamaanide poolt väljaselekteeritud kiirkõnelejate kaheminutilised intermetsod” ning nõudis üldpoliitilist diskussiooni, “kestku see siis kas või kolm päeva või kolm kuud või kolm aastat”. I. Tarand kinnitas, et kui diskussioon “ära jääb, siis on suur pahandus tulekul ja Eesti asi mokas.” Kuna diskussiooni avamist pooldas vaid 95 saadikut, vastu oli 202 (lisaks 42 erapooletut), tegi vastasrind P.-E. Rummo ja I. Fjuki nõudmisel vaheaja. Istungjärk jätkus siiski kõigi saabunud saadikute osavõtul, kuid saalis domineeriv meelsus ajendas vastasrinda distantseeruma kavatsetavatest dokumentidest: M. Lauristin ja P. Kask taandasid oma kandidatuurid redaktsioonitoimkonnast. Sellele järgnenud T. Kelami poliitiline ettekanne nentis küsimuse vormis Eesti Kongressi vastasseisu Rahvarindega: “Ja ikkagi ei saa esitamata jätta ühte põhilist, minu jaoks lahendamata küsimust: kui kevadel algas õige perspektiivne koostöö Rahvarinde juhtkonna ja Eesti Komitee juhatuse vahel, mis lõppes, õieti algaski kompromissvormeliga üleminekuperioodi Eesti Vabariigi legitimeerimise suhtes, siis miks on praegune valitsusjuht loobunud Eesti Kongressi toest, mis oleks tal võinud olla ja mis oleks kogu meie rahvale ja tema asjaajamistele saanud ainult kasuks tulla? Miks loobuti juba järgmisel päeval kokkulepitud põhimõtetest?”

 

T. Kelam tõi välja kaks konkureerivat arengukontseptsiooni: Eesti kui N Liidu provints, mille autonoomiat tuleb järkjärguliselt laiendada kuni omariikluseni; Eesti Vabariik kui seaduslikku olemasolu jätkav okupeeritud riik, mille okupeeritus tuleb lõpetada. Tunnistades nende kontseptsioonide lähenemist teineteisele, visandas ta tulevikustsenaariumi, mis oli koostatud Eesti Kongressi liidrite ja EKP reformikommunistide koostöös. “Kodurahu saavutamisele saab kaasa aidata rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamine, mille ettepanekuid on saabunud juba mitmelt poolt. On vaja, et niisugune valitsus moodustataks tõeliselt laia koalitsiooni pinnal. Selleks on tegevust alustanud ka mitmesuguste poliitiliste parteide kooskäimised teisipäeviti Tallinnas. /Viimase väite kohta mainis M. Lauristin: “hr Kelami ettekandes oli üks väärteave nende nõupidamiste sihist. Seal nõupidamistel ei ole seatud sihti praegu juba luua omavahel koalitsioonivalitsust ja ei ole ka arutatud umbusalduse avaldamist kui kõigi nende erakondade ühis¬soovi.”/ Kuid eelkõige on küsimus selles, milliseid tingimusi säärane koalitsioonivalitsus peaks täitma. Antud olukord on liiga tõsine, et võiksime leppida ainult sildivahetusega, puhastamata põhjani praegust süsteemi. Need tingimused võiksid olla vägagi lihtsad ja arusaadavad kõigile. Esiteks, niisugune valitsus peaks tõdema piisava julguse ja alandlikkusega, et ta ei ole veel seaduslik Eesti Vabariigi valitsus, kuid et ta pürgib seadusliku riigivõimu taastamisele. Sellisel valitsusel peaks olema Eesti Kongressi valdava enamuse toetus, samuti peaks ta Eesti Kongressi rolli ja koostööd aktsepteerima. Ja loomulikult peaks selline valitsus oma välispoliitikas tuginema Tartu rahule ja sellele, et lääneriikide okupatsiooni mittetunnustamist enneaegselt ei lõpetataks. /—/ Sinna valitsusse ei peaks ilmselt kuuluma ka endistes režiimides võtmepositsioonidel olnud isikud, kes on end kompromiteerinud mitmesugusel viisil. Kuid see valitsus peaks olema avatud kõigile neile, kes tunnistavad seaduslikku Eesti Vabariigi taastamist demokraatlikel alustel.”

 

Saalis küdenud poliitiline pinge lahvatas istungjärgu teisel päeval, kui toimusid Eesti Komitee uue koosseisu valimised, esimehe kohale kandideerisid T. Kelam ja E. Tarto ning kavatseti võtta vastu poliitiline deklaratsioon, kus oli selgelt välja öeldud, et Eesti Kongress ei usalda E. Savisaare valitsust. Tumedad toonid kõlasid juba istungi juhataja T. Velliste sõnades: “Ma arvan, et meie noor poliitiline kultuur on nagu lapsed, kes ei jäta enne järele, kui on naha peale saanud. Ja naha peale me tõepoolest saada tahame. Ja olgem rahulikud – küll me ka varsti saame! See aeg, kus meile pannakse jalg kõri peale, ei ole ilmselt väga kaugel. /—/ Okupatsioonirežiimil on kahjuks veel ka teine alustala Punaarmee kõrval. See on kuulus kolme tähega asutus – KGB, kelle kohta Saaremaal öeldakse, et see on nagu hiidlase koer laua all, kes ei hammusta, kuid jätab kõik meelde.” Ka T. Kelam jätkas samal lainel, väites, et Eesti Komitee uue koosseisu üheks olulisemaks tööprintsiibiks peab olema “orien¬tat¬sioon hädaabinõudele ja hädaseisundile, mis meil võib tekkida. Ei ole välistatud, et Eesti Komitee osavõtul võidakse kujundada Päästekomitee.”

 

Deklaratsiooni teemal sõna võtnud M. Laar rõhutas, et selles on “esitatud taotlus (või õigemini nõue juba) koalitsioonivalitsuse moodustamiseks, mis ei oleks mitte valitsus Rahvarinde või Edgar Savisaare vastu, vaid valitsus koos kõigi Eesti riiklust taastavate jõududega – tõeline seinast-seina valitsus.” Rahvarinde eeskõneleja P.-E. Rummo tunnustas esmalt: “Olen saanud siin juurde optimismi Eesti Kongressi väljavaadete suhtes”, tuues täiskasvanuks saamise teele asumise näidetena valimiskorra vastuvõtmise uue Eesti Komitee valimiseks, esimehe otsevalimise ja vastuseisu päevakorra projektile, ning tegi siis “ettepaneku, et istungjärk ei võtakski vastu mingisugust deklaratsiooni.” Ühtlasi esitas P.-E. Rummo 58 allkirjaga eelnõu, mis palus loobuda usaldamatuse deklareerimisest valitsusele: “Meie, allakirjutanud Eesti Kongressi liikmed, peame praeguses süvenevas poliitilise ja majandusliku kaose olukorras Eestile kahjulikuks ning järelikult vastutustundetuks Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu jätkuvat teineteisele vastandamist, eriti aga Kongressi õhutamist valitsuskriisi esilekutsumisele Eestis. Valitsuskriisi tekitamine praegu – mis tahes motiividel seda tehtaks – viib vältimatult segaduse suurendamisele ning lükkab veelgi edasi rahvuslike sihtide saavutamise. Juhime tähelepanu, et Eesti erakonnad ja demokraatlikud liikumised on piisavalt tugevad, et kontrollida ja vajaduse korral korrigeerida valitsuse tegevust. Teeme ettepaneku lõpetada valitsuse usaldatavuse küsimuse arutamine. Kutsume kõiki Kongressi liikmeid, kes Eesti arenguvõimaluste maksimaalselt võimalikku stabiilsust hindavad kõrgemalt kui abstraktseid konstruktsioone, säilitama tasakaalukust ning meiega ühinema.”

 

Sellega oli vastuolude klaarimise signaal puhutud. Külvi Peterson luges ette 56 saadiku kontraavalduse “Eesti Kongressi seisukoht praegusest Eesti valitsusest”, mis tugines eelmise istungjärgu otsuse “Üleminekuaja valit¬semise ajutisest korrast” punktile 17, mis ütles: “Eesti Kongress peab vajalikuks, et üleminekuvalitsus või ajutine valitsus oleks laia koalitsiooni alusel moodustatud rahvusliku ühtsuse valitsus, sest ainult selline valitsus suudaks täita talle osaks langevaid üles¬andeid.” Avaldus väljendas Eesti Kongressi tõdemust, “et Edgar Savisaare poolt juhitav administratsioon on tõrjunud koostöökatsed, ning rõhutab, et selline olukord takistab Eesti Vabariigi tegelikku taastamist õigusliku järjepidevuse alusel: on püütud okupatsiooni seadustada ja koloniaalmajandust soodustada. Eesti Kongress teatab, et Edgar Savisaare valitsus ei ole üleminekuvalitsus, ja avaldab talle usaldamatust.” Endine poliitvang Tiit Madisson tegi ettepaneku lisada deklaratsiooni lõik, et “Eesti Vabariigi kodanikkonna esindusorgan Eesti Kongress pöördub Ülemnõukogu poole tungiva soovitusega astuda vajalikud sammud Edgar Savisaare poolt juhitud valitsuse laialisaatmiseks ja uue rahvusühtsuse alusel moodustatud koalitsioonivalitsuse moodustamiseks.”

 

Seevastu Maa-Keskerakond ja Kristlik-Demokraatlik Erakond tegid Ivar Raigi väitel ettepaneku selle aasta jooksul mitte tõstatada küsimust valitsusele umbusalduse avaldamisest. I. Raig tõi seisukoha põhjenduseks, et “tegu on nimelt esimese pealesõjaaegse valitsusega, mis koosneb eesti soost poliitikutest ja spetsialistidest ning see uus valitsus on alustanud seda laevukese meisterdamist, millest ma rääkisin eile, ja see laevukene ei ole veel õieti saanud vette minna, et asuda ujuma, ja me õieti ei tea, kas ta vett peab või mitte. Ja praegu, kus meil ei ole uut laevukest, ei ole uut varivalitsust, on minu arvates enneaegne asuda tegema nö uut laeva. Või õigemini – uut laeva teha ju võib, kuid praegu on vaja ikkagi see laev, mis meil on, proovida ära: kas ta on suuteline iseseisvasse Eestisse sõitma või mitte.” M. Lauristin mainis, et “praegusel hetkel valitsuskriisi õhutamine – ükskõik missugused oleksid ka selle valitsuse vead – tähendab seda, et me loome võimuvaakumi hetkel, kus selle kasutavad ära hoopiski mitte need jõud, kes demokraatia eest võitlevad”. Selgeimal kujul esitas Rahvarinde tingimused Aadu Must, kinnitades, et “trääsanäitamise aeg on juba möödas, ja sellega seoses ma soovitan paluda uuel vastvalitud Eesti Komiteel tõsiselt arutada, või veel parem, teda kohustada näiteks 24. veebruaril läbi viima uued Eesti Kongressi valimised, kuhu jõuaks inimesed, kes suudavad välja minna konstruktiivselt, kellel on tahtmist töötada, aga mitte ainult trääsa näidata.” A. Must teatas, et kui deklaratsioon pannakse hääletusele, siis “see blokk, kes nimetab ennast ja tahab olla mõõduka koostöö blokiks, on sunnitud sellest hääletamisest kõrvale jääma ja selline olukord teeb meil kahjuks võimatuks ka edasise sisulise koostöö.”

 

Vardo Rumessen esitas tähelepaneku, et äsja “nõuti siinsamas saalis eraldi poliitilise diskussiooni korraldamist. Seda peeti väga oluliseks päevakorrapunktiks. Mõned nendest nõudjatest praegu, ma näen, on lahkumas Kongressilt.” Kristlik demokraat Taivo Talkop parandas I. Raigi, kinnitades, et kuigi EKDL volikogu ei soovi algatada 1990. aastal valitsuse kukutamist, toetatakse sellegipoolest kukutamist, ning tegi üleskutse mõõdukate fraktsioonile: “Lugupeetud kaasvõitlejad! Ärge hakake ometi internatside meetodeid kasutama ja boikoteerima ja ultimatiivsele teele minna! Ärge tehke seda! Olge kasvõi konstruktiivses opositsioonis, aga ärge hakake boikoteerima ega ultimatiivseid, ultimaatumeid esitama! Palun teid!”

 

Kuulanud mõlema poole väited lõpuni, pani istungi juhataja T. Velliste hääletusele, kas deklaratsiooni vastuvõtmine jätta päevakorda. Häältega 182:101 leidis pooldav seisukoht toetust. Järgnevalt informeeris K. Kama, et valida on kahe variandi vahel, pikema on ette valmistanud Eesti Komitee juhatus, lühemas avaldatakse konkreetselt ja selgelt umbusaldust Edgar Savisaare valitsusele. Järgnevat segadust saalis iseloomustab istungi stenogramm: “T. Velliste: “Kas esitatud alustekstid on Kongressile arusaadavad?” Hääled saalist: “Ei ole!” T. Velliste: “Sellisel juhul palun need tekstid veel kord ette lugeda. Pikem tekst on teil mappide vahel.” Hääled saalist: “Teist pole!” “T. Velliste: Lühemat teksti ei ole? Ma kordan veel kord, et pikem tekst on esitatud ja see on teil mappide vahel, sellega on igaühel kindlalt võimalik tutvuda.” Sumin saalis. T. Velliste: “Lühem tekst tuleb uuesti esitada.” Sumin saalis, hääled. T. Velliste: “Külvi Peterson loeb selle uuesti ette mälu värskendamiseks.” K. Peterson loeb lühema teksti uuesti ette.” P.-E. Rummo väitis, et need kaks teksti ei ole alternatiivsed ja oleks korrektne panna nad kumbki eraldi hääletusele. Uuesti stenogrammi järgi: “T. Velliste: “Aitäh. Ma sain aru, et Paul-Eerik Rummo tegi ettepaneku võtta aluseks mõlemad tekstid ja et redaktsioonitoimkond jätkaks tööd mõlema kallal.” Hääled saalist, sumin, hüüded: “Ei ole nii!” T. Velliste: “Nad on kaks eraldi teksti ja me hääletame nad mõlemad loomulikult eraldi, see on selge.” Sumin saalis. T. Velliste: “Praegu on tekkinud vaidlus selle ümber, kas nad on alternatiivsed tekstid või ei ole. Minu arvates ei ole tähtis, kas me nimetame neid alternatiivseteks või mitte. Meil on võimalik otsustada, kas me võtame neist vastu ühe või võtame vastu kaks. Sõltumata sellest, kas nad on alternatiivsed või mitte, saame mõlemad vastu võtta, kui me seda tahame. Kõigepealt ma panen hääletusele: kas me võtame redaktsioonitoimkonna töö aluseks vastu teksti, mis on esitatud teil mappide vahel, mille kallal töö juba käib? Kes on selle teksti aluseks võtmise poolt?” Hääled saalist: “Nii ei saa! Ei ole korrektne! Nii ei saa hääletada!” T. Velliste: “Me kontrollime, kumma poolt antakse rohkem hääli.”“ Ülle Aaskivi tegi ettepaneku hääletada umbusaldusavalduse küsimus nimeliselt. Veelkord stenogramm: “T. Velliste: “Ma tänan. See on … ettepanek…” Sumin. T. Velliste: “…ja see on teostatav.” H. Runnel: “Meil on tekkinud valitsuskriis! Mul on ettepanek hr Vellistel anda juhatamine üle teisele juhile…” Aplaus, hääl saalist: “Niitsoo võib üle võtta!” Viktor Niitsoo: “Alustagem kõike otsast peale. Palun redaktsioonitoimkonna esindajat kõnetooli ja et ta veel kord selgitaks redaktsioonitoimkonna seisukohta nende eelnõude suhtes, kaasa arvatud ka Paul-Eerik Rummo eelnõu suhtes.” M. Laar kordab oma juttu.”

 

Järgnes paar ebamäärast hääletust, misjärel ilmnes, et Mõõdukate fraktsiooni väljamarsi tõttu puudub otsuste vastuvõtmiseks vajalik kvoorum, ning T. Velliste tegi avalduse: “Sel ajal, kui ma istungit juhatasin – võib-olla ka sellest, et sel ajal minu jaoks küllalt keerulises olukorras ei pidanud täpselt kinni kõigist protseduurireeglitest ja seetõttu on praegu esitatud protest selle kohta (selle on esitanud nimelt Rahvarinde saadikuterühma liikmed), et me oleme rikkunud protseduurireegleid sellega, et me oleme sisuliselt võtnud arutlusele ja hääletusele küsimuse, mis ei kuulunud päevakorda. Ja nad on nõus tulema tagasi sel juhul ja jätkama tööd Kongressil (sellisel juhul meil taastub ka kvoorum), kui me selle küsimuse ära klaarime. Ja kui saal nõuab, siis tühistame kõik hääletused ja võtame kõik otsast peale.” M. Laar lisas: “toetaksin redaktsioonitoimkonna liikmena hr Trivimi Velliste ettepanekut minna sinnakohta tagasi, kust me läksime ilmselt segasele teele. See segadus ei ole mitte ainult nende sees, kes saalist välja läksid, vaid ma arvan, et ka siin saalis jäi siis natukene arusaamatuks, mida me siin kokkuvõttes hääletasime.” Pärast vaheaega, kus tehti järeleandmisi Rahvarinde saadikutele, taastus saalis taas kvoorum. T. Velliste tegi “ettepaneku tühistada see osa hääletamisest, mis puudutas umbusalduse avaldamist valitsusele ja puudutas Külvi Petersoni esitatud teksti.” Tulemuseks oli, et poliitilise deklaratsiooni küsimus võeti üldse päevakorrast maha – selle edasine arutelu delegeeriti Eesti Komiteele. Rahvarinne oli iseseisvuslased taas üle mänginud ning seekord ausas võitluses kogu rahva ees ja hoolimata tunduvast arvulisest vähemusest. Võiduks piisas paari jõulise poliitikavõtte demonstreerimisest. Saavutanud selle, et Eesti Kongress hoidus iseseisvuslaste häälte toel võimule pääsenud E. Savisaare valitsuse kangutamisest, täitis Rahvarinne kevadel võimatuna tundunud eesmärgi: kodanike esinduskogu roll ühiskonna suunaja ja moraalse mõõdupuuna oli viidud miinimumini.

 

Otsuste vastuvõtmist konkreetsetes valdkondades, mille elluviimiseks puudusid Eesti Kongressil toimemehhanismid, Rahvarinne ei takistanud, kuivõrd neil puudus mõju päevapoliitikale. Neist radikaalseim oli “Otsus majanduslikest hädaabinõudest”, milles ennustati, et “lähitulevikus võime jõuda olukorrani, kus NSV Liidu poolse blokaadi või sotsialistliku majandussüsteemi kokkuvarisemise tõttu ei suudeta enam elanikke varustada toidu, kütte, ravimite ja esmatarbekaupadega. Kriisi tundemärgid on kõlbeliste väärtuste kadumine ja kasvav kuritegevus.

 

 

Eriti raskes olukorras on ühiskonna kõige kaitsetumad liikmed – lapsed, vanad ja invaliidid.” Olukorra parandamiseks nähti ette ühiskondlike hädaabitoimkondade moodustamine üle Eesti, kaitsekavade koostamine “elu korraldamiseks kriisi ja katastroofi olukorras”, esmatarbekaupade jaotamise kaardisüsteemi kehtestamine, kusjuures “vabakaubandusse tohivad jaotatavad toiduained ja esmatarbekaubad jõuda vaid siis, kui nad jäävad üle kaardisüsteemiga garanteeritavast kogusest.”

 

“Otsus majandusstrateegiast” nägi ette: viia läbi omandi- ja maareform, tunnustades kõigi omanike õigusi seisuga 16. juuni 1940; piirata monopolide tegevust; minna üle oma rahale, panga- ja kindlustussüsteemidele; kujundada niisugune maksusüsteem, mis tagaks eraalgatuse ja ettevõtluse arengu; anda välisinvesteeringutele Eestis õiguslikud garantiid. “Otsuses omandireformi aluste kohta” nähti esmajärguliste sammudena ette: tunnistada omandi sundvõõrandamise aluseks olnud seadusandlikud aktid õigustühiseks nende vastuvõtmise hetkest alates; töötada välja omandiformi käivitavate seaduste pakett; teha riigivarade inventuur; hinnata 1940. aastal enne sundvõõrandamist riigile kuulunud vara maksumus; koostada omanike register seisuga 16. juuni 1940; otsustada, milline osa seaduslikult riigi omanduses olevast varast kuulub erandamisele müügi teel; välismaalaste ja välisfirmade omandiõigused. “Otsuses Eesti Vabariigi põhiseadusliku riigivõimu taastamisest” fikseeriti Riigikogu valimise üldsätted. Oma seekordses välismaale suunatud pöördumises kutsus Eesti Kongress kõigi N Liidu “impeeriumisse kuuluvate maade, rahvaste ja territoriaalsete üksuste seadusandlike, täidesaatvate ja kohalike võimuorganite, ühiskondlike organisatsioonide ning rahvaliikumiste poole üleskutsega: kutsuge Eesti Vabariigi territooriumilt ära koju kõik teilt pärinevad ajateenijad ning muud sõjaväelased.”

 

Eesti Komitee esimeheks valiti 220 häälega tagasi T. Kelam (E. Tarto 174 hääle vastu). Eesti Komitee koosseis vähendati viiekümne liikmeni. 1. novembril valiti Eesti Komitee uude juhatusse üksteist isikut: (poolthäälte järjekorras) J. Adams, E. Pärnaste, V. Rumessen, S. Endre, K. Ots, E. Tarto, K. Kama, T. Velliste, L. Vahtre, I. Hallaste, Jaan Laas (PK29). Näivalt saavutasid iseseisvuslased sellega oma sihi, sest Eesti Komitee juhatuse liikmeskonda ei kuulunud enam ainsatki rahvarindelast, ent see oli Pyrrhose võit: kolmas istungjärk peegeldas, et suvel täheldatud iseseisvuslaste poliitilise suutlikkuse kasv oli illusioon, Eesti Kongress oli muutunud poliitikamaastikul marginaalseks. Ent 4. novembril ilmnes, et Rahvarinde tegevuse mõju oli suuremgi kui vaid kodanike esinduskogu istungjärgu demoraliseerimine – otseselt sellest oli ajendatud ka T. Kelami meeleheitlik samm iseseisvuslaste uppuva oleskelu ületamiseks.

 

4. novembril avaldasid massiteabevahendid kaheksa poliitiku (J. Allik, S. Endre, S. Kallas, K. Kama, T. Kelam, Toivo Kuldsepp, V. Rumessen, Indrek Toome) ühisavalduse. Selle koostamist põhjendati vajadusega “peatada üha süvenev sotsiaal-poliitiline ning majanduslik kriis Eestis, taastada turvaline tasakaal ühiskonnas ja leida lahendus teravnevale võimukriisile. On hädavajalik kiiresti lõpetada koordineerimatust välispoliitikast lähtuv Eesti rahvusvahelise maine kahjustamine. Ainus võimalus selleks on Eesti Ülemnõukogu ja Eesti Komitee usaldust omava ning Ülemnõukogu esimene tegevust toetava rahvusliku valitsuse moodustamine, kes on avatud kõigile Eesti demokraatlikele jõududele. /—/ Kohtumisel pöörduti Eestimaa A/ü Keskliidu esimehe Siim Kallase poole ettepanekuga alustada konsultatsioone kõigi Eesti demokraatlike jõududega, et selgitada võimalusi valitsuse võimalikult kiireks loomiseks”. (Eeslava 12-3) Paraku ei saavutanud iseseisvuslaste liit kollaborantidega loodetud mõju. Moraaliapostlite süütusekaotust ei võetud vastu kui märtriohvrit ja SOS-karjet, vaid kui T. Kelami küündimatust: deklareeris “ühtsust” nendega, kelle olemust paljastades ta alles hiljuti oli rahva südametunnistuseks tõusnud, purustas T. Kelam vaimse toetuspunkti, millelt lähtudes sai aus inimene teha otsustusi selle kohta, mis on tõde ja mis vale (EE49,24.12.1990). Iseseisvuslaste üks suurimaid autoriteete, väliseesti politoloog Tõnu Parming oli sunnitud nentima: “Kui endised rõhujad ja rõhutud löövad ühte kampa edumeelsuse ja demokraatia nimel, on poliitiline elu mingis isepärases ja veidras kriisis.” (“Päevakommentaar “7+1 avaldusele” VE 6.11.1990) L. Vahtre hinnangul oli kaheksa poliitiku avaldus “valitsusele veel suuremaks võiduks kui kongressi ajutine lõhkiminek. Imekähku sündis sõnapaar “enamlased-kelamlased” ja Eesti Komitee (mis tegelikult üldse asjasse ei puutunud) võis süüdistada üksnes iseennast ning neid, kes olid ühisavaldusele alla kirjutanud.” (Vahtre 1996)

 

Järgmise päeva koosolekul olid mitmed Eesti Komitee juhatuse liikmed vapustatud. S. Endre ei osanud amoraalset sammu millegi muuga seletada, kui: “Pean end kultuuriloolaseks, oskan ette vaadata 25 aastat. Avaldus on vajalik eesti rahvale.” (RRf2,n1,s128,l23) Eesti Komitee 8. novembri istungile esitasid 14 Tartu saadikut arupärimise ja Vabariiklaste Koonderakond konkreetse eelnõu, ent pärast pikka arutelu ei jõutudki T. Kelami puududes avalduse vastuvõtmiseni (PK30). 11?. novembri “Rahva Hääles” tegi Madis Aruja “Mainori” sotsioloogilise küsitluse andmetele tuginedes (Eesti Komiteed usaldati märksa vähem kui kohalikke volikogusid või “Kodukaitset”, rääkimata Ülemnõukogust ja valitsusest; Eesti Komitee ideoloogilist tuge, ERSP-d pidas oma huvide kaitsjaks vaid 8 % eestlastest) järelduse, et “eesti rahva esindusorgan nagu väga ei esindagi rahva soove ja arusaamu”, ning soovitas ümber valida kogu Eesti Kongressi koosseisu.

 

11. novembril ilmus avalduse jätk samade allkirjadega, milles tauniti “püüdeid asendada rahvusliku ühtsuse idee arutelu emotsioonide üleskütmise ja isikuvastaste rünnakutega. Vaenlase otsimine omade hulgast lõhestab meie arvates veelgi Eesti rahvast meie kõigi tegelike ühiste vaenlaste rõõmuks. /—/ Varem või hiljem seisab Eesti ühiskond ikkagi valiku ees: kas rahvusliku ühtsuse valitsus või jätkuv ummikseis.” (Eeslava 513) Eesti Komitee 15. novembri istungil viibis ka T. Kelam; paraku piirdub istungi protokoll tõdemusega, et saalist tulnud küsimused kajastasid jätkuvat vaenu kaheksa poliitiku avaldusele allakirjutanute vastu (PK31). 18. novembril esitasid “enamlased-kelamlased” Rahvusliku Ühtsuse Valitsuse moodustamise põhialused, mille järgi “RÜV nimetatakse ametisse Eesti Ülemnõukogu poolt. Eesti Komitee tunnustab teda üleminekuvalitsusena.” Samal päeval toimunud Eesti Komitee juhatuse koosolekul tunnustas S. Endre eriti V. Rumesseni ja J. Alliku panust programmi kokkupanekus (RRf2,n1,s128,l61). Rahvusliku Ühtsuse Valitsuse eeltöö toimus aga sedavõrd konspiratiivselt, et ERSP volikogu 17. novembri koosolekul ei paotanud asjaosalised (T. Kelam, V. Rumessen) sellest sõnagi (Võitleja 3,1.12.1990 Maris Sarv “Kas ERSP juhatus osaleb saladiplomaatias?”).

 

Rahvarinde räige hukkamõistuavaldus oli etteaimatav (PL 9.11.1990). Ent kui siiani võis rahva lainetena ilmunud kriitikat iseseisvuslaste pihta käsitada kui asjatundmatust, ajupesu tulemust või organiseeritud mustamiskampaaniat, mida sai tahtmise korral ignoreerida ja jätkata oma tööd, olles veendunud selle õigsuses, siis nüüd jooned hägustusid. Tüütuseni korduvat primitiivset rahvarindlust esindas H. Kraav Ida-Virumaalt: “Toetame täielikult Savisaare-Rüütli valitsust! Ei karjeristidele! Maha vapside-kommunistide ühisrinne!” (ML 15.11.1990) Anonüümne “Eesti naised” oli ilmselt tellimustöö: “Endre! Kas nüüd siis maskid langesid? Järele jäi vaid karjerist Endre – eesti rahva reetja ja mahakupeldaja Eesti Komitee sildi all. Kahju, et maa sind pole neelanud, sest meie pühal pinnal sul tallad põlevad, suu valest ja mürgist tuline.” (RRf2,n1,s182,l112) Aga viljandlase Leida Jõgi samas toonis kiri T. Kelamile ei pruukinud seda olla: “Kui tulete laevalt olete kaubaga üle koormatud Ainult hammaste vahel ei olnud Teil pakke. Eesti Rahvas ei vaja Teid ega Teie tõekspidamisi.” (RRf2,n1,s182,l107) Ning hoopiski ei saanud niisama primitiivselt lahterdada end pensionär-õpetajaks nimetanud autori motiive: “See isiklikes huvides võimuvõitluse ilming hävitab viimase autoriteedi Eesti Komiteelt. On äärmiselt kahju, et alguses olnud kõrgeaateline liikumine, millest oleks võinud olla sama palju kasu kui rahvarinde üritustest, on selle sootuks minetanud.” (RRf2,n1,s182,l90) Kaheksa poliitiku avantüüri suurim möödalask oli selles, et andis Savisaare-vaimustusele esmakordselt võimaluse tugineda moraalsetele argumentidele, tõenduseks näiteks kiri, mille pensionär Kadakas kirjutas T. Kelamile: “Siiani ei sallinud te ühtki kes kunagi on kandnud taskus punast piletit (olgugi et Te ka ise seda olete igatsenud ja ka teie hulgas on neid kes seda on kandnud). Nüüd siis alustate koostööd ideelistega, kes me riigi on viinud nii ummikseisu et sealt välja tulla pole võimalik niipea. Nüüd saate kindlasti juurde poolehoidjaid. Õnnitlen veel kord! Olen pensionär ja usun ainult Savisaare püüdlustesse meid kunagi paremale järjele viia. Teile aga rõõmsaid oktoobripühi ja rõõmsaid kohtumisi ka intritega!!! Pensionär Kadakas. Ärge meie (pensionäre) pärast muretsege. Meie elame üle ja loodame Savisaarele ja ainult Temale.” (RRf2,n1,s182,l129) Tallinna Mere rajooni täitevkomitee hakkas nõudma Eesti Komitee lahkumist tema ruumidest. 26. novembril vastas Eesti Komitee juhatus keeldumisega, teatades, et “Eesti Komitee vajadus neile ruumidele ei ole veel lõppenud. Seega Eesti Komitee vabastab need ruumid vähemalt analoogsete ruumide vastusaamisel. /—/ Leiti, et büroo peab jääma tegutsema vähendatud koosseisus. Otsustati peatada töötasu maksmine Eesti Komitee juhatuse ja pressitoimkonna liikmetele.” (RRf2,n1,s128,l81) Esitati ka järjekordne tulemusteta jäänud nõudekiri Tallinna linnavõimude poole ruumide eraldamiseks.

 

Kogu selle moraalse murenemise fooniks oli pingestuv olukord N Liidus, mille juhtkond ootas Pärsia lahe sõja puhkemist ja maailma tähelepanu koondumist sellele. 17. novembril andis M. Gorbatšov1 N Liidu Ülemnõukogus peetud ettekandes “Olukorrast riigis” mõista, et separatistlike liikumiste mahasurumiseks võidakse kasutada äärmuslikke vahendeid kuni otsese presidendivõimu kehtestamiseni. Ähvardati kõrvaldada võimuinstitutsioonid, tühistada seadusandlus. (Juba samal päeval andis Läti Interrinde liige, N Liidu Ülemnõukogu fraktsiooni “Sojuz” (Liit) liider Viktor Alksnis M. Gorbatšovile salaultimaatumi ühe kuu jooksul “kord maal taastada”. Detsembris toimusid Riias pommiplahvatused. Ning 20. detsembril astus ametist tagasi N Liidu välisminister Eduard ševardnadze, kuulutades N Liidu Rahvasaadikute Kongressil: “Läheneb diktatuur. Mitte keegi ei tea, mis diktatuur see on, kes saab diktaatoriks ning mida see endaga kaasa toob. Mina astun tagasi. Las olla see minu protest diktatuuri lähenemise vastu.” (PL 21.12.1990?) Kuid rünnaku peaobjektiks valis Moskva jaanuaris 1991 siiski Leedu. Nimelt kujundas Leedu Ülemnõukogu oma provokatiivsete otsustega endast keskvõimule märklaua ning jättis Ülemnõukogu-Kongressi segavarianti kasutavatele Eestile ja Lätile, mis olid arvuka “viienda kolonni” olemasolu tõttu tegelikult sisemiselt hoopis haavatavamad, tunduvalt suurema arenguruumi.) 23. novembril hakkas N Liidu Ülemnõukogu arutama otsuseprojekti “Olukorrast riigis”, mis oli ettekandest mõnevõrra pehmem. M. Gorbatšov selgitas, et “ka Balti vabariikides enamik inimesi soovib Liidu säilimist, kuid uuel kujul.” 30. novembril toimus Eesti Ülemnõukogu erakorraline istung, kus E. Savisaar rõhutas vajadust demonstreerida Moskvale ja kogu maailmale Balti ühtsust ning nõutas Ülemnõukogu toetuse poliitilisse ummikusse jõudnud “iseseisva” Leedu ettepanekule korraldada Balti parlamentide ühisistung. Et Läti astus enamasti Eesti jälgedes, tähendas see signaali, et Baltikum on valmis formuleerima ühtset poliitikat territooriumile eristaatuse pälvimiseks N Liidu koosseisus.

 

Taltumise ilminguks oli ka eestlastest delegaatide naasmine N Liidu Rahvasaadikute Kongressi, kust oli lahkutud pärast Ülemnõukogu 8. mai otsust, millega Eesti loobus (Leedu eeskujul) formaalsest alluvusvahekorrast N Liiduga. Naasmise pooldajad väitsid, et muidu hakkaksid Moskvas domineerima impeeriumimeelsed jõud. Samuti tuleb ilmutada valmisolekut astuda läbirääkimistesse Kremliga, et mitte anda vastastele võimalust väita, et Eesti ise hülgas kontaktid. Vastaste põhiargumendiks oli, et osalemise tõiga kaudu kinnitab Eesti kuulumist N Liidu koosseisu. Poliitikavaatleja Andres Herkeli sõnul oli tegemist topeltlõksuga: kas teed midagi või mitte, peksa saad ikka. (Andres Herkel “Topeltsideme mäng” Võitleja 6,22.12.1990) Ülemnõukogu esimees A. Rüütel teatas Rahvasaadikute Kongressi puldist, et Eesti ei kirjuta liidulepingule alla ega allu ka keskvõimu soovile korraldada referendumit N Liidust väljaastumise küsimuses: “Eesti ei korraldanud niisugust referendumit, kui ta 1940. aastal vägivaldselt NSV Liidu koosseisu liideti, ning järelikult ei ole õiguspärane nõuda selle korraldamist ka praegu.”

 

20. detsembril võttis Ülemnõukogu vastu omandiseaduse ja maaseaduse. Kuna omandireformi alused koostas K. Kama poolt juhitud töörühm ja neis sisaldus Eesti Vabariigi okupeerimisel rekvireeritud varade tagastamine, mis oli vastuolus valitsuse privatiseerimispoliitikaga, nimetasid iseseisvuslased need seadused – hoolimata majanduslikust loomust – oma suuna võiduks. Rahvarinde parandusi ei aktsepteeritud. I. Hallaste on meenutanud: “Ja meie deklareerisime, et meie otsuste poolt ei hääleta, kus ei ole tagastamist sees.” (Laar1996,729) M. Laar omakorda seda, et “komisjoni tööaega langes ka Ülemnõukogu juhatuse korraldatud “jõuluvastuvõtt” Ülemnõukogu puhvetis ning see tõsiasi otsustas asja.” (1996,744) Küll aga ei laienenud jõulueufooria Eesti Komiteele: Ülemnõukogu ei kinnitanud Eesti Komitee finantseerimist riigieelarvest ega ka 10% (st 340 000 rubla) ulatuses Ülemnõukogu eelarvest (PK36).

 

Moskva alustas Baltikumi iseseisvuspüüdluste aktiivset mahasurumist 2. jaanuaril 1991, kui N Liidu siseministeeriumi väed ehk “mustad baretid” ründasid Riia ajakirjandusmaja ja kesktrükikoja ning heiskasid neil punalipu. Vilniuses vallutati samamoodi Leedu KP Keskkomitee hoone. 4. jaanuaril kohtusid Balti kommunistlike parteide NLKP-meelse tiiva juhid ja kooskõlastasid edasise tegevusplaani. Samal ajal andis N Liidu kaitseminister Dmitri Jazov M. Gorbatšovi dekreedile tuginedes välja ukaasi N Liidu armees teenimisest kõrvale hoidvate noormeeste sundvärbamiseks Eestis, Lätis ja Leedus. 7. jaanuaril teatati raadio kaudu, et selleks kasutatakse langevarjureid ja dessantüksusi (ER 7.1.1991). (9. jaanuaril otsustati E. Savisaare ja D. Jazovi kohtumisel moodustada ühiskomisjon, mis lahendaks sõjaväega seotud probleemid.) Olukorda destabiliseeris veelgi Eesti valitsuse hinnatõus, mille ettekäändeks oli N Liidu keskvõimude otsus tõsta kaks kuni kolm korda tooraine ja energia hinda; et Venemaal jätkati nende kaubagruppide doteerimist, tekkis tohutu, viie-kuue kordne hinnavahe. 8. jaanuaril teatas kolonistide Interliikumine, et kavatseb 15. jaanuaril korraldada Toompeal miitingu, nõudes valitsuse tagasiastumist ja Ülemnõukogu laialiminekut. 11. jaanuaril kavandas NLKP platvormil asuva EKP osa pleenum konkreetseid samme võimuhaaramiseks. Nõuti valitsuse otsuste tühistamist ja tagasipöördumist vanade hindade juurde. Sõjatehase “Volta” töölised ähvardasid 22. jaanuaril alustada streiki, ajendiks protest hinnatõusu vastu (5.1.1991) ning liidulepingu sõlmimise, valitsuse ja Ülemnõukogu presiidiumi tagasiastumise nõudmine. Järgmisel päeval ilmusid nõudmised ja ähvardused ka Kohtla-Järvelt ning levitati lendlehti protestimiitingu üleskutsetega, N Liidu sõjabaasi territooriumil paiknev piraatraadiojaam “Nadežda” kutsus rünnakule.

 

Analoogiline hinnatõus käivitas Leedus võimsa protestilaine ja ajendas valitsusjuht K. Prunskienet tagasi astuma. Destabiliseerunud olukorras algas 11. jaanuaril sundvärbamisaktsioon. Sõjaväelased vallutasid Vilniuses ajakirjandusmaja ja piirasid sisse teletorni. Moskva-meelse Leedu KP juhid teatasid, et võtavad võimu, moodustasid ühes sõjatehases Rahvusliku Päästmise Komitee ning asusid N Liidu üksuste toetusel hõivama objekte. R. Taagepera andmetel pidanuks aktsioon algama pärast Lahesõja algust ja Läti pinnal, mille rahvuslik koosseis oli kõige venestunum, ent “kui Kazimiera Prunskiene valitsus astus tagasi vaidluses hindade tõusu üle, tundus Leedu olevat sellises kaoses, et kolonelidele tundus võimalus liiga hea olevat, et seda käest lasta. Nad mõtlesid vist tõepoolest, et mitte ainult Vene ja Poola vähemused, vaid ka Leedu töölisklass on pettunud rahvuslikes juhtides ning masside aktiviseerimiseks oli vaja vaid pisikest tõuget.” (Laar1996,778)

 

12. jaanuaril teatas N Liidu föderatsiooninõukogu istungil siseminister Boriss Pugo (vastavuses N Liidu sagedase lavastustaktikaga, mille järgi asub tegutsema “grupp seltsimehi”, kutsudes N Liidu armee sekkuma siseasjadesse), et Leedus nõuab rahvas parlamendi laialisaatmist ja presidendivõimu kehtestamist. Ent Moskva ei olnud ühtne: Venemaa püüdlus vabaneda keskvõimu diktaadi alt viis selleni, et istungil võttis B. Jeltsin sõna sõjaväe kasutamise vastu ning Vene NFSV Ülemnõukogu presiidium tegi avalduse, milles kutsus hoiduma sõjajõu kasutamisest Balti riikide seaduslike võimuorganite kukutamisel. Samuti kirjutati 12. jaanuaril Moskvas alla Venemaa lepingud Eesti ja Lätiga, milles leidus viide, et Venemaa peab tulevikus võimalikuks tunnustada lepingupartnerite riiklikku iseseisvust. (Vene-Eesti lepingu artikkel VI: “Kõrged lepingupooled austavad vastavalt Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise põhimõtetele teineteise õigust territoriaalsele terviklikkusele.” (Eesti Elu 1?,1991))

 

13. jaanuaril toimus Vilniuses veretöö: N Liidu armee eriüksused hõivasid teletorni, tappes selle kaitseks kogunenud rahvamassi hulgas viisteist inimest (sadu vigastatuid), seejärel asusid ette valmistama rünnakut parlamendihoonele, mida oli kaitsmas sedavõrd palju inimesi, et rünnak oleks toonud veel tunduvalt rohkem ohvreid. 13. jaanuari õhtul saabus B. Jeltsin välkvisiidile Eestisse. Ta mõistis hukka Kremli veretöö Vilniuses ja kutsus Venemaa sõdureid mitte täitma kuritegelikke käske (Laar1996,761). B. Jeltsin, E. Savisaar, B. Gorbunovs ja faksi teel ka V. Langsbergis kirjutasid alla Venemaa, Eesti, Läti ja Leedu ühisavalduse, milles osapooled tunnustasid üksteise suveräänsust ja taunisid relvajõu kasutamist sisepoliitilistel eesmärkidel. Pinge oli sellega hetkeks leevendunud. Järgmisel päeval tunnistas Eesti Komitee sellegipoolest B. Jeltsini ja A Rüütli poolt signeeritud Eesti ja Venemaa lepingu õigustühiseks. V. Rumessen kahtlustas, et tegu on varjatud liidulepinguga (RRf2,n1,s128,l190), sest lepingus ei ole lähtutud õigusliku järjepidevuse ideest (PK38), K. Kama väitel põhjendas B. Jeltsin oma sekkumist sellega, et jõu kasutamine raskendab liidu moodustamist uutel alustel (RRf2,n1,s128,l191). 17. jaanuari istungil tõi S. Endre lepingus esile kaks momenti, mis seavad ohtu Eesti rahva tuleviku: kodakondsusega seonduv on tõlgendatav nii, et kõik Eestis elamiskohta omavad isikud saavad automaatselt kodakondsuse; sõnagi ei räägita Tartu rahust. (PK38) L. Vahtre on meenutanud, kuidas “valitsusringkondades kõneldi avalikult sellest, et “mingit” liidumaksu tuleb tahes tahtmata tasuma hakata; et Narva erimajandustsoon tuleb niikuinii.” (Vahtre 1996)

 

14. jaanuaril külmutas Eesti valitsus hinnad, täites sellega “viienda kolonni” nõudmise. Interliikumise meeleavaldus toimus Toompeal 15. jaanuaril seetõttu sordiini all, B. Jeltsinit nimetati reeturiks, kõnedes keskenduti sotsiaalprobleemidele. Saadik Boriss Panfilov luges Ülemnõukogu istungil ette ultimaatumi, milles nõuti Ülemnõukogu ja valitsuse laialisaatmist, uusi valimisi, N Liidu ja Eesti NSV konstitutsiooni kehtivuse taastamist, ning väideti, et kui ööpäeva jooksul nõudmisi ei täideta, jätkatakse protesti “kõigi meie käsutuses olevate vahenditega”. Ülemnõukogu ratifitseeris sellest (ja ka Eesti Komitee vastuseisust) hoolimata Vene-Eesti riikidevahelise lepingu. Ööl vastu 19. jaanuari ehitati Toompeale kividest barrikaadid, mida asusid valvama Kodukaitse, siseministeeriumi üksused ja politseikursandid. 20.-30. jaanuarini toimusid kolonistide streigid sõjatehastes, ent neil puudus resonants ühiskonnas, miitingul “Dvigatelis” oli direktor Jarovoi pettunud. “Jarovoi arvates ei toeta Moskva enam Eestis elavaid muulasi. Samuti ei saa enam toetuda N. armeele. Selle põhjuseks on rahvusvaheline kaja Leedu ja Läti sündmustele. Ainult meie ise võime ennast kaitsta, ütles Jarovoi, ning kinnitas, et jätkatakse võitlust oma nõudmiste eest.” (PM 23.1.1991)

 

Eesti Komitee suutmatust ühiskonnas toimuvatele protsessidele kiiresti ja paindlikult reageerida kinnitas, et sundvärbamist käsitlev pöördumine suudeti võtta vastu alles 17. jaanuaril. Selles kutsuti üles kodanikuallumatusele ning fikseeriti, et “iga noormees, kes on otsustanud end varjata võõrriigi armee eest, peab meeles pidama järgmist: mitte ilmuma kutse peale komissariaati või mõnda teise värbamispunkti; vältima kutse kätte saamist – mitte avama võõrale ust, mitte võtma vastu telefoni jne.; mitte andma allkirja kutsetele või muudele paberitele; mitte viibima töökohas, koolis, kodus või lähisugulaste ning tuttavate pool; hoiduma käimast baarides, diskodel, pidudel või muudes avaliku elu kohtades.” (PK38)

 

15?. jaanuaril toimus N Liidus rahareform, mille käigus kaotasid kehtivuse 50-rublased kupüürid; see küvas paanikat ja segadust. 16. jaanuaril võttis N Liidu Ülemnõukogu vastu otsuse korraldada 17. märtsil 1991 referendum N Liidu säilimise kohta. Referendumile kavatseti esitada küsimus: “Kas te peate vajalikuks N Liidu kui võrdõiguslike suveräänsete vabariikide uuendatud föderatsiooni säilimise, kus on täielikult garanteeritud kõikidest rahvustest inimeste õigused ja vabadused?” Oleg Bazanovi hinnangul langesid selle sammu juures kokku nii poliitilised kui majanduslikud huvid. O. Bazanov väitis Eesti Komitee 17. jaanuari istungil, et Lääne huviks on ühise Euroopa kodu idee sildi all muuta N Liidu majandus Lääne monopoli lisamajandusteljeks, huvide kooskõlastamist ja kapitali edasi-tagasi liikumist segavad aga Balti vabariigid, kelle suhtes USA ajab seni mittetunnustamispoliitikat. N Liidu moodustamine tuleb seega lõpule viia, seda arvatakse olevat kõige lihtsam teostada referendumi läbiviimisega. (PK38)

 

Kuigi Baltikumi tasalülitamisaktsiooni käivitumine enne Lahesõja algust (algas 17. jaanuaril) tõi kaasa eeldatust järsema rahvusvahelise reaktsiooni, nt 16. jaanuaril võttis USA Kongressi senat vastu resolutsiooni katkestada koostöölepingud N Liiduga ning mitte toetada N Liitu liitumisel Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga, toimus 20. jaanuaril siiski stsenaariumikohane veresaun Lätis: miilitsa eriüksus OMON vallutas Riia siseministeeriumi hoone, tappes viis ja haavates kümme inimest.

 

21. jaanuaril kohtus A. Rüütel Moskvas M. Gorbatšovi, D. Jazovi ja N Liidu asepresidendi Gennadi Janajeviga. Saavutati kokkulepe, et Eesti ja N Liit hakkavad taas pidama läbirääkimisi, D. Jazov lubas Eestis jõudu mitte kasutada. Sellega püüti Balti ühisrinnet nõrgestada, mängides “veretu” Eesti ülejäänute vastu.

 

Teine haru Balti ühisrinde murdmisel oli Leedu otsus korraldada veebruaris 1991 ennetav referendum iseseisvuse küsimuses.

 

See samm, mis astuti partneritega konsulteerimata, tõi Eestis taas esile vastuolud. 23. jaanuaril pöördusid Eesti maakondade ja linnade volikogude esimehed, maavanemad ja linnapead Ülemnõukogu poole ettepanekuga korraldada rahvahääletus: “Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas?” EMKE seadis referendumi toimimise tingimusteks N Liidu armee osalemise välistamise, Eesti Vabariigi kodanikkonna määratlemise, rahvusvaheliste vaatlejate osalemise ja referendumi aktsepteerimise N Liidu poolt (PK39). ESDIP toetas referendumit, nähes seda ette sotsioloogilise uurimusena Eestis sissekirjutust omavate isikute hulgas (seega kõik peale sõjaväelaste) enne 17. märtsi valimisi ja pakkudes küsimuseks: “Kas toetate Eesti riiklikku iseseisvust väljaspool N Liitu?” (PK40). Ka Rahvarinde konverents otsustas toetada referendumit, formuleerides küsimuse järgnevalt: “Kas vastab Teie tahtele iseseisva demokraatliku Eesti riigi taastamine väljaspool N Liidu koosseisu?” Seevastu restitutsiooni platvormil asuvad iseseisvuslased algatust ei toetanud, viie paremerakonna (EKLD, EKRE, EKDE, ERSP, W) ühisavalduses toodi vastuseisu põhjenduseks, et “sõjalise okupatsiooni tingimustes ja välisvaatlejate juuresolekuta ei ole lubatav mingi referendumi korraldamine Eesti riikliku staatuse küsimuses”. Eesti Komitee 24. jaanuari istungil väitis M. Laar, et referendumi läbiviimine on enesetapp ja pakkus välja Eesti Komitee seisukoha projekti, mille alusel Eesti Komitee võttis vastu otsuse, milles loetles rahvusvahelisele õigusele tuginedes kolm tingimust, mis on riiklikku staatust määratleva referendumi toimumiseks obligatoorsed: referendumi alla kuuluvalt territooriumilt on välja viidud või vähemalt võetud tsiviilvõimu kontrolli alla ning välja lülitatud poliitikast võõrriigi sõjaväeüksused ja repressiivaparaat; on tagatud kodanike õigused ja vabadused, sealhulgas  ajakirjandusvabadus, ning kontroll referendumi tulemuste õigsuse üle; on tagatud rahvusvaheliste vaatlejate kohalolek. Nähti ette N Liidu referendumi boikoteerimine koostöös Ülemnõukoguga, ent preventiivse rahvahääletuse kohta arvati: “Paraku puuduvad Eestis hetkel tingimused õiguslikke tagajärgi omava rahvahääletuse läbiviimiseks. Loobudes nõudest lõpetada okupatsioon asume liiduvabariigi tasemele.” 25. jaanuaril esitas Kodanike Komiteede kesktoimkond üleskutse boikoteerida kõiki referendumeid okupatsiooni tingimustes. Samal päeval oli toimkonna eestvedajal E. Tartol eraviisiline kohtumine A. Rüütliga, kes väitis, et ei soovi taganeda juriidilise järjepidevuse liinilt ja pooldab rahvaküsitlust sotsioloogilise uurimuse mahus, mida ei saa tõlgendada referendumina. (RRf2,n1,s129,l37)

 

25.-27. jaanuaril toimusid Ülemnõukogu õigustoimkonna initsiatiivil Stockholmis Ülemnõukogu, Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse ja Eesti Komitee konsultatsioonid. Ülemnõukogu oli toonud kaasa eelnõud riigipeast, valimisregistrist, valijaskonnast, kuid dokumente sellisel kujul ei arutatud. Arutelu käis põhimõtete ümber – Eesti Komitee kontinuiteet, seadusliku riigivõimu taastamine. Võeti vastu ühine kommünikee. (PK40) N Liidu referendumisse suhtuti üksmeelselt eitavalt. Eesti referendumi suhtes arvamused lahknesid. “Samal ajal väljendasid ÜN esindajad selget soovi saada eksiilvalitsuse toetust kavandatavale seadusele riigipeast ning mitmetele teistele õigusaktidele.” (EE4,1.2.1991) 29. jaanuaril kinnitas A. Rüütel, et USA saadik Moskvas Jack Matlock on tunnistanud referendumi väga vajalikuks, “et teha lõpp poliitilisele määramatusele”. ETA teatas, et “Jack Matlocki arvates ei saa mingid juriidilised konstruktsioonid (näiteks järjepidevus) olla argumendiks referendumi vastu. Selle läbiviimine ei kahjusta mingil määral Baltikumi anneksiooni mittetunnustamise poliitikat.” (ETA teade) Ajalehes “Kodumaa” kuulutas Rahvarinde aktivist Heinz Valk, et jaanuarikriis tugevdas E. Savisaare valitsuse positsioone. “Eesti sisepingete leevendamisel on aga veelgi olulisem Savisaare valitsusele vahepeal osaks saanud ja osavalt juhitud lauskriitika liivajooksmine. /—/ Eesti Komitee taandub tasapisi poolakadeemiliseks vaidlusklubiks, niivõrd kaugele on nad enese jäikuse ja saamatuse tõttu jäänud tegelikust vabadusvõitlusest ja tegelikust elust.” (K 31.1.1991)

 

31. jaanuari istungil mõistis Eesti Komitee referendumi hukka. Sama seisukohta väljendas ka Läti Komitee. O. Bazanov hoiatas, et referendumi varju jääb roomav (hiiliv) kodakondsus – muulastele antakse võimalus osaleda referendumist, just sellele on vaja tähelepanu ja tegevus suunata (PK40). (I. Hallaste informeeris 25. jaanuaril, et E. Savisaare arvates peab Ülemnõukogu kiires korras vastu võtma kodakondsusseaduse (RRf2,n1,s129,l37).) Pastor Vello Salum esitas üleskutse korraldada 23. veebruaril Eesti Kongressi erakorraline istung, mis oleks samas rahvusühtsuse konverents, pädev otsustama referendumi küsimust – osaleksid Eesti Komitee, Ülemnõukogu, kihelkonnakomiteede esindajad, volikogud, maavanemad (PK40).

 

Eesti Komitee boikoteerivast seisukohast hoopis rohkem jäi avalikkuses kõlama Ülemnõukogu samal õhtul langetatud otsus korraldada 3. märtsil rahvaküsitlus, millest võivad võtta osa kõik Eestisse sisse kirjutatud isikud, kompromissi tulemusena formuleeritud restitutsioonilise küsimusega: “Kas Teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?” (Eesti Komitee aseesimeest E. Tartot ei lubatud koos Eesti Komitee otsusega isegi Ülemnõukogu hoonesse siseneda (RRf2,n1,s129,l58). Eesti Komitee nõtrust tõendas seegi, et pärast seda, kui V. Pohla poolt hääletusele pandud järjepidevuse-vastane punkt, et küsitlusel on seadusandlik jõud, kukkus läbi, toetasid otsust ka Eesti Komitee suuna esindajad (RRf2,n1,s129,l56). I. Hallaste väitis, et muidu oleks võrdsustutud kolonistidega (kes olid otsuse vastu), ning hoiatas: “Boikott on Eesti Komiteele poliitiliselt laostav ning ta ei saa kaasa rääkida kodakondsuse juures.” Nimelt oli Rahvarinne surveavalduse korras reanimeerinud kodakondsuse nullvariandi kava, tuues põhjenduseks kaks argumenti: Eesti venelaste poolehoiu tagamine iseseisvusele; kaasaaitamine Eesti-Vene lepingu ratifitseerimisele (RRf2,n1,s129,l57).

 

Baltikumi ühtsuse loosung oli aina enam vaid ühtsus Leedu moodi – ühtsus uute riikide loomisel, iseseisvus koos kõigi elanikega, sõltumatu riik koos kolonistidega. Otsus kuulutada välja referendum, mille järgi kogu Eesti elanikkond otsustab, kas tahetakse iseseisvat Eestit, oli kõigele vaatamata samm selle suunas: Eesti territooriumi elanike enesemääramise aktsioon. Ning Eesti Ülemnõukogu otsus määras ka Lätile samasuguse arengusuuna, kuigi Läti Komitee referendumivastane toimkond oli jõudnud kallutada juba kaheksateist liikumist boikoteerima (RRf2,n1,s129,l88) ning ka Rahvarinde fraktsioonis oli referendumil vaid kaheksa pooldajat, organisatsiooni seisukoht eitav (Eesti Ülemnõukogu otsusele järgnenud Rahvarinde fraktsiooni koosolekul oli juba pooldajate ülekaal 45:30) (RRf2,n1,s129,l89).

 

Juba järgmisel päeval kinnitas M. Gorbatšov N Liidu läbirääkimisdelegatsiooni eesotsas peaministri asetäitja Nikolai Lavjoroviga, et “ENSV-ga” arutada poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke küsimusi. 4. veebruaril võtsid Euroopa Ühenduse välisministrid Brüsselis vastu deklaratsiooni, milles tervitasid iseseisvus-referendumi korraldamist Baltikumis, väites, et see soodustab N Liidu keskvõimude ja Balti vabariikide vahel konstruktiivse dialoogi taasalustamist. 5. veebruaril saatis E. Savisaar advokaadifirma “Donovan, Leisure, Huge & Schiller” vahendusel USA senaatorile Alan Dixonile kirja, taotledes tunnustust Eesti valitsusele: “Ma võin Teile kinnitada, et Eesti Vabariigi praegune valitsus on end täielikult pühendanud demokraatlikule arengule, detsentraliseerimisele, tõelisele turumajandusele ja sõjaeelse põhiseaduse aluste taastamisele. Kuna Kommunistliku Partei Moskva-meelne ega Eesti-meelne tiib ei osale valitsuskoalitsioonis, ei ole ka nende liikmeid valitsuses. Seega on mured, mida Balti Ameerika organisatsioonid esitasid Senatis /ilmselt, et E. Savisaare valitsus on prokommunistlik/, alusetud ega esinda Balti rahvaste huve. Me loodame, et Senat toetab diplomaatiliste sidemete tihendamist Balti rikide valitsustega kuni täieliku diplomaatilise tunnustamiseni.” Ning 7. veebruaril avaldas “Postimees” R. Veidemanni artikli “Absoluutne argument”?, milles autor kutsus üles kõiki osalema referendumil ja andma hääl kolmandale vabariigile ja uuele kodanikkonnale. Sünkroonis 9?. veebruaril Leedus toimunud referendumiga (mis andis eeldatult suure võidu iseseisvustaotlustele) avaldas E. Savisaar artikli, milles väitis, et üleminekuperiood on ennast ammendanud, oleks aeg hakata Eestit riigiks pidama (RH 9.2.1991). 11. veebruaril keeldus Ülemnõukogu Rahvarinde ja kolonistide ühise vastuseisu tõttu võtmast päevakorda Viljandi maakonna volikogu ettepanekut (mida toetas ka Eesti Komitee (PK41)) korraldada Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu ühisistung (RRf2,n1,s158,l60); koostöökatse nurjamine õnnestus väga napilt, häältega 37:34, kusjuures Rahvarinne ei olnud täiesti ühtne, selle liidreist nt M. Lauristin pooldas istungit (ÕL 20.2.1991).

 

Olukorras, mil Eesti Komiteel puudus autoriteet, mis võimaldanuks pidursammu selgitada, järgnes taas protestilaine. Näiteks saatsid Tallinna Elektrotehnika Instituudi töötajad 202 allkirjaga vastukirja (RRf2,n1,s183,l33-44). Eesti Kongressi saadik Endel Mölder Ida-Virumaalt ja tema valijad kirjutasid: “Peame nimetatud otsust Nõukogude impeeriumi otseseks toetamiseks ja Eesti iseseisvuse vastaseks tegevuseks. Sellega tahetakse võtta eesti rahvalt ära pikaks ajaks võimalus saavutada riiklik iseseisvus. Oleme arvamusel, et selle otsuse on teinud Eesti Komitee võõra jõu survel. Kas on avaldanud survet interliikumine või KGB?” (RRf2,n1,s183,l26) Kiviõli kodanike komitee koosolek võttis vastu otsuse toetada referendumit ning väljendas rahva enamuse seisukohta, kui väitis: “2. Märgime kahetsusega, et Eesti Komitee juhtkond on eraldunud teda valinud rahvast, langenud eufooriasse võimaliku vabaduse ootel ja asunud võitlusse kohtade pärast uues parlamendis ajal, kus meid tallab halastamatult võõras võim. 3. Avaldame Eesti Komiteele resoluutset protesti meie rahvale kriitilisel ajal eesti ühiskonda lõhestava tegevuse eest.” (RRf2,n1,s183,l25) Mõistagi ei puudunud ka anonüümne sõim, näiteks: “Käed eemale eesti rahvast, te kuritegelik bande – vargad, aferistid, litad, silmakirjatsejad. /—/ Meil on enda president, me läheme referendumile, teiesuguste sigade möla rõõmustab vaid Kogani ja Ko. Kaduge eestimaalt, Kelami rotikari. eestlane.” (RRf2,n1,s183,l65)

 

Liikumise lagunemisprotsess jõudis nii kaugele, et S. Endre palus 4. veebruaril peatada Eesti Komitee tegevus kuni 4. märtsini (aga referendumi boikoteerimise otsust mitte tagasi võtta) ja delegeerida töö juhatusele, samm, mida J. Adams nimetas poliitiliseks kapitulatsiooniks. (RRf2,n1,s129,l58) Rohkem kui viiskümmend Eesti Kongressi saadikut tegid ettepaneku kutsuda juba enne referendumit kokku Eesti Kongressi erakorraline istungjärk (RRf2,n1,s129,l62), Eesti Komitee juhatus otsustas seda toetada (RRf2,n1,s129,l65).

 

Eesti Komitee 7. veebruari istungil olid Ülemnõukokku kuuluvad saadikud selgelt ärritunud. K. Kama meelest olid käivitunud hallid stsenaariumid, mille järgi saavutab Moskva oma tahtmise eestlaste endi kätega (referendum on alles õied, viljad tulevat kodakondsuse nullvariandi ja rahvusvahelise tunnustuse näol), ning väitis, et Eesti Komitee peaks oma tegevuse peatama, sest järkjärgult hävitab Eesti Kongressi, samuti tuleks peatada boikotiotsus: et valitsusjuht võitleb vaid sisevaenlasega, oli Eesti Komitee otsus boikotist K. Kama arvates vaid vesi E. Savisaare veskile. M. Laar tegi ettepaneku avaldada Eesti Komitee teade, et ei boikoteeri referendumit, sest referendum on riigivõimu tegevuse aluseks vaid üleminekuperioodil ja edaspidi ei oma õiguslikku jõudu. Hääletusel otsustati Eesti Komitee tegevust häältega 17:2 (koguni 10 erapooletut) ning häältega 17:9 loobuda boikotist. (PK41) Ülemnõukogule tehti ettepanek lisada küsimusele selgitav preambula “1940. aastal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit sõltumatu Eesti Vabariigi.” (Viimast Ülemnõukogu ei arvestanud; E. Lippmaa tõi kodanike komiteede neljandal konverentsil põhjenduseks, et vastavalt rahvusvahelistele normidele ei tohi hääletussedelile panna mingit selgitavat teksti.)

 

13. veebruaril avaldas valitsus oma seisukohad Narva vabamajanduspiirkonna (NVP) suhtes ning asus seda majanduse arengu ja inimõiguste kaitsmise sildi all esitatud ideed, “mille ristiisaks on peetud Edgar Savisaart”, läbi viima (Laar 1996,795). Soodsa fooni tekitamiseks võttis valitsus 18. veebruaril E. Savisaare ja riigiministri Raivo Vare allkirjadega vastu määruse nr 35, mis lubas Narva erimajandustsoonile välismajanduslikuks tegevuseks maksusoodustused (nende tingimused tuli paika panna 20. märtsiks) ja eraldas valitsuse reservfondist 130 tuhat rubla töörühmale, mis pidi koostama detailisema kava (PK44). See aktsioon tekitas seni võrdlemisi monoliitselt tegutsenud valitsuses lahkhelisid. Idaminister E. Lippmaa saatis majandusminister Jaak Leimannile kirja, mille väitis, et “see määrus avab tee kogu Kirde-Eesti ühendamiseks üheks tervikuks Leningradi vabamajandustsooniga”, ning järeldas, et Narva vabamajanduspiirkonna kava taga on N Liidu juhtkonna soov Eestit kõigele vaatamata kindlalt enda külge siduda. Probleemne oli E. Savisaare seisukohalt, et “Eesti Watergate’ist” hoolimata püsis A. Rüütel oma ametikohal ja tema allkirjast möödaminekuks tuli tuua Narva-arutelu Ülemnõukogu ette ja nõutada selle poolehoidu.

 

Eesti Komitee suunda allaheitlikkuses kritiseeriv tiib, mis oli K. Otsa näol esindatud ka juhatuses, kutsus 23. veebruariks Nõmmele kokku kodanike komiteede neljanda konverentsi, et luua oma organisatsioon. K. Ots tõi põhjenduseks, et kodanike komiteed ei näe oma tegevusel praegu eesmärki, samas ei olda nõus, et Eesti Komitee neid kamandaks, rõhutades samas, et loodav organisatsioon ei kujuta endast alternatiivi Eesti Kongressile (PK43). T. Velliste väitis, et selline liikumine on sama, kui A. Rüütel kuulutaks välja valimisjaoskondade liikumise (PK43), I. Hallaste pidas kodanike komiteede nimetuse andmist liikumisele lubamatuks, T. Kelam möönis siiski, et vajadus komiteede elustamise järele on olemas, erakorralise olukorra jaoks oleks see alternatiivne struktuur (RRf2,n1,s129,l117).

 

Konverentsi häälestuse andis Eesti Kongressi kodanike komiteede fraktsiooni (mis moodustati eelmise konverentsi ettepaneku põhjal Eesti Kongressi kolmandal istungjärgul) üleskutse boikoteerida referendumit. Konverents pööraski põhitähelepanu eesootavale referendumile ja Kolmanda Vabariigi loomise katsete analüüsile. Vastupidi massipropagandale, mis kuulutas referendumi heaks ja vältimatuks, nimetas J. Adams referendumit farsiks, mille abil Moskva ja siinsed kommunistid tahavad kanaliseerida rahvusliku vabadusvõitluse energia neile sobivasse suunda. Samas märgiti, et kuigi referendum näeb välja usaldushääletusena E. Savisaare valitsusele, ei ole selle boikoteerimine õigustatud, sest liikumise madala autoriteedi tõttu kahaneks osavõtt vaid 5% võrra. Konverentsi deklaratsioon nõudis “rahvusliku ühtsuse nimel, et E(NS)V Ülemnõukogu Presiidium oma järgmisel istungil enne 3. märtsi deklareeriks sõnaselgelt, et 3. märtsi referendum käsitleb 24.2.1918. a. väljakuulutatud ja 17.6.1940.a. okupeeritud ja järgnevalt koloniseeritud EV saatust. Kuni püsib ebakindlus selles küsimuses, ei saa EV kodanikud 3. märtsi referendumis osaleda, kuna see on vastuolus EV kodanikukohusega ja toob kaasa sekkumise NSVL siseasjadesse.” (RRf2,n1,s5,l14) Endast andis teada Eesti Rahvuslik Vabastusrinne, mis kuulutas, et soovib koondada kõik tõsi-isamaalised jõud ja kavatseb pöörduda vabadusvõitluse klassikaliste vormide juurde. ERVR esitas ka aktivistide nimekirja, keda osutus leiduvat üle Eesti. Kuid konverentsi põhieesmärk nurjus: katse võtta vastu kodanike komiteede liikumise programm ja põhikiri jooksis liiva, vastuhääletajaid oli rohkem kui pooldajaid (poolt 24, vastu 35, erapooletuid 14). (VE …2.1991)

 

Ühiskonna lõhestatust peegeldas Eesti Vabariigi 73. aastapäeva tähistamine 24. veebruaril. Nagu kolm aastat tagasi, olid taas endised represseerijad saalis, represseeritavad talveöös (selle vahega, et ei toimunud vahistamisi). “Estonia” konserdisaalis (kus oli kaks aastat tagasi kuulutatud välja kodanike komiteede liikumine) oli pidulik aktus, kus kommunistid kuulutasid iseseisvust. A. Rüütel kutsus seal üles aktiivselt osalema referendumil: “Teadku maailm, et vaatamata kõigile raskustele ei väära miski meid iseseisvumise teelt. Me ei väsi!” Need, kes olid Eesti Vabariigi taastamise eest seistes riskinud oma saatusega, kogunesid samal ajal ERSP algatusel Tammsaare ausamba juurde. E. Tarto ütles seal, et “ühele osale eesti rahva esindajatest on taas saabunud miitingute aeg”, ning arvas, et “Eesti liikumine vabaduse poole on pidurdunud. Ohus on kõik paari viimase aasta edusammud. /—/ Kolmas vabariik sünniks tõenäoliselt kakskeelse osariigina Eesti Vabariigi sildi all uuendatud Liidu koosseisus.” (RRf2,n1,s158,l61-62) Kui E. Tarto püüdis viia kodanike komiteede konverentsi deklaratsiooni “Estoniasse”, ei lastud teda välisuksest kaugemale. (VE ?.2.1991) See vastasseis oli formeerunud 20 veebruaril Kadrioru lossis toimunud erakondade konsultatiivnõukogu koosolekul, kus oli kõne all, et kuni puudub president, võiksid Eesti Vabariigi 73. aastapäeva aktusel kõnega esineda kahe esinduskogu esimehed. Sellega ei olnud A. Rüütel nõus, väites, et T. Kelam olevat korduvalt ähvardanud võimu jõuga üle võtta, muidu tulevat verevalamine. (T. Kelami sõnul – Eesti Komitee istungil – toimus tal viimane kohtumine A. Rüütliga jaanuari lõpus, kus midagi taolist jutuks ei olnud, seda tõendas ka J. Adams.) (PK43)

 

26. veebruaril toimus Tbilisis Eesti, Läti ja Gruusia kongresside ühisistung, mille avalduses leiti, et on “piisavalt alust meie riikide jätkuva okupatsiooni tingimustes igasuguste referendumite (küsitluste) läbiviimisel ohtlikele tagajärgedele hinnangu andmiseks. Me näeme ette ka sellele järgnevaid Ülemnõukogude katseid tunnistada need referendumid seaduslikeks ja nende tulemused oluliseks. Selles me näeme okupatsioonivõimu struktuuride legitimiseerimise ohtu konstitutsiooniliste riikide territooriumidel uute piiridega ja uue kodanikkonnaga pseudosõltumatute moodustiste loomise ohtu ja nende rahvusvahelist tunnustamist. See viib meie rahvaste ikestamise põlistamisele ja nende hävingule tulevikus.” (PK44?) Eesti, Läti ja Gruusia kongressid otsustasid hakata ka tunnustama üksteist kui demokraatlikult valitud organeid ja seada kolme kongressi vahel

sisse suhted ametlike esindajate tasemel; diplomaatilise tunnustamise idee tegelikkuses küll ei realiseerunud. (Kodanike kongressil oli sotsiaalne tellimus olemas: lisaks neile kolmele oli rahvuskongress valitud ka Ukrainas (Kelam EKg3). Eesti Kongressi välispoliitilist suundumust väljendas ka osalemine Esindamata Rahvaste Organisatsiooni töös. ERO, mis püüdis koondada rahvaid, millel puudub esindus ÜRO-s (asutajaliikmeid neliteist; kuid mitte Leedu, mille esindajaid ei lubanud V. Landsbergis kohale sõita), loodi 8.-9. veebruaril 1991 Hollandis, selle esimeseks esimeheks valiti Eesti Kongressi saadik L. Mäll. (PK42))

 

3. märtsi referendumist võttis osa 83% Eesti elanikest ja neist vastas jaatavalt 78% – seega pooldas aktiivselt iseseisvuse taastamist kokku veidi alla kahe kolmandiku elanikest (sama tulemus saadi ka Lätis). Ülemnõukogu võttis vastu pöördumise N Liidu presidendi poole, milles teatas, et referendumi tulemuste põhjal ei ole Eestil õigust osaleda läbirääkimistes liidulepingu üle ega ühineda liidulepinguga, kuid Eesti Ülemnõukogu on valmis läbirääkimisteks N Liiduga, Eesti eesmärk on riikliku iseseisvuse taastamine. E. Lippmaa nõudis tungivalt valitsuse tunnustamist välisriikide poolt (PM 13.3.1991). 16. märtsil kohtusid kolme Balti riigi delegatsioonid USA riigisekretäri James Bakeriga eraldi kaheteistkümnest N Liidu liiduvabariigist ning J. Baker nõustus, et Balti riigid ei ole N Liitu kunagi astunud. USA lubas teha kõik endast oleneva N Liiduga läbirääkiste teokssaamisel, kuid keeldus hakkama vahendajaks. Kohtumisel viibinud E. Lippmaa hinnangul olevat peatähtis jõuda läbirääkimisteni ilma eeltingimusteta (N Liidu pool oli talle rõhutanud, et välja saab astuda vaid Konstitutsiooniliste Seaduste alusel). RRf2,n1,s57,l169). 27. märtsil kohtus A. Rüütel USA-s G. Bushi ja J. Bakeriga.

 

Kuna referendumi õnnestumisega oli Eesti Kongressi eesmärk täielikult üle võetud, valdas kodanike komiteede liikumist peataolek. J. Adams asus vaenama lähimaid kaasvõitlejaid, esitades Eesti Komitee 7. märtsi istungile eelnõu, milles keelas konverentsi korraldanud aatlejatel kasutada kodanike komiteede saadikurühma nimetust, tuues põhjenduseks, et see nimi on kõlaliselt sarnane Eesti Komiteele, mistõttu elanikkond samastavat saadikurühma sageli Eesti Kongressi ja Eesti Komiteega. V. Rumesseni märkusele, et kodanike komiteed olid vaid tööorganid, st valimisringkonnad analoogiliselt Ülemnõukogu valimisringkondadega, vastas K. Ots, et kodanike komiteed on tegevad poliitikaga siiani ja kui nad poleks registreerinud seda hulka inimesi, siis poleks Eesti Kongressi lihtsalt toimunud. Ülemnõukogu valimiskomisjonid on riigivõimu poolt paika pandud, aga kodanike komiteed valimiskomisjonidega ei kattunud (mõne komitee territooriumil tegutses vahel isegi mitu valimiskomisjoni). J. Adamsi eelnõu vormistati Eesti Komitee otsuseks. (PK45)

 

16. märtsil toimunud Eesti Kongressi neljanda istungjärgu (millel oli Rahvarinde osalus väga nõrk) alguses nõuti paljude saadikute poolt T. Kelami aruannet liidust I. Toome jt kommunistidega, samuti referendumi boikotist. J. Adams tunnistas, et “Komitee ei ole suutnud takistada aasta jooksul vähemalt viit arengut Eesti ühiskonnas /—/ me ei ole suutnud ära hoida, et see poliitiline aktiivsus, millega Eesti kodanikkond alustas, ei oleks kujunenud pelgaks auru väljalaskmiseks ühiskonnas, et meie poliitilised vastased, tähendab Eesti iseseisvuse vastased ei oleks suutnud meie iseseisvuse liikumist kanaliseerida neile sobivatesse vormidesse.” Tema meelest oli Eesti ühiskond suurel määral taas ära hirmutatud. See toimus põhiliselt 1991. jaanuaris. Valitsevat inimeste lootuste purunemine ja üldine masendus. (RRf2,n1,s57,l134) ?. Tarand arvas koguni, et aasta jooksul on tehtud vaid rumalusi ja küsis, “kes on siis nüüd rumalam? Kas Eesti Komitee või eesti rahvas?” (RRf2,n1,s57,l75) T. Kelam jättis kriitika õhku rippuma, ent tunnistas oma ettekandes: “Oleme oma vabadusvõitluse ebamäärases faasis. /—/ Okupatsioon kestab edasi /—/ Kestab okupatsioon meis enestes.” (RRf2,n1,s57,l53) T. Kelam väitis ka, et kui sai selgeks võimuaparaadi soovimatus teha mõttekat ja võrdväärset koostööd, ei suudetud käitumisjoont õigeaegselt muuta. Tagajärjeks oli väärtusliku aja kaotus, poliitilise algatuse käestlaskmine, Eesti Komitee tõrjumine avalikkuse silmis viljatute virisejate rolli. (RRf2,n1,s57,l54) Ning kinnitas pärast istungjärgu lõppu: “Oleme oma mõju alahinnanud. Oleme lasknud end mõjutada. Need rünnakud olid kompliment.” (RRf2,n1,s130,l45) Hoopis põhjapanevama analüüsi esitas H. Runnel, üks neist kahekümnest, kes esitas aasta varem ettepaneku, et Eesti Kongress peaks tunnistama end kõrgeima võimu kandjaks: “Meie rahva suurim moraalne võit viimastel aastatel tundus olema see, et me saime tagasi meilt äravõetud ajaloo. Selles valguses tuleb käsitada kahte teineteist väistavat strateegiat meie poliitikas. Need on: ajaloolisusele ja ajalootusele rajatud strateegiad. Need on Eesti Kongressi, või nagu öeldakse – konservatiivse rahvusluse strateegia, ja nö. uusenamlaste strateegia. Selle viimase kandjad on hajali rahvarindes, valitsuses, ülemnõukogus ja ka Eesti Kongressis. Ja neil on suured eeldused koonduda, sest see on hõlpsam, sest see on destruktiivsem, see on surmatungile rajanev strateegia. Nende kahe strateegia märksõnad on: riigiõiguslik järjepidevus – natsionaliteet, ning riikluse ja kodakondsuse null-variant, ehk pidetus. Me peame neid märksõnu hindama ülima kõlbluse, meie ideaali – õigusriigi seisukohalt. /—/ Meie, Eesti, uusenamlik riigitarkus, mis praegu näib olevat valdav, on kõlvatul põhjal. See tarkus on võrreldav mitte sügava usu, vaid joodiku eetikaga. Joodik ütleb ka: Ah, oli eile mis oli. Oli mullu, mis oli. Täna tõmbame kriipsu, ärme eelnevast enam räägi, täna algab uus elu, tänasest ma olen uus mees. Joodik tahab lahti saada ajaloost.” (RRf2,n1,s57,l122)

 

Põhiküsimuseks kujunes diskussioon Taastavast Kogust, mille oli Eesti Komitee soovitanud valida hiljemalt 1991. aasta lõpus. L. Hänni pooldas seda ideed väga kujundlikus vormis: “Armsad kolleegid Eesti Komiteest ja Ülemnõukogust! Meil tuleb tunnistada, et eesti ühiskond on meist välja kasvanud, nagu laps oma vanadest rõivastest. Me vajame uusi valimisi. Tuleb jõuda selleni, et meil oleks üks demokraatlikult valitud esinduskogu, kellel on selge mandaat rääkida eesti rahva ja kui vaja, siis ka Eesti Vabariigi nimel.” (RRf2,n1,s57,l127) Seevastu K. Kama väitis vastu, et “tegemist on ettepanekuga: jätta Eesti Vabariigi kodanikkond ilma oma esinduskogust ja lõpetada üleminekuperiood juba enne okupatsiooni tegelikku lõppemist.” Eesti Kongress peaks lisama, et ei suuda Eesti Vabariiki taastada. “On küll öeldud, et Taastava Kogu valimistega õnnestuks Eesti Kongressil haarata initsiatiiv, mille ta praeguseks kaotanud on. Ma võrdleks seda olukorraga, kui inimest viiakse võlla alla ja ta siis initsiatiivi haaramise huvides siis ise võtab ja paneb omale silmuse kaela.” (RRf2,n1,s57,l106) (Taastava Kogu initsiatiiv kuulus erakondade nõupidamisele, viimane tegeles ka selle valimisseaduse väljatöötamisega (PK46). Intervjuus “Eesti Ekspressile” väitis K. Kama, et “uued valimised on põhjendatud alles siis, kui sellel uuel valitaval kogul on ka senisest suurem võimutäius oma territooriumil. Paraku soovivad mitmed erinevad poliitilised jõud valimisi juab selle aasta jooksul (RR, ERSP). See annaks nii valitsusele kui ka Eesti Kongressile võimaluse praegusest komplitseeritud olukorrast puhtalt välja tulla.” (EE 22.3.1991)) Arutelu võeti kokku avalduses “Eesti poliitika päevaküsimustest”. Selles meenutati omandiõiguse järjepidevuse jätkumist, peeti vajalikuks “desovetiseerida riigiaparaat”, “teha lõpp kommunistliku partei ja nõukogude riigi poolt röövitud vara ebaseaduslikule ümberjaotamisele senise bürokraatia huvides”, samuti “korraldada veel käesoleval aastal erakondlike nimekirjade alusel Taastava Kogu valimised valijaskonnaga, mille osas saavutatakse kokkulepe Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Komitee vahel; Moodustada seejärel tegus Ajutine Valitsus”.

 

Teine põhiteema oli seisukohtade fikseerimine kodakondsuse problemaatikas, mis oli muutunud pärast Rahvarinde kava pöörduda tagasi nullvariandi poole taas aktuaalseks. “Pöördumises eesti rahva poole” tõdeti, et “kõigile Eestisse sissekirjutatud inimestele Eesti Vabariigi kodakondsuse andmine mistahes ettekäändel viib paratamatult eesti rahvuse hääbumiseni. Kodakondsusse vastuvõtmine kuulub Eesti Vabariigi põhiseadusliku riigivõimu ainupädevuse.” “Pöördumises Eestis elavate teiste riikide kodanike poole” öeldi, et “kuna eestlased on kommunistliku koloniaalpoliitika tagajärjel jäämas vähemusse oma kodumaal, siis on eesti rahvas huvitatud ka Teie vabatahtlikust repatrieerumisest. Mõistagi peavad iseseisvast Eestist lahkuma Nõu¬kogude relvajõud ja repressiivaparaat. Eesti Kongress seisab hea selle eest, et: Eesti Vabariik austaks Teie soovi jääda Eestisse elama ajutise või alalise elamisloaga, ega rakendaks repatrieerimiseks mingeid sunnivahendeid; Eesti Vabariik tagaks Teile kõik rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigused – isikupuutumatuse, liikumisvabaduse, õiguse eluasemele ja seaduslikult soetatud varale, sotsiaalhoolduse, omakeelse hariduse ja kultuurautonoomia. /—/ Eesti Kongress kutsub Teid üles vastastikusele mõistmisele. Tahame Teis näha sõpru ning edaspidi – kui soovi avaldate – kaaskodanikke.” Eesti Kongress otsustas “teha Eesti Komiteele ülesandeks töötada välja Eesti Vabariigi kodanike isikutunnistuste väljaandmise kord ja asuda välja andma isikutunnistusi Eesti Vabariigi kodanikele.” Tegelikkuses oli see protsess juba alanud. Et eksistentsiaalse kriisi tingimustes oleks midagi positiivset ette näidata, moodustas Eesti Komitee juhatus 11. märtsil Kodakondsuse Ameti ja määras selle peadirektoriks ärimees Enn Seppeli (RRf2,n1,s129,l183). Amet hakkas tegelema Eesti Vabariigi isikutunnistuste problemaatikaga, mis oli olnud V. Rumesseni südameasjaks juba terve aasta. Saadi nõusolek ka välisesinduselt, mis kandis Eesti Vabariigi järjepidevust. Eesti Vabariigi Peakonsul saadiku ülesannetes Ernst Jaakson saatis kirja, milles teatas, et “Eesti Vabariigi Peakonsulaat toetab Eesti Vabariigi kodanike isikutunnistuste väljaandmist Eesti Komitee, kui Eesti Vabariigi kodanikke esindava esinduse korraldamisel ja organiseerimisel.” (Leedus hakati 1990. aastal välja andma Leedu Vabariigi passe. Ka Gruusias oli juba alustatud isikutunnistuste väljastamist (RRf2,n1,s57,l150). Eestis saadi 22. aprillil eksiilvalitsuse heakskiit isikutunnistuste trükkimisele (RRf2,n1,s131,l29) ja 24. mail, vahetult enne järgmist istungjärku saabusid esimesed paar tuhat eksemplari Eestisse. T. Kelami sõnul pidi isikutunnistus olema “kindlaim õiguslik tagatis seadusliku Eesti Vabariigi jätkumisele, eristades okupeeritud Eesti kodanikud üldisest Nõukogude passi omavast elanikkonnast ning võimaldades luua Eesti Vabariigi kodanike registri” (EKg5?). Paraku tehti Eesti Komitee algatustele tüüpiliselt ka midagi valesti, ilmnes strateegiline trükiviga: “iskikutunnistus”.)

 

J. Adams ütles pärast istungjärgu lõppu, et seekordne oli ellujäämise kongress ning kordas laiendatult K. Kama ammust mõtet (mis oli saanud “enamlaste-kelamlaste” liidu näol paroodilise sisu), et kuna Eesti Kongress ei ole kommunistide ignorantsi tõttu enam parlamentaarne organ, tuleks see muuta vabadusvõitluse staabiks (RRf2,n1,s130,l33). Tulemus – mis saavutati küll rahvarindelaste puudumise abiga – oli igatahes parem kui nädal hiljem, 23. märtsil Läti Kongressi istungjärgul juhtunu: see läks lõhki. Oli kavas Läti Komitee esimees valida kongressil. Läti Rahvusliku Sõltumatuse Liikumine (mis esindas Ülemnõukogu ja Läti Kongressi ühissaadikuid) esitas kandidaadiks Visvaldis Lacise, radikaalid senise esimehe Aigars Jirgensi, kes surus varem läbi igasuguste referendumite boikoteerimise. Kumbki ei saanud absoluutset häälteenamust, pärast ei olnud kohal kvoorumit. (EE 29.3.1991) Arvatavasti oli Eesti Kongressi tulemus tõesti arvatust edukam, sest 2. aprillil esitas Ida Rajoonivalitsus Eesti Komiteele kategoorilise nõudmise vabastada 20. aprilliks ruumid, ning saanud 10. aprillil eitava vastuse, lülitas surve avaldamiseks telefonid välja (blokaad kestis kaks nädalat) (PK51). Huvi kasvu Eesti Kongressi tegevussuuna edendamise vastu siiski ei täheldatud, näiteks kurdeti 22. aprillil taaskord, et Eesti Komitee ja Ülemnõukogu ühisliikmed võtavad Eesti Komitee tööst järjest vähem osa (RRf2,n1,s130,l141). Teovõimetust tõendas kasvõi 4. aprillil kõlanud kahetsus, et juba kuude kaupa seisab päevakorda võtmise künnisel E. Lippmaa erivolituste küsimus, mis viibib selle taga, et ei ole suudetud saada ühendust E. Lippmaa ja L. Meriga (PK46).

 

20. märtsil korraldas Rahvarinne omapoolse sammuna foorumi “Mida teeme pärast referendumit”. Kuulajad tervitasid ovatsioonide ja mitmekordse püstitõusmisega Rahvarinnet ning eraldi põhiettekande pidanud E. Savisaart, kes tugines postulaatidele, et riik peab end paratamatult maksma panema, ning ei mingit alternatiivi Ülemnõukogule! E. Savisaar süüdistas Eesti Kongressi, et see eelistab endisaegseid omanikke ning on teinud pühakojast laadaplatsi, kus “igaüks kaupleb oma tavaariga” (meenutades, et analoogilisest pühakojast ajas Jeesus kunagi välja variserid ja saduserid), seevastu Rahvarinne püüdvat kaitsta tööinimest, nähes, et 1940. aastal äravõetust ei ole peaaegu midagi alles, põhiosa väärtustest on loodud nõukogude võimu aastail. Rahvarinde laialiminek või lagunemine erakondadeks (viimast pooldas M. Lauristin) olevat ohtlik, sest siis puuduks jõud, mis algataks massiaktsioone, kui iseseisvumine satub ohtu.

 

 

 

E. Savisaar taunis üleminekuperioodi venitamist, sest selle tunnusteks on täpsete seaduste puudumine ja määramatu olukord, üleminekuperiood on kui sinimustvalge lina laual, mille sileda pinna varjus püüavad inimesed kahmata endale, mis suudavad. Ta nägi väljapääsu uue põhiseaduse vastuvõtmises, mis annab Ülemnõukogu otsustele kindla aluse (siinkohal ilmnes sisevastuolu valitsuses: justiitminister Jüri Raidla märkis, et põhiseaduse vastuvõtmine tekitaks veidra olukorra – iseseisva riigi veelgi iseseisvama riigi sees – ning pikendaks tahtmatult üleminekuperioodi). Samas ilmutas E. Savisaar skeptilisust ka “Leedu tee” ehk iseseisvuse ühepoolse väljakuulutamise suhtes, pidades seda piirjuhuks, kui Moskva jätkuvalt keeldub kõnelemast Eesti faktilise iseseisvumise üle ega kompenseeri kahjusid, vastandades sellele “Lohusalu initsiatiivi”. Viimane sisaldas viit sammu: kontroll territooriumi üle ja N Liidu sõjaväe dislotseerimine (riigiminister R. Vare täpsustas, et 1991. aasta lõpuks valmistab Eesti valitsus koostöös Moskvaga uue “baaside lepingu”, mis näeb ette enamike N Liidu sõjabaaside tasuta üleandmise Eestile, ülejäänute suhtes rendisuhted); kontroll majanduse üle ja rahaline sõltumatus; rahvusvaheline leping Balti kriisi lõpetamiseks; riigiõiguslike aluste loomine ja uus põhiseadus; riigikogu või riigivolikogu valimised, mis ammendavad üleminekuperioodi (Rahvarinde kongressil lisandusid “Lohusalu initsiatiivi” karakteristikute loetellu ka Baltikumi koostöö, N Liidu tunnustus ja ühiskonna stabiilsus).

 

Riigikogu valimiste idee, mis pidi autonomismi ja IME ideoloogia võitu sümboliseerides realiseeruma 16. novembril 1991 (RRf2,n1,s130,l57), oli Rahvarinde vastus erakondade nõukoja seisukohale, et Taastava Kogu valimistel – mida foorumil pooldas ka M. Lauristin – saavad kandideerida vaid parteid, jättes Rahvarinde kõrvale. Riigiõiguslike aluste loomise osas oli Ülemnõukogu Presiidium astunud suure sammu edasi, töötades välja Eesti Vabariigi ajutise põhiseaduse, seaduse Ülemnõukogust, Ülemnõukogu Presiidiumist ja juhatusest, mida I. Hallaste iseloomustas Eesti Komitee 4. aprilli istungil kui diktatuuriohtu, pidades selle ärahoidmiseks oluliseks Eesti Komitee (mille mitmed liikmed olid kõhklevad) kaasatulekut Taastava Kogu valimistega (PK46).

 

Eelneva jätkuks oli Rahvarinde kolmas kongress 13.-14. aprillil. Analoogiline sündmus oli aasta tagasi andnud autonomistidele suure poliitilise edumaa iseseisvuslaste ees, seekordne pidi võidu lõplikult vormistama. Eesti Komitee tõttas õppetunni mõjul hajutama endalt ainuõigusele pretendeeriva moraalse mõõdupuu oreooli, saates kongressile pöördumise, milles tunnistati “sõlmküsimuseks kõikide vastutustundeliste poliitiliste jõudude ühine tegutsemine. Konkreetne lahendus selleks on olemas: luua kahe erineval alusel valitud esindusorgani asemel uus ühtne üleminekuaja esinduskogu, mille valimisseaduse, valimise aja ja valijate registri osas on Eesti Kongress ja Ülemnõukogu eelnevalt jõudnud täielikule üksmeelele.” Kaudselt oli see toetusavaldus Taastava Kogu pooldajatele ja mõjus torkena herilasepessa. Kui kuluaarides arvati, et E. Savisaar kasutab ära šansi initsiatiivi säilitamiseks, kuulutades Rahvarinde baasil välja oma partei, siis tegelikkuses süüdistas ta, et parteistumine on inspireeritud Moskvast, mis soovib külvata ühiskonda vastuolusid, ning väitis, et nõrgestada Rahvarinnet kui ühishuvi hoidjat oleks lühinägelik, kui mitte öelda enamat. Teda toetasid tuliselt Rahvarinde esimese eestseisuse liige Mati Hint ja V. Pohla. Esimene väitis, et parteid on väikesed ega suuda erinevalt Rahvarindest vastu seista kommunistide mõjule, ning küsis: kas mitte sellepärast, et kommunistliku mineviku pantvangid peavad enda isamaalisust pidevalt tõestama Rahvarinde-vastasusega, ei taha erakondade nõukoda ajada Rahvarinnet eemale Eestile tähtsate küsimuste arutamiselt? V. Pohla arvates puudus ühiskonnas parteide loomiseks vajalik küpsus, Eesti parteid olevat intellektuaalsed moodustised. Tulemuseks oli, et kongressi põhiprobleemiks osutus Rahvarinde kui euroopalikust traditsioonist lahkneva liikumise mõttekus üldse ning hääletus näitas, et aeg jooksis tühja: säilis Rahvarinde status quo liikumisena, määrates selle hääbumisele.

 

Rahvarinde sisepingeid kajastas ka vastuseis E. Savisaare ettekandele, mis tõukus seisukohast, et kuna 20. sajandi algul lagunes impeerium meist sõltumatult ja Eestil ei jäänud muud üle kui iseseisvuda, oli tookord olukord tunduvalt parem kui nüüd, sest puudusid impeeriumist kinni hoidvad sotsiaalsed kihid. Praegu olevat Eesti maailmas majanduslikult konkurentsivõimetu, nii põllumajandus kui tööstus ihaleb idaturgu, ning intelligendidki soovivad impeeriumi säilimist, sest suur osa tehnilistest ja loodusteaduslikest töödest tehakse N Liidu (sõjatööstuse) tellimustena. Meie toeks on vene demokraadid, aga nende tingimuseks on muulaste inim- ja kodanikuõiguste probleemi lahendamine – idast saab iseseisvuse alles pärast kodakondsuse küsimuse lahendamist ja muulaste integreerimist. Kuigi viimane väide pälvis auditooriumilt aplausi, oli see liig isegi tema vanadele võitluskaaslastele: P.-E. Rummo meenutas, et kodakondsus on riigi tunnus ja seda on võimatu kehtestada enne iseseisvust. M. Lauristin ja L. Hänni taunisid E. Savisaare halvustust ja üleolekut erakondade suhtes, väites, et peale majandusstruktuuride peab ette valmistama poliitilised struktuurid, mis kannaksid iseseisvat Eesti Vabariiki.

 

Võimalik, et E. Savisaar tõesti alahindas demokraatlike institutsioonide olemasolu ja tal oli arusaam, et mäng käib  kõrgelt üle Eesti poliitikute peade. “Lohusalu initsiatiiv” langes ajajärku pärast 18. märtsi, millal referendum oli andnud N Liidu juhtkonnale selge signaali tegelikust olukorrast: referendum tõi andis formaalselt küll soovitud tulemuse (võitsid N Liidu säilimise pooldajad), ent sellest võttis osa vaid üheksa liiduvabariiki (Gruusia asendas selle 31. märtsi küsitlusega, kuidas suhtuvad Gruusia elanikud 1918. aasta riikliku iseseisvuse taastamisse. Armeenia kavandas sügiseks küsimuse: kas tahate, et Armeenia astub N Liidust välja ja saab iseseisvaks riigiks? Ei osalenud ka Moldova. Lisaks puudus Venemaa osariik Tatarstan, et mitte minna vastuollu suveräänsusdeklaratsiooniga.) N Liit koostasliidulepingu projekti, mis sai nimeks 9+1, ja asus suurendama survet Balti riikidele, et need ühineksid liidulepinguga – seda tõdes Eesti delegatsioon (Ü. Nugis, E. Lippmaa, J. Raidla, I. Toome, Sergei Sovetnikov, A. Köörna) 27. märtsi voorus, väites, et N Liidu delegatsioon kasutab venitamistaktikat. 15. aprilli voorus jõuti siiski kokkuleppele delegatsioonide tööplaanide kinnitamiseks. 8. mail kohtusid Balti valitsuste juhid USA presidendi G. Bushiga, millele järgnes E. Savisaare, V. Landsbergise ja ?. Godmanise ühisavaldus, mis taotles, et “Eesti Vabariiki, Läti Vabariiki, Leedu Vabariiki peetakse iseseisvateks riikideks.” (PM 27.5.1991) Enne reisi oli E. Savisaar propageerinud ideed uuest “Marshalli plaanist”, mis oleks USA abiprogramm Balti riikidele, ning oli visiidi tulemustega rahul.

 

Ent samal ajal avalikustas Eesti välispoliitilise doktriini üks peaarhitekte E. Lippmaa ajalehes “Kodumaa” E. Savisaare kavatsuse Narva maha müüa, väites, et “hetkel, kus liiduleping õnnestus saada viieteist asemel vaid üheksa liiduvabariigiga, hakkab ilmnema majanduslike ahelate tugevdamise tendents.” E. Lippmaa avastas, et Narva vabamajanduspiirkond on seotud N Liidu riikliku assotsiatsiooniga “Integraal” (mis ühendab Eestis asuvaid otse keskvõimule alluvaid tehaseid) ega allu Eesti seadustele. “Kui Narva vabamajanduspiirkond seob meid finantsahela kaudu N Liiduga, siis Integraal seob sellega kogu ülejäänud Eesti.” Selline järeleandmine N Liidule “annaks käest ära juba nii palju, et iseseisvast Eesti riigist oleks üldse raske rääkida kellelgi teisel peale tema juhtide”. E. Lippmaa arvas, et peale Narva hakatakse kontrollima ka elektrijaamu ja põlevkivibasseini. “See tsoon oleks majanduslikult eluvõimeline ja püsiks ka koos. /—/ Kuidas Eesti edasi elaks, kui talt on võetud maavarad ja energeetika (põlevkivi), pool fosforiidist, rauamaak, sadamakohad ja veel muudki.” (Kodumaa 15?.5.1991;8?.5.) Hiljem on E. Lippmaa seletanud, et Narva erimajanduspiirkond “oleks ulatunud ju peaaegu Tallinnast Leningradi. Kui see tsoon oleks valmis tehtud, siis oleks võimatu olnud luua iseseisvat Eesti riiki. Meil oleks tekkinud üks kasvaja, mis ühendaks meid kindlalt Leningradi oblastiga. /—/ Savisaar ei ole kunagi kujutanud ette Eestit ilma Venemaata. Tema jaoks on Eesti ja Venemaa ikkagi üks tervik.” (Eeslava 189) Jääb mulje, et valitsus pidas “Marshalli plaani” all silmas Baltikumi kujundamist ühtviisi nii N Liidu kui USA mõjusfääri kuuluvaks neutraalseks militaartsooniks (“uut Jaltat” ehk N Liidu ja USA maadejagamist kahtlustasid Eesti poliitikavaatlejad juba 1989. aasta lõpust alates): N Liit loobuks pidamast Baltikumi jäägitult enda omaks, lubades tugipunktide (nagu Narva) säilitamise vastu formaalse iseseisvuse, ning USA teeks kõik selleks, et Baltikum ei saaks N Liidust täiesti vabaks. 28. mail lahkus E. Lippmaa valitsusest, kommenteerides oma sammu: “Vastavalt Ülemnõukogus toimunud arutelu tulemusele, kus jäi jõusse valitsuse määrus Narva vabamajanduspiirkonna kohta, ei pidanud ma võimalikuks ministrina edasi töötada.” (PL 29.5.1991) 3. juunil toimus Toompea lossi ees meeleavaldus Narva erimajandustsooni loomise vastu, plakateil seisis “Lippmaa peaministriks!”.

 

Ühiskonna seisundit mais 1991 analüüsis ka T. Kelam, tehes seda äärmiselt tumedates värvides: majanduses puudub üleminek  bürokraatlikult monopolistlikult käsumajanduselt vaba algatuse ja võistluse süsteemile; omandiküsimused ja tagatised eraettevõtlusele on lahendamata; kohtukorraldus ja kodanike turvalisuse kaitse on õigusevastased, korrumpeerunud ja Moskva otsevalitsuse all; Eesti Vabariigi terviklikkust ähvardab oht – muulaste suhtes pole suudetud põliselanikkonna taotluse piisavalt defineerida, rääkimata selliste lahenduste pakkumisest, mis seostaksid eestlaste rahvuslikud huvid muulaste inimõiguste ja turvalisuse tagamisega; valitsusel ja ülemnõukogul puudub tegevusprogramm ühiskonna tagasiviimiseks normaalse majanduse ja poliitilise elu alusele; välispoliitiline tegevus on koordineerimata, puudub prioriteetide kooskõlastatus eri jõudude vahel; elutase langeb katastroofiliselt, väikesepalgalised, pensionärid ja lasterikkad pered ei tea enam, millest ja kuidas kahe-kolme kuu pärast ära elada, korruptsioonist ja spekulatsioonist rikastunud hangeldajad aga ei tea enam, kuhu oma rahahunnikuid mahutada (Kelam EKg 5). Ilmselt oli J. Adamsil õigus, kui ta Eesti Kongressi viiendal istungjärgul väitis, et “hoolimata praeguse aja viletsusest on praegune aeg vaimselt murrangu aeg ja makroökonoomilises mõtlemises ja otsustustes pannakse praegu ilmselt paika meie ühiskonna areng, selle suunad ja põhikategooriad aastakümneteks.” (RRf2,n1,s63,l44)

 

Eesti Kongress oli siiski hinguseleminekule tunduvalt lähemal kui Rahvarinne. 22. aprillil jäi Eesti Komitee juhatuse koosoleku arutelul kõlama seisukoht, et Taastav Kogu on maksimum, mis õnnestub poliitilisest situatsioonist välja pigistada ja valimiste järel läheb Eesti Kongress laiali. T. Velliste väitis, et valimised peaksid toimuma septembris 1991, sest Venemaal pidavat minema asi peatselt hulluks (RRf2,n1,s130,l146). 26 aprillil kontreeris Kodanike Komiteede Kesktoimkond, võttes vastu otsuse “seoses Eesti Komitee kavatsusega kuulutada välja Taastava Kogu valimised, mille tulemuseks võib olla Eesti Kongressi tegevuse lõpetamine”, milles väitis, et “meie ei nõustu Eesti Kongressi kui Eesti kodanikkonna täievolilise esinduskogu tegevuse lõpetamisega kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni.” Selle juht E. Tarto väitis Eesti Kongressi viiendal istungjärgul, et Taastav Kogu on sildivahetuse aktsioon, et EKg-st lahti saada. “Kui tahetakse valida Taastavat Kogu, siis seda võib valida Ülemnõukogu asemele, aga selleks on vaja Ülemnõukogu nõusolekut.” (RRf2,n1,s63,l118) 2. mai Eesti Komitee istungil oli I. Hallaste sunnitud tõdema, et Ülemnõukogu poolt koostatud Taastava Kogu valijate registrist on välja jäänud Eesti Vabariigi kodaniku mõiste ja räägitud vaid elanikkonnast, seega on taganetud Eesti Kongressi põhimõtetest. Eesti Komitee poliitilist kaalu näitas hääletus, kas jätkata valimisseaduse esimest lugemist: selle poolt anti viis ja vastu samuti viis häält (lisaks üheksa erapooletut) – hoolimata meelepärasest, st Rahvarinde-vähesest koosseisust puudus istungeil tavaliselt kvoorum. 9. mail täiendas K. Kama, et Taastava Kogu (Riigikogu) seaduse arutelu on Ülemnõukogus üldse peatatud kuni kodakondsusseaduse vastuvõtmiseni (PK50). 16. mail arvas I. Hallaste, et Eesti Komitee ja Ülemnõukogu peaksid leidma konsensuse valijate ringi  määratlemiseks, andes valimisõiguse kõigile neile, kes alaliselt elavad Eestis ja kirjutavad deklaratsiooni, milles paluvad end võtta Eesti Vabariigi kodakondsusesse ja samas loobuvad N Liidu kodakondsusest (PK51?). Neli fraktsiooni Ülemnõukogus (kristlikud demokraadid, vabariiklased, maakeskerakond, sotsiaaldemokraadid) esitasid eelnõu, milles asendasid Taastava Kogu sõnaga Eesti Vabariigi Parlament (RRf2,n1,s63,l71), lootes sel kombel saavutada kooskõla Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu vahel (RRf2,n1,s63,l75). 18. mail toimus Pärnus kodanike komiteede viies konverents /otsused?; Pärnu Kodanike Komitee jäi referendumi suhtes 12.2. eitavale seisukohale. (PK42)/. Tüüpiline reaktsioon peataolekule sisaldus pensionär Põlendiku kirjas S. Endrele ja T. Kelamile: “Olen kuulanud enam-vähem kõiki teie saateid lootuses, et olete haritud inimesed ja ometi kord tuleb mõistus koju. Teate ju küll, et juba ammu pole teie selja taga eesti rahvast, kelle nimel räägite. Saage ometi aru, et meid ei ole vaja kaitsta nagu räägib Sirje Endre. /—/ Meie hulgas on küllalt tarku Eesti mehi – laske neil ainult rahulikult tööd teha – ärge sogage vett – seda Komiteed pole kellelegi vaja.” (RRf2,n1,s183,lk115; 22.5.1991)

 

Eesti Kongressi viiendal istungjärgul 25. mail märkis T. Kelam: “Tänini ei ole Ülemnõukogu isegi vastanud Eesti Kongressi märtsiistungjärgu (16. 3. 91) algatusele ühiste istungite korraldamisest. Kas võib arvata, et Eesti Kongressi tahetakse hävitada? Võib-olla mitte otseselt. Kuid pole kahtlust, et Eesti Kongressi teke ja püsimine on tekitanud erakordselt rohkesti tüli ja segadust plaanides, mis nägid ette Kommunistliku Partei diktatuuri sujuva muundumise nõukogulikul alusel loodud pooldemokraatlike struktuuride rägastikus. Eesti Kongress on siiani peaaegu unikaalne nähtus nõukogulikus, ülalt suunatud ümberrivistumisprotsessis. Ta kujutab endast demokraatlikku, võimudest sõltumatut, kodanike omaalgatuse korras tekkinud, okupatsiooni oludes kõige seaduslikumat esinduskogu. Sellise esindusorgani ilmaletulek oli nõukoguliku võimusüsteemi tõsiseim praak. Kui ei taibatud õigel ajal Eesti Kongressi valimisi nurjata, kui ei olnud võimalik teda jõuga laiali saata, jäi üle kägistamine majanduslike ja propagandavahenditega. Kalkulatsioonide järgi poleks tohtinud ruumideta, rahadeta, propagandavahenditeta ja abitööjõuta asutus üle poole aasta hinges püsida, olles seejuures veel tembeldatud segadust tekitavaks veidrike koguks kui mitte otse iseseisvuse takistajaks. Ometi on juhtunud ime: Eesti Komitee püsib, Eesti Kongress tegutseb. Veelgi enam, alates märtsist on Eesti Kongress võtnud poliitilise algatuse enda kätte, pakkudes väljapääsu suluseisust Taastava Kogu valimiste näol, sügiseks kavatsetakse koostada alternatiivne majanduse ümberkorraldamise stsenaarium.” T. Kelami kõne oli üldse väga põhimõtteline. Ta asetas taas panuse rahvuslikule ühtsusele. “Sisepoliitiliselt vajame ühtsust selleks, et ei korduks kunagi 1/?/. märtsil ennetava referendumi õppetund. Täna võib selgelt tõdeda: mainitud referendumi puudulik ettevalmistus ning opositsiooni seisukohtade ignoreerimine on kaasa aidanud olukorra tekkele, kus Narva või Kirde-Eesti lahkulöömist Eestist saab välismaailma jaoks põhjendada.” Väljapääsuna ummikust propageeris ta Taastavat Kogu – ent mitte ainult: “Oleme ummikus, kuid ma näen uut väljapääsu, mis võiks kujuneda lühimaks teeks iseseisvusele. Säärane võimalus kasvab loogiliselt välja nüüdis-Euroopa neljast põhitõest: 1. Lääneriigid on huvitatud esmalt Venemaa tsiviliseerimisest ning alles seejärel tema võimalikust integreerumisest Euroopaga. Teisest küljest oleks N Liidu stiihiline lagunemine ebasoovitav ja äärmiselt ohtlik variant kõigile osapooltele (niihästi Venemaa sees, kui ka väljaspool teda). 2. Püüdes vältida N Liidu kokkuvarisemist ning ähvardavat kaost, kavandab N Liit (s.o. 9 liidulepinguks valmis osariiki) ning 7 juhtivat tööstusmaad ulatuslikku abistamisprogrammi, et stabiliseerida olukorda siseriigis ning seejärel alustada N Liidu järk-järgulist integreerimist rahvusvahelisse majandussüsteemi (vormel 9 + 7). Otsitakse praktilisi vorme selle programmi realiseerimiseks – ma toonitan – praktilisi vorme. 3. Sellel taustal aktsepteerib Lääs meelsamini neid uusi riike, kes on valmis nägema oma rolli Ida ja Lääne lähendamises ning Venemaa moderniseerimise abistamises, kui neid riike, kes tunnevad vaid piiratud huvi ümberkaudu toimuva vastu. 4. N. Liidus otsitakse praegu palavikuliselt sisemise nn. ühiskondliku kokkuleppe vorme (neis otsinguis osalevad üheskoos nii Gorbatshovi  kui ka Jeltsini ringkonnad). Algatatud on selline vastastikuste läbirääkimiste mehhanism, milles Balti riikide tulevane staatus on veel lahtine (kuulub ilmselt täpsustamisele läbirääkimiste käigus). /—/ Siit võime teha järelduse: efektiivseim tee vabadusse kulgeb ümber rahvusvaheliste läbirääkimiste laua vormeli: 9 + 7 + 3 (1) alusel! See tähendaks, et Balti riikide missiooniks võiks kujuneda kolme puksiirpaadi roll, kes võiksid – olles ise uppuvast Vene impeeriumi hiigellaevast vabaks saanud – aidata kaasa selle hiiglase juhtimisel lääneliku poliitilise ja majandussüsteemi sadamasse. On vaja tõsiselt kaaluda, kas Balti riigid, või ka Eesti üksi (olles pea-aegu ideaalselt sobiv selliseks rolliks) saaksid võtta endile niihästi majanduslike kui ka poliitiliste vahendajate osa, muutudes optimaalse variandi järgi vabakaubandusalaks ning jäädes sõjaliselt neutraalseks.” (RRf2,n1,s63,l34-41)

 

Seekordne istungjärk jõudis viimaks olukorrani, kus lõpuistungite ajal puudus saalis kvoorum (RRf2,n1,s131,l46). Ent juhataja Lauri Vahtre viis päeva sellest hoolimata kindlakäeliselt lõpuni, andes viimaks toimunule tabava iseloomustuse: “On olnud pikk ja väsitav päev ja meie read on olnud tõepoolest algusest peale hõredad, ja aina hõrenenud. Ja ometigi ei tähenda see veel millegi lõppu, vaid me oleme astunud ühe sammu sellel teel, mille kord üheskoos valisime.” (RRf2,n1,s63,l29) Sest kuigi enamasti kõlasid pessimistlikud noodid, tähistas istungjärk kodanike esinduskogu tõusmist põhjast. Lõpuks ometi leiti jõudu tegelda majandusküsimustega. Asuti avalikule koostööle Lääne juhtivate ekspertidega (Eamonn Butler esitas kaasettekande J. Adamsile), kes soovitasid hoopis radikaalsemaid majandusmudeleid kui Savisaare “lappiv reform”, mille juured asusid IME-s. Otsus “Eesti majanduslikust olukorrast” oli detailne ja tuumakas: taotleti omandireformi ja maaseaduse vastuvõtmist; turumajandusele üleminekuks vajalike seaduste (monopolidevastane seadus, konkurentsiseadus, pankrotiseadus) väljatöötamist; valitsuse majandusprogrammi olemasolu korral selle avalikustamist; sammude astumist Eesti Vabariigi ja Eesti Pangale alluva rahandussüsteemi loomiseks, oma raha või sisemajandusliku arvestusühiku võimalikult kiiresti käibele võtmiseks; kommertspankade ja kindlustusseltside tegevust reguleerivate seaduste väljatöötamist; välisinvesteeringuid tagava seaduse viivitamatut vastuvõtmist; maksusoodustuste kehtestamist uusettevõtlusele; kultuuri ja hariduse toetamisele ning heategevusele kulutatavate summade mittemaksustamist. Ülemnõukogult nõuti valitsuse poolt Narva erimajanduspiirkonna loomise kava tagasilükkamist, valitsuselt Narva erimajanduspiirkonna loomist ettevalmistavate määruste tühistamist. Eraldi otsusega nõuti Eesti NSV Prokuratuuri ja KGB Eestis likvideerimist. Otsuses “Eesti Vabariigi kodakondsusest” tehti Ülemnõukogule ettepanek tunnustada 1938. aasta kodakondsusseaduse kehtivust ning arvestada Eesti Vabariigi kodanike õigusi üleminekuaja seaduste kehtestamisel. Otsustati toetada Eesti Vabariigi isikutunnistuste väljaandmist.

 

27. mail avaldas “Postimees” esileheküljel Osvaldo Soo allkirja (ilmselt pseudonüüm) kandva kirjutise “Eesti Kongressi volitused lõppenud”. Eesti Komitee pressitoimkond vastas sellele juhataja Toomas Haugi allkirja kandva avaldusega, et “Eesti Kongressi volitused lõpevad teatavasti seadusliku riigivõimu taastamisega N Liidu okupatsioonist vabanenud Eestis. Jääb üle loota, et ebaõnnestunud naljaga Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu volituste asjus ei valmistata inimeste teadvuses ette pinda eestlaste põhihuve ignoreeriva kodakondsuse null-variandi kehtestamiseks.” Ning Eesti Komitee juhatuses tunnistati ärevust tekitavaks asjaolu, et istungilt puudusid Rahvarinde ja Ülemnõukogu esindajad, ning arvati selle põhjal, et tulevikus võib Eesti Komitee vastu oodata põhimõtteliselt uues kvaliteedis rünnakuid (RRf2,n1,s131,l45). 31. mail järgneski uus nõudmine vabastada ruumid – seekord juuni lõpuks.

 

6. juunil andis T. Kelam täiendavaid selgitusi 9 + 7 + 3 algatuse kohta. Meie ülesanne on kasutada oma geopoliitilist ja strateegilist asendit positiivselt ning teha iseseisvustaotlused Ida ja Lääne jaoks kasulikuks: suutes näidata, et Balti riigid on huvitatud mitte ainult iseendaga tegelemisest, vaid rahvusvahelisest suhtlemisest, saaksid Balti riigid olla vahendajaks Lääne turumajanduse ja N Liidu vahel ning aidata Läänel kontrollida Venemaa lagunemist. T. Kelam kinnitas, et Moskvas on mõjukaid isikuid (tuues näitena NLKP ideoloogiasekretäri? Aleksandr Jakovlevi), kes arvavad, et pole muud väljapääsu kui Balti riikide iseseisvumine, ning väitis, et tänu 9 + 7 + 3 skeemile pääsevad Balti riigid rahvusvaheliste läbirääkimiste laua taha. (PK52) 17. juunil propageeris seda ideed? Eesti ja Läti Kongressi pressikonverents Moskvas, millel Eesti Komitee poolt osalesid T. Velliste ja Valeri Kalabugin. Konverentsi läbiviimise koht oli äärelinnas ja pressi huvi madal. (PK53)

 

See globaalne utoopia, mis küll ei realiseerinud, oli vastukaaluks 30. mail Balti riikide nõukogu istungil Vilniuses sõlmitud kokkuleppele “Koostööst teel läbirääkimistele NSV Liiduga”. 11. juunil võttis sama nõukogu vastu pöördumise N Liidu presidendi ja 9+1 lepingule allakirjutanud vabariikide juhtide poole, milles väitis, et Balti riigid soovivad heanaaberlikke suhteid ja vastastikust koostööd uuendatud Liiduga, kuid N Liidul pole õigust Eestit, Lätit ja Leedut rahvusvaheliselt esindada. Need otsused sündisid ajal, mil N Liit kasutas allasurumiseks uut, terroristlikku taktikat, rünnates Balti riikide N Liidu piirile seatud piiripunkte: relvastamata piirikaitsjad (varustatud vaid kumminuiadega) peksti läbi, piiripunktid rüüstati. Eestis toimusid seesugused provokatsioonid 19., 21. ja 23. mail ning 4., 9. ja 14. juunil (viimasel korral peksis OMON läbi piirivalvurid Eesti-Läti piiril Iklas ja Ainažis). 15. juunil toimus Lääne juhtmaade ühenduse G-7 tippkohtumine, millel osales külalisena ka M. Gorbatšov. Balti riigid tahtsid selle eel, et G-7 lisaks deklaratsiooni Balti riike puudutava punkti. G-7 väitiski, et läbirääkimised Balti riikide ja N Liidu vahel aitavad kaasa Balti rahvaste juriidiliste õiguste taastamisele. Tegelikkus oli teine: kui 19.-21. juunil Berliinis toimunud CSCE välisministrite kohtumisel püüdis Eesti delegatsioon, mida juhtis välisminister L. Meri, saada vaatlejastaatust, blokeeris selle N Liidu delegatsiooni vastuseis (olukord oli siiski varasemast soodsam: Balti riikide delegatsioonid pääsesid kohtumisele Rootsi, Taani ja Norra delegatsioonide külalistena). A. Rüütel oli meenutanud, et “Baltikumi iseseisvumine polnud demokraatlikule maailmale mingi kauaoodatud kingitus, vaid olukorda komplitseeriv asjaolu, millega tuli ja tuleb veelgi kohaneda. Läänel ei ole valmis vastuseid Nõukogude süsteemi lagunemisega tekkinud küsimustele ja meie välispoliitika ülesanne oli ja on aktiivselt lahendusi otsida ja välja pakkuda. Enne augustiputši nõudsid praktiliselt kõik välisdiplomaadid meilt, et me oma iseseisvuspürgimustega ei seaks ohtu Gorbatšovi reforme. Meie vastuvõtmine Euroopa mitmesugustesse struktuuridesse vastab küll lääneriikide põhimõtetele, kuid ei vasta täielikult nende tegelikele majanduslikele ja julgeolekupoliitilistele huvidele.” (Laar1996,483)

 

Samal ajal murendati E. Savisaare positsiooni “enamlaste-kelamlaste” liidu poolt Ülemnõukogus. Valitsus oli seni täielikult eiranud Ülemnõukogu detsembri 1990 otsust omandi tagastamise kohta. E. Savisaare “käsitluses oli omandi järjepidevusest lähtumine ebaotstarbekas – varad satuvad juhuslike ja mitte ettevõtlike inimeste kätte. Alternatiiviks pakuti riigi kätte läinud eraomandi mahamüümist rublade eest.” (Vahtre 1996) Represseeritud omanikele õiguste tagasilubamine ja siis selle torpereerimine lõi olukorra, mil eestlaste endi keskele joonistus rindejoon. Endised omanikud, kelle lootused ei täitunud, süüdistasid võimulolijaid, et need on oma eelkäijatest veel suuremad röövlid. Valitsus väitis vastu, et on vaja kaitsta ühiskonda omanike eest, kes ei oska oma varadega midagi kasulikku peale hakata, ja õhutas üürnike aktsioone omanike vastu. Omandireformi tasalülitamine põhjustas lisaks Eesti Komiteele ka Rahvarinde “euroopaliku”, erakonnastumist pooldava M. Lauristini tiiva vastuseisu. 13. juunil võttis Ülemnõukogu nimelisel hääletusel, 59 poolt- ja 10 vastuhäälega vastu “Omandireformi aluste seaduse”, mis tähendas E. Savisaare sisepoliitilist kaotust, sätestades K. Kama, M. Lauristini ja L. Hänni seisukoha – omandi tagastamise vastavuses õigusliku järjepidevuse printsiibiga.

 

See oli avalöögiks rünnakule omavalitsuse vastu. Järgnes E. Lippmaa artikkel “Ütle mulle, kes on su sõbrad…”, mis kirjeldas fooni loomiseks Ülemnõukogus tekkinud uut koalitsiooni, mis võitles Narva vabamajandustsooni eest: vene saadikurühmad ning enamus rahvarindelasi ja sotsiaaldemokraate (EE 14.6.1991). E. Savisaare rahvussuhete minister Artur Kuznetsov nimetas seepeale E. Lippmaad alatuks inimeseks, kes varastavat tooreid dokumente. Umbusaldusavaldustega E. Savisaare valitsusele esinesid direktorid ja maatootjad (kolhoosiesimehed). 18(16?). juunil esitasid ametliku umbusaldusavalduse kakskümmend kuus Ülemnõukogu liiget, mida põhjendas vabariiklane Heino Kostabi kõne: “Me vajame valitsust, kus kogu võim ei koonduks ühe isiku kätte ja küsimuste lahendamise kiirus ei sõltuks ühe isiku töövõimest.” (PM 19.6.1991) 23. juunil avaldas J. Allik artikli uue valitsuse võmalikust programmist (PM 23.6.1991). See oli jätk Ülemnõukogus kogu kevade küdenud vastuseisule, mida H. Valk on iseloomustanud järgnevalt: “pidurdati mitmeid Savisaare eelnõusid ja lasti nad mitmesuguste paranduste tegemisega põhja juba esimeste lugemiste käigus. Rahvarinne jäi juba vähemusse. /—/ Rahvarinde jäikus hakkas juba negatiivselt mõjuma ükskõik kas majanduslike või poliitilist laadi otsuste, seaduste vastuvõtmisel.” (Laar1996,738) Potentsiaalse peaministrikandidaadina oli taas, nagu ka aasta tagasi, juttu T. Vähist, kellest eeldati, et ta hakkab tegelema majandusega, mitte poliitikaga (RRf2,n1,s131,l129).

 

Eesti Komitee 20. juuni istungil tunnistas S. Endre Eesti poliitika arengu takerdumist, sest Eesti siseselt puudub koostöö poliitiliste jõudude vahel. Algatuse 9+7+3 edasine käekäik on seotud samuti koostööga. Viimane katse koostööks Eesti Komitee poolt oli kutse ühisele teledebatile, mis saadeti A. Rüütlile, E. Savisaarele, Ü. Nugisele ja T. Kelamile. Ühine küsimus debatil oleks olnud see, kui kaugel ollakse Eesti iseseisvuse taastamisega. Kutsele ei ole vastatud.” Jüri? Vaidla Petserimaalt: “Kellele on vaja, et Eesti poliitika oleks üks sasipundar? Neile ikka, kes enne olid võimul. Ühed võitlevad võimu järjepidavuse, teised Eesti Wabariigi järjepidevuse eest. Jõudude tülliajamine on ajaloos tuntud võte. Praegu toimub rahva väsitamine selleni, et ta ei hakkaks vastu. Diskussioon on võimulolijaile ohtlik, seepärast ei vastatud ka kutsele tulla teledebatile.” V. Rumessen – olles valitud Eesti Kongressi saadikuks, on ta /Savisaar/ üle aasta tegutsenud Eesti Kongressi ja Eesti Komitee otsuste vastu. Miks toetasid E. Savisaare peaministriks valimist neli N Liidu ohvitseri ja toetavad ka praegu. Praegu jätkub venestamine ja palju raskemal kujul kui varem. Narvas on näiteks hinnad odavamad, kui mujal Eestis. Väidetakse, et see on venelaste rahustamiseks, keegi ei arva, et rahustama peaks eestlasi.” (PK53)

 

Protsess pidurdus seejärel, kui ilmnes, et kolonistid ei tulnud valitsuse kukutamisega kaasa. Tund enne Ülemnõukogu istungit, mille päevakorda taheti umbusaldusavaldus panna, teatas Vladimir? Lebedev, et kolonistid ei ole nõus kukutama. E. Savisaar süüdistas J. Allikut ja I. Hallastet. (RRf2,n1,s131,l128) Rahvarinne saavutas taaskord ühtsuse: E. Savisaart kaitsesid Ülemnõukogu presiidiumi liikmed I. Fjuk, M. Lauristin, P. Kask ja R. Veidemann (RRf2,n1,s131,l129). See andis võimaluse E. Savisaarel esitada analoogiline appikutse kui 5. mail 1990, tema väitele, et rahvavaenulikud jõud sepitsevad tema vastu intriige, reageeris hulk tallinlasi. Meeleavaldus Lossi platsil loosungitega “Edgar peab jätkama!” ja tänuavaldusega Interliikumise aktivistile Panfilovile, et nad ei ühinenud umbusaldusavaldusega. Ajakirjanduses avaldati massiliselt toetust E. Savisaarele. “Postimehe” peatoimetaja M. Kadastik kirjutas: “Peaministri propagandaüksus kordas Kremli müüride tagant tuttavaid konstruktsioone: rahvas saavat niikuinii aru, millised rahvavaenulikud jõud sepistavad tema juhi vastu intriige.” (PM 5.7.1991)

 

Eesti Komitee, mis ei tundnud endas jõudu poliitilistes protsessides kaasa rääkida, läks 4. juulil suvepuhkusele (eelmisel aastal seda endale ei lubatud; kohal viibis taas vaid 17 liiget (PK54)). Tööd jätkas küll juhatus, kuid sattus tõsiseima, eelmisest sügisest alates ette valmistatud katse läbikukkumisest masendusse. J. Adams mainis, et ta “ei kujuta ette, et Edgar kukuks, kui seda ei soovi just Moskva ja KGB (RRf2,n1,s131,l130). S. Endre oli täiesti apokalüptilises meeleolus: “Eesti Komitee poliitika peab järeldama, et oleme kaotanud. Tuleb valmistuda positsioonide kättesaamiseks. Pikaajaline võitlus peaks seisnema noorte inimeste ettevalmistamisele. Jätkata kahekümne-kahekümneviie pärast. Praegused orjapidajad täisjõus, neil taga sõjavägi ja Moskva, meie selja taga aade. /—/ Rahvas annab käest positsioonid väsimusest. /—/ Ainus, millele saab loota on, et Eesti Kongress jääb ajalukku.” Optimismi sisendas üksnes V. Rumessen: “Enne suuri plahvatusi tekib pessimismi laine. See haarab kaasa tundelisemaid. Seega ees plahvatuslik olukord.” (RRf2,n1,s131,l132) T. Velliste sõitis koguni kuni 16. augustini Eestist ära, otsustades huvituda sõjandusest ning tegelda strateegia küsimustega, Venemaa poliitikutega ja õppimisvõimaluste otsimisega noortele (RRf2,n1,s131,l119).

 

26. juunil avati Narva tollipunkt, mis raskendas Eesti ja Venemaa (kus olid hinnad tunduvalt odavamad) elanike vahelist kaubavahetust. (26.-27. juunil põhjendas “Rahva Hääl” Urmas Sepp artiklis “Ajutiselt sobib Eestile direktiivne majandus”, et praegustes tingimustes ei saa Eesti majanduses rakenduda mingi normaalne turumajanduslik iseregulatsioonimehhanism, mis võimaldaks loobuda rangest riiklikust juhtimisest.) 1. juulil järgnes üleminek vabadele hindadele, mille tulemusena esmatarbekaupade hinnad tõusid tunduvalt. Samas keelati liha väljavedu Eestist, et suruda alla selle hinda siseturul. Tulemuseks oli majanduslik laos keset suve. 2. juulil võttis Narva linnanõukogu vastu otsuse piiripunkt likvideerida ja tegi selle teoks 5. juulil. Tolliametnikele anti käsk vabastada tollimeeste ruumid ja viia ametnikud kontrollpostidelt ära. Narva politseiprefekt käskis politseil lõpetada tollipunktide kaitsmise, toll lahkus. Piirivalvurid kolisid 9. juuliks Narva-Tallinna maantee 19. kilomeetrile, jättes Narva “eikellegimaaks” Eesti ja Venemaa vahel. Samal 9. juulil lõhkes Kodukaitse ja Piirikaitseameti staabis Toompeal pomm. 10. juulil korraldati Narvas Kirde-Eesti linnade kodanike ühismiiting, milles nõuti tollipunkti töö lõpetamist ja “Narva blokaadi” peatamist. Töölismalev läks tolli ka 19. kilomeetrilt ära ajama, konflikti siiski ei puhkenud. 17. juulil likvideeris siseminister Laanjärv nad hoopis ära. E. Savisaar võttis kasutusele demagoogia kõrgema pilotaaži, et kinnitada, nagu oleks Narva erimajandustsooni loomine (ehk erisoodustuste andmine Eesti suhtes avalikult ebalojaalsetele vene kolonistidele) eestlaste huvides. Erimajandustsooni varem propageerinud akadeemik Arno Köörna astus E. Savisaare vastu, kava taunisid ka Narva eestlased. Narva “internatsionalistlikud” juhid Tšuikin ja Mižui lasksid ETA kaudu teatada, et Narva erimajandustsooni projekti on vaadanud läbi ja heaks kiitnud eksperdid. Ekspertide nimesid ei nimetatud, öeldi vaid, et kaks neist on N Liidust ja kaks Rootsist. (EE 1991) 23. juulil toimus Narva linnavolikogu erakorraline istung, millel valitsuse poolt osales A. Kuznetsov. Kohtla-Järve linnavolikogu, Sillamäe linnavolikogu ja Narva linnavolikogu esitasid pöördumise A. Rüütli ja E. Savisaare poole: “Piirkonna elanike seas muutub üha populaarsemaks Narva-äärse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi loomise ja Vene NFSV-ga liitumise idee. Kolme linna volikogu esimehed teevad pingete maandamiseks seetõttu ettepaneku anda Kirde-Eestile eristaatus, mis lubaks kasutada Eesti seadusi regiooni omapära arvestades.” Narva linnavolikogu esimehe sõnul oli kavas “kokku kutsuda kolme Kirde-Eesti linna volikogude ühisistung. See otsus võib üsna karmiks kujuneda.” L. Vahtre on arengustsenaariumit hinnanud, et “siit jäänuks vaid väike samm Narva käestandmiseni – kas erimajanduspiirkonna või mingi muu nime all.” (Vahtre 1996)

 

29. juulil arvas V. Rumessen Eesti Komitee juhatuse koosolekul, et “Savisaar tuleks kohtu alla anda. Ta võib hakkama saada millegagi, mida kardab isegi Ülemnõukogu presiidium. Ta on valmis kõigeks, et end kindlustada võimul.” I. Hallaste hinnangul oli majandusolukorra tõttu just “vanemail inimestel halb, midagi ei kompenseerita. Kaupa on suurel osal elanikest võimatu osta.” (RRf2,n1,s131,l160?) Arvi Paalandi: “Savisaar on aktiviseerunud ja kannatavad riskigrupid. Valusam on just toidu puudumine. Puuduvad arstimid.” (RRf2,n1,s131,l161) Augustis Eestit külastanud literaat Bernd Nielsen Stokkeby kirjeldas, et järjekorrad on pikad, riiulid tühjad, “vaesemad rahvakihid sattusid vaevalt talutava pinge alla, sest samal ajal kehtestatud palgatõusud ja pensionimäärad ei tasakaalustanud hinnatõuse kaugeltki.” (Laar1996,808)

 

Ööl vastu 31. juulit toimus Leedus veretöö: Leedu-Valgevene piiril, Medeninkai tollipunktis tapsid N Liidu siseministeeriumist lähetatud OMON-i üksused 6(7?) piirivalvurit. Kuivõrd intsident toimus USA presidendi G. Bushi visiidi ajal N Liitu, on oletatud, et terroriaktsiooniga taheti teravdada olukorda Balti riikides (samast olid vist kantud ka aktsioonid Narvas, mis häiris korraga nii põliselanikke kui koloniste: kui rahvas oleks hakanud mässama, oleks saadud ettekääne Moskva sekkumiseks nagu jaanuaris Leedus). G. Bush kavatses tõstatada Moskvas Balti küsimuse, toetades avalikult Balti riikide iseseisvustaotlusi.

 

Eesti Komitee 1. augusti istungil (pärast kuuaegset suvepuhkust, eelmine istung 4. juulil) tunnistas T. Kelam, et Eesti Komitee uus hooaeg algab seisus, kus majandus läbib dramatilist allakäiku, poliitikas valitseb suluseis. USA valitsusametnikud kordavad samas, et kuni ei suudeta lahendada Eesti sisepoliitilisi probleeme ja välismajandust, magatakse iseseisvus maha. Eesti olukorda hinnatakse nõrgemaks kui Läti ja Leedu oma. Eestist saabuvat informatsiooni peetakse ühekülgseks, esindajate külaskäike juhuslikeks. USA ei saa tunnustada okupatsiooni all olevat valitsust, kui seda ei tunnusta okupeerija. V. Rumessen loetles E. Savisaare tegevuse ebakohti. Tähtsaim süüdistus valitsusjuhi vastu on Eesti rahva lõhestamine, mittevalmidus koostööks. Teisteks olid Kolmanda Vabariigi ideoloogia, kodanikkonnavastane tegevus nullvariandi propageerimisel, mis omakorda kandub omandile; Eesti Vabariigi õigusliku staatuse eiramine nii sise- kui välispoliitikas (valitsusjuht ei räägi kuskil okupatsiooni lõpetamisest); kuritegeliku nõukogude süsteemi soosimine; valitsus vastutegevus on takistanud oma raha kasutuselevõttu; puudub valitsuse majandusprogramm. (PK55) Viimane ei olnud päris õige – valitsus ei hakanud küll ellu viima Ülemnõukogu omandireformi seadust, küll aga oli väljatöötamisel dokument “Savisaare valitsuse 500 päeva” (RRf2,n1,s131,l162). 4. augustil toimunud Rahvarinde konverentsil väitis E. Savisaar, et “Kui Moskva kolme kuu jooksul Eestiga läbi rääkima pole asunud, kuulutab Eesti iseseisvuse välja.” (PM 6.8.1991?) See tähendanuks Kolmanda Vabariigi sündi. Võeti vastu programm, mille järgi kuue kuni kaheteist kuu jooksul pärast iseseisvuse saavutamist on Eestis alaliselt elavatel tsiviilisikutel võimalus saada kodakondsus optsiooni teel (lisatingimusteta). Optsioon meeldis kolonistidele, Eesti avalikkus kritiseeris.

 

 

1. augustil alustas Pärnu raekojas tegevust Eesti Komitee kodakondsusamet, võttes nädalaga vastu kolmsada viiskümmend avaldust isikutunnistuse saamiseks (Laar1996,809). (Läti Komitee oli 11. augustiks juba tegevuse käivitanud ja andnud välja üle seitsme tuhande isikutunnistuse (RRf2,n1,s158,l19).) Juba 4. juulil informeeris V. Rumessen, et Eestisse on saabunud ligi sada tuhat Kanadas trükitud eksemplari isikutunnistusi, ning Kodakondsusameti Nõukogu töötab selle heaks, et saada isikutunnistustele garantii. Oli saavutatud kokkulepe Statistikaameti arvutiosakonnaga, mis määrab isikukoodi ja viib selle arvutisse. Õigusteadlaste Selts pöördus Ülemnõukogu ja valitsuse poole palvega kinnitada isikutunnistused ametlikuks dokumendiks. (PK54) Veel varem algas avalduste trükkimine, samuti saabusid kohale pitsatid maakondade tarbeks. Isikutunnistuste praktiline väljaandmine seisis algkapitali puudumise taga. Kapitali saamiseks otsustati moodustada juriidiline isik: Kodakondsuse Amet, mille esimeheks kinnitati E. Seppel, ja Eesti Komitee Kodakondsuse Ameti Nõukogu esimeheks V. Rumessen. (PK52) 30. mail toimunud Pärnu Linnavolikogu istungil otsustati toetada isikutunnistuste väljastamise algust ja pöörduda Ülemnõukogu poole soovitusega tunnustada neid dokumendina. Pärnu Maakonnavolikogu arutas 25. juunil sama küsimust, leiti, et isikutunnistustega on veel vara tegelda. (PK52) 31. juulil otsustas Saaremaa volikogu tunnistada EV kodaniku isikutunnistust ametliku dokumendina, sama tegid ka Lääne-Virumaa ja Pärnu (PK55). 11. augustil toimus Pärnus Eesti ja Läti Komiteede nõupidamine. V. Kalabugini informatsiooni põhjal “osavõtjad olid ühisel arvamusel, et iseseisvuse taastamine on tõsiselt takerdunud. Balti riikides toimuv suundub pigem nõukogude okupatsiooni tekitatud vastuolude kinnistamisele ja teravdamisele kui okupatsioonipärandi likvideerimisele. Nii Eesti kui Läti komitee tunnevad tõsist muret mõlema riigi rahvarinnete poolt esitatud kavade pärast kehtestada Lätis “alalise elaniku” staatus või lahendada Eestis kodakondsuse küsimused optsiooni põhimõttel. Sisuliselt oleksid need nii eesti kui läti rahvale saatusliku nullvariandi rüütamine rahvusvahelisse terminoloogiasse.” (RRf2,n1,s158,l19)

 

6. augustile planeeritud Eesti ja N Liidu läbirääkimiste voor jäi ära, N Liit deklareeris, et ei kavatse N Liidu osaga läbirääkimisi iseseisvumise üle pidada. Siiski kohtusid eksperdid ning 16. augustiks planeeriti läbirääkimiste voor, et anda hinnang 1939.-1940. aasta sündmustele Eestis, ja käsitleda majandussuhteid, mis olevat arenemas soodsas suunas. 13. augustil ütles N Liidu peaminister ?. Pavlov, et pärast liidulepingu allakirjutamist muutub N Liidu majanduse juhtimisstruktuur radikaalselt. Kuid ei midagi konkreetselt, sest väitis, et pole liidulepingu teksti näinud. 13. augustil toimus Pavlovi ja E. Savisaare kohtumine, mille teemaks olid ettevalmistused Eesti ja N Liidu 1992. aasta majanduslepingu sõlmimisele. 14. augustil tegid Ülemnõukogu neli fraktsiooni, sh ka valitsuskoalitsiooni astumise üle läbirääkimisi pidavad Virumaa ja Koostöö, Ülemnõukogule ettepaneku arutada liidulepingu projekti. Samal ajal informeeris Baltija-ETA teade, et “15.-25. augustini 1991 korraldatakse Balti sõjaväeringkonna vägede juhataja kindralpolkovnik Fjodor Kuzmini juhtimisel Läti, Leedu, Eesti ja Kaliningradi oblasti territooriumil juhtivkoosseisu staabitreeningud. Osalevad vägede juhtorganid, tuuakse välja eri- ja sidetehnika.” 16. augustil kutsus M. Gorbatšov Balti liidreid liidulepingut sõlmima. 20. augustiks oli ette nähtud liidulepingu uue versiooni allakirjutamine. Ent 19. augustil kuulutati Moskvas välja Riikliku Eriolukorra Komitee. Tuues ettekäändeks M. Gorbatšovi “haiguse”, haarasid võimu asepresident Janajev, KGB ülem Krjutškov, kaitseminister Jazov, siseminister Pugo, peaminister Pavlov jt. Moskva kesklinna ilmusid tankid, piirati ümber valitsusasutused, katkestati rahvusvaheline side.

 

Eestis sai paleepöördest ühe esimesena, 19. augusti hommikul kell 5.20 teada A. Rüütel. “Helistasin peaministrile, härra Savisaarele, kes paraku oli sõitnud Rootsi. Seejärel helistasin välisministrile, härra Merile, kes oli aga samuti Eestist lahkunud. /Moskvas käivitunud stsenaarium oli Eesti omavalitsusele varem teada, seda tõendab Jüri Luige mälestuskild, et L. Meri “läkitati välismaale juhuks, kui Eesti peaks langema. Minu andmetel olid tal kaasas volitused eksiilvalitsuse moodustamiseks.” (Eeslava 197)/ Siis helistasin härra Nugisele, kellega otsustasime kohe kokku kutsuda Kaitsenõukogu koosoleku, kus peaministrit asendas majandusminister. Kella üheksaks sai valmis dokument, mis kutsus elanikkonda üles rahule ja kodanikuallumatusele,” on meenutanud A. Rüütel (Laar1996,484-485). E. Savisaare puudumine põhjustas Toompeal segaduse, sest ta oli Kaitsenõukogu liige ja pidanuks osalema avalduse väljatöötamisel.

 

19. augustil toodi Tallinna lennuväljale viiskümmend dessantväelast. Ennelõunal asusid läbi Pärnu, Viljandi ja Võru Tallinna poole teele vene sõjaväekolonnid. Kaitseliidu juhatus andis oma üksustele korralduse siirduda Tallinna tähtsamaid objekte kaitsma. Toompeal hakati barrikaade rajama. Keskpäeval kogunesid Ülemnõukogu juhatus ja Eesti Komitee juhatus. Kell 14 algas Ülemnõukogu istung. Et Pihkvast oli lähtunud tankikolonn, otsustati jätkata katkematut istungit. M. Lauristini (kes saabus lennukiga (Laar1996,605) Stockholmist, kus ta osales kesklinnas Norrmalmstorgi turuplatsil eesti, läti ja leedu pagulaskonna esindajate ning Rootsi poliitikute traditsioonilisel Balti riikidele iseseisvust nõudval esmaspäevamiitigul koos E. Savisaarega) meenutuse kohaselt “kristlikud demokraadid Laari ja Hallastega eesotsas olid vaevas selle pärast, et nüüd ei kuulutataks iseseisvust välja. Kolmanda vabariigi probleem oli peaaegu suurem kui vene tankide probleem.” Samal ajal koostasid T. Kelam, S. Endre ja V. Rumessen Eesti Komitee nimel dokumendi, mis kutsus üles rahvuslikke jõude kokku saama, et töötada välja ühine kaitsestrateegia (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu). See loeti raadios ette kell 15. Kell 16.35 toimus murranguhetk poliitiliste jõudude paigutuses: M. Lauristin helistas Eesti Komiteesse ja (vastupidi kõnele märtsis 1990, mis tegi lõpu suhete pariteetsusele) lepiti kokku mõlema esinduskogu liidrite kohtumine Toompeal (Laar1996,606), mille aluseks oli T. Kelami hinnangul “ebalus, et nad ei suuda üksi vastutust kanda sellises olukorras. Ja siis tuli neile meelde, et on olemas Eesti Kongress.” (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu) Eesti Komitee liidrid võttis vastu Ülemnõukogu juht A. Rüütel isiklikult. Ü. Nugise poolt kavandatud esinemisse rahvale (nii nagu 15. mail 1990, mille tookord nurjas E. Savisaare sekkumine) kaasati mõjuvuse huvides ka T. Kelam ja sai teoks mõlema esinduskogu esmakordne ühisavaldus, milles kutsuti massiteabevahendite kaudu säilitama meelekindlust ning paluti rahvast kaitsma Tallinna strateegilisi punkte, nagu raadio-, tele- ja ajakirjandusmaja (vahest ka tänu sellele oli Eestil ainulaadne olukord N Liidus, kus säilis side välismaaga – mis puudus nt Leedul -, ja töötasid massiteabekanalid, informeerides rahvast toimuvast).

 

Kell 18-18.45 toimus Eesti Komitee juhatuse koosolek. Sellest ei võtnud peale Ülemnõukogu liikmete I. Hallaste ja K. Kama osa välisreisi arvatust pikemaks venitanud T. Velliste (kes viibis Stockholmis (Laar1996,333)) (RRf2,n1,s132,l1), lisaks “Lauri Vahtre abikaasa teatas, et LV on väga haige” (RRf2,n1,s132,l2). Ülemnõukogu juhtkonnaga ühisistungi delegatsiooni määrati T. Kelam, S. Endre, V. Rumessen ja E. Tarto (RRf2,n1,s132,l1). Arutades informatsiooni, et Ülemnõukogu kavatseb õhtusel istungil välja kuulutada Eesti Vabariigi, väitis E. Tarto pessimistlikult, et “nad kuulutavad nagunii välja” (RRf2,n1,s132,l4). T. Kelam nõustus temaga, arvates, et see võimaldaks vabaneda sisepoliitiliselt tülikast Eesti Komiteest. Lõpuks töötati välja Eesti Komitee juhatuse pöördumine Ülemnõukogu, valitsuse ja erakondade poole: “Teeme ettepaneku tegevusühtsuse saavutamiseks antud erakorralises olukorras korraldada viivitamatult ühine nõupidamine veel täna, 19. augustil” (RRf2,n1,s132,l8), mille K. Kama luges seejärel Ülemnõukogu puldist ette (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu).

 

Õhtusel istungil (mida jälgis saalis ka Eesti Komitee delegatsioon) andis Ülemnõukogu õhtul erakorralised volitused kaitsenõukogule ning kuulutas Riikliku Eriolukorra Komitee tegevuse ja korraldused Eesti territooriumil ebaseaduslikuks. Samuti väideti avalduses, et kuna riigipööre N Liidus katkestas läbirääkimised, on Eesti õigustatud ühepoolselt realiseerima Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust vastavalt 3. märtsi 1991 referendumil rakendatud otsusele. V. Rumessen on meenutanud, kuidas Rahvarinne “eesotsas Valgu ja Põldroosiga kibelesid väga, et täna tuleb tingimata iseseisvus välja kuulutada. Meie suhtusime sellesse äärmiselt tõrjuvalt.” T. Kelam on meenutanud: “Meie esimene argument oli, kuidas on võimalik üleminekuperioodi lõpetada, kui vastupidi, okupatsioonirežiim on komplitseerunud, kui täiendavad nõukogude väed liiguvad Tallinna poole. Edasi rääkisime kontinuiteedi printsiipidest: kui kuulutada välja Eesti Vabariik, kes on tema kodanikkond? Meenutasime, et välisriikide tunnustus on Eesti Vabariigil juba olemas. Olukord jõudis sinnamaani, et keegi jurist ütles, kui nii, siis me oleme oma ülesandest valesti aru saanud, see dokument ei sobi.” (Laar1996,720-721) Vaheajal teatas ka A. Rüütel, et sel päeval ei jõuta iseseisvust enam deklareerida, olles “näost nagu isegi veidi ära langenud ja suhtus väga niimoodi lahkelt vastuvõtlikult”. (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu) A. Rüütel väitis ka, et putšistide meelest pidi Lätis hakkama valitsema Alksnis, Leedus üks diplomaat, kes Eestis, seda Rüütel ei teadnud. V. Rumesseni arvates “tõenäoliselt pidi olema keegi kohalik, kes oleks rahvale enam-vähem vastuvõetav.” (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu)

 

Eesti Komitee liidrid jäid suhteliselt soodsale arengule vaatamata skeptiliseks, kuna põhioponendi E. Savisaare arvamus puudus, kardeti, et valitsusjuht võib oma autoriteediga koostööalged maha suruda. Ehk nagu on meenutanud S. Endre: “Sellest, kui kaugele on tankid jõudnud, muutus mulle palju tähtsamaks, kus on Savisaar ja millal ta tuleb. Keda ta esindab, mida ta esindab, mis põhimõtteid ta ajab. See oli meile peaküsimus.” (Eeslava 71) Isegi A. Rüütlil puudus E. Savisaare tegevuse kohta informatsioon, ta arvas kuni viimase hetkeni, et valitsusjuht viibib Pavlovi juures Moskvas nagu nädal varem (selle kohta oli ka teade ajalehes). Alles hilisõhtul saabus E. Savisaar koos I. Fjukiga Helsinki kaudu kaatriga Eestisse, reis toimis V. Rumesseni oletuse põhjal “Vene sõjaväe satelliitide kaitse all” (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu), kaatrit “juhtis praegu SIA-s /spiooniskandaal, kus ilmnes, et E. Savisaar ja tema armuke Vilja Laanaru lindistasid salaja kõnelusi poliitiliste oponentidega/ kuulsaks saanud Klandorf.” (Eeslava 81). Ü. Nugis on irooniliselt märkinud, et “ilm oli võibolla kehv või polnud lennuilma või bussid ei käinud, ma ei tea, igal juhul ta ei saanud Rootsist muidu kohale.” E. Savisaar läks valitsusjuhi looži, ent tema abi V. Laanaru istus T. Kelami meenutuse põhjal Eesti Komitee delegatsiooni selja taha järgmisse pinki: “See oli Savisaare ainus tähelepanuavaldus meie suhtes. Ja järgmine päev kordus see sama. Vilja Laanaru ilmus, istus meie taga.” V. Rumessen: “Ta tundis ilmselt väga huvi selle vastu, mida me rääkisime, sest tõepoolest me omavahel kogu aeg konsulteerisime, kolmekesi istusime kõrvuti ja vahetasime mõtteid.” (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu)

 

Vastu ootusi ei sekkunud E. Savisaar avalikult poliitilistesse arengutesse Ülemnõukogus, vaid hakkas jagama konkreetseid korraldusi. Seni valitsusjuhi kohusetäitja rolli täitnud majandusminister Jaak Leimann sai ülesande valmistada ette üldstreik, misjärel ta jõi koos “paari ministriga pudeli konjakit ära – selline relax tekkis”, ning kui kell üks öösel sai selgeks, et streikide vastu võitlemise spetsialistid ei olnud suutelised ise streike korraldama, asus koos Eesti ametiühinguliidri Siim Kallasega Ametiühingute Kesknõukogus ise “seda streiki disainima. Istusin väikse halli kardinalina nurgas, kui Kallas juhatas vägesid – valitsusel ei sobinud ju streiki organiseerida! Ametiühingud on maailmas tuntud streikijad.” Küll aga võis E. Savisaare Kolmanda Vabariigi ideoloogia mõju tunda 20. augusti hommikuks (kui tankid jõudsid Tallinna) valminud juristide töögrupi (Arvo Junti, P. Kask, J. Raidla, Arno Almann, Advig Kiris, Tõnu Anton) Ülemnõukogu iseseisvusdeklaratsiooni projekt, mis lähtus 3. märtsi referendumist ja koosnes neljast punktist: üleminekuperiood kuulutatakse lõppenuks; Eesti kuulutatakse iseseisvaks riigiks; Ülemnõukogu võtab enesele Taastava Kogu funktsioonid ja valmistab ette Riigikogu 1992. aasta valimised; välisriikidelt taotletakse Eesti iseseisvusele tunnustust. M. Lauristin ja L. Hänni kutsusid seda arutama ka Eesti Komitee delegatsiooni (mis oli kahanenud taas kolmeliikmeliseks, kuna E. Tarto sõitis Tartusse). Viimane rõhutas, et tuleb taastada diplomaatilised suhted, mitte nõuda uut iseseisvuse tunnustamist. Muidu satub Lääs segadusse, sest üht riiki on ta aina tunnustanud (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu). Ülemnõukogu pool arvas, et Leedu ja Läti toimivad teisiti. V. Rumessen? on väitnud, et “Leedu varianti toodi meile väga kogu aeg ette. /—/ Nugis ütles, et see vaidlus meile tulemusi ei anna, Liia Hänni ja Lauristin võtku kätte ja tehku see dokument ümber.” J. Raidla ütles, et neid instrueeriti tegema sellist dokumenti, nende töö on liiva jooksnud (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu). Suhtumise muutuse taga oli A. Rüütli sekkumine. S. Endre meenutuse kohaselt “esialgu ei tahetud eriti kuuldagi eestikomiteelaste igavavõitu teksti: nad aina korrutasid ühte ja sedasama. Et Eesti Vabariik on juba olemas. /—/ Siis teatas Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel kõigile ootamatult, et tema ei allkirjasta nüüd enam ühtki paberit, millel pole Eesti Komitee aktsepteeringut. “Ei mitte,” ütles Rüütel. Isegi Vardo Rumessen oli sunnitud tunnistama, et see kindlameelsus oli uskumatu.” (Laar1996,816) Kui sai selgeks, et Eesti Komitee ei nõustu sellega, et Ülemnõukogu kuulutab end Taastavaks Koguks, ent samas Eesti Vabariigi taastamine oleks muutnud Ülemnõukogu riikluseväliseks institutsiooniks ja peaks minema päevapealt laiali, pakkus M. Lauristin kompromisslahenduse, et “võiks moodustada kahe peale midagi nagu constitutional assembly” (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu).

 

Järgnevalt informeeris V. Rumessen Eesti Komiteed, et Ülemnõukogule pakutakse arutelule eelnõu iseseisvuse väljakuulutamiseks 3. märtsi referendumi alusel, ning seadis sihi, mille järgi Eesti Komiteel tuleb ühiselt Ülemnõukoguga saavutada kokkulepe kodanikkonna alal ja sellelt pinnalt liikuda rahvusassamblee kokkukutsumise suunas. Idee tekitas istungil esialgu tugevat vastuseisu. Jurist Ülo Seppa leidis, et okupatsiooni tugevnemise tingimustes on iseseisvuse väljakuulutamine arutu samm, see looks riigiõiguslikult uue riigi, mille kodanikud oleks kõik siin elavad inimesed, sh 600 tuhat muulast. Henn Sarv arvas, et Moskvas võib tulla Riikliku Eriolukorra Komitee asemel võimule “hall hobune” (lootus B. Jeltsinile on spekulatsioon), kes kehtestab erakorralise olukorra, mida tunnustab Lääs, ning järeldas, et õige lahendus oleks moodustada kahest esinduskogust Eestis täievoliline  delegatsioon, kellel on volitus käia välisriikide välisministeeriumides, et säilitada Eestile antud otseseid ja kaudseid garantiisid. Ka paljudes muudes sõnavõttudes toonitati Eesti Vabariigi jätkuvat okupeeritust ja peeti Rahvusassamblee ideed liiga värskeks. Konstruktiivseima ettepaneku esitas majandusekspert Vello Leito: Eesti Komitee ja Ülemnõukogu ühisorgan moodustatakse võrdsetel alustel ning selle pädevusse viiakse valimisseadus, kodakondsusseadus, Riigikogu valimiste ettevalmistamine ja läbiviimine. T. Kelam hajutas kahtluse, nagu oleks Põhiseaduslik Assamblee seadusandlik kogu, nimetades selle eesmärgina valimisseaduse väljatöötamine, kodanikkonna määratlemine ja paranduste tegemine 1938. aasta põhiseadusesse. Järgnesid vaidlused Põhiseadusliku Assamblee vajalikkuse üle, sõna võtsid A. Kiir, A. Valton (Põhiseadusliku Assamblee idee on hämamise idee), E. Tarto, J. Adams (seni on  koostöö asemel löödud jalaga) jt. Pärast ERSP nõutud vaheaega võeti vastu Eesti Komitee otsus ühise kogu moodustamise kohta pariteetsetel alustel. Selle poolt oli 18 saadikut, vastu mitte ühtegi, erapooletuid 2. (PK56)

 

Kolmanda Vabariigi ideoloogia viimane manifestatsioon oli 20. augusti pärastlõunal, kui E. Savisaare isiklikul initsiatiivil (Ü. Nugise andmed) korraldati Võidu väljakul Rahvarinde meeleavaldus “Diktatuur ei lähe läbi” ning “olid oma oraatorid ja kõnemehed, kes olid ette valmistatud.” (Laar1996,766) H. Valk, R. Veidemann, M. Lauristin, E. Savisaar, Ants Paju ja E. Põldroos tegid katse hoiduda restitutsioonist, nõudes Eesti Vabariigi välja kuulutamist (st mitte taastamist). Teatati ka, et 21. augustil algab streik.

 

Miitingule järgnenud nõupidamisel Toompeal, millest lisaks kolmele Eesti Komitee delegatsiooni liikmele võttis osa umbes viiskümmend inimest, kasutas Rahvarinne pressingut, eriti aktiivsed olid seejuures H. Valk, E. Põldroos, A. Tarand ja I. Fjuk, “kes kõige viimase hetkeni püüdis välja saada Ülemnõukogu otsusest vihje Ülemnõukogu 30. märtsi 1990 otsusele, kus tunnistati Eesti Kongressi kodanikkonna seaduslikuks esinduseks.” Pärast seda, kui Eesti Komitee delegatsioon loobus oma kahest nõudmisest (delegeerida Põhiseaduliku Assamblee kompetentsi kodakondsusseaduse ja Riigikogu valimisseaduse väljatöötamine) ning piirdus põhiseaduse ühise väljatöötamisega, katkestas Ü. Nugis edasise arutelu, väites, et kompromiss on saavutatud (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu). T. Kelami sõnul “emotsionaalselt oli eriti raske leida asendust sellele uhkele iseseisvuse väljakuulutamise kavale. /—/ Lõpuks pakkus vist Rein Müllerson võtmesõna – taaskinnitame iseseisvust.” (Laar1996,721)

 

Pärast kokkuleppe saavutamist oli Ü. Nugise hinnangul “palju neid, keda sai ühekaupa töödeldud, nurka surutud – tead, kui sa ei hääleta, mis siis kõik tuleb! Nii et minu asi oli sellega tegelda. /—/ Minul oli oma skeem. Mina ootasin Tunne Kelamit, nagu esimene liider, nii et kui ta uksest sisse tuli, kõik kaamerad olid valmis pandud, juba otsesaade käis. /—/ Nii kui tema trepist üles tuli, sain ma ta kohe kaenlasse ja kohe kaamerate ette ja kohe hakkasin esimesena rääkima, kuidas meie siin koos hakkame tegema. On rasked momendid, aga me leiame ühise keele. Meil on siin Eesti Komitee esimees Tunne Kelam, kes ka kindlasti annab oma jõukohase panuse.” (Laar1996,767) T. Kelam on tunnistanud, et “siin oli ka Marju Lauristini hämmastav distsiplineeriv roll, et ta pani Rahvarinde grupi distsipliini alla, et Edgar lülitati täiesti välja, nii et Marju siiski tagas selle, et Rahvarinde poolt oli toetus ja mingisugust probleemitsemist ei tekkinud, see oli siis selge muutus sellega, mis toimus kuus tundi varem, kui Vabaduse platsil Rahvarinde miiting tehti ja seal Valk ja Veidemann ja Põldroos nõudsid iseseisvuse väljakuulutamist.” (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu) Tema kirjelduse järgi “Heinz Valk, Põldroos ja Rein Veidemann läksid pulti ja alustasid oma tavalise lennuka joonega ja siis järsku katkestasid ja tulid alla nagu lõoke pärast laulu lõppu järeldusega, et kuna siin on tegemist kompromissiga, siis me toetame seda dokumenti nii nagu ta on.” (Laar1996,722) Pigem kohtas vastuseisu traditsioonilistelt iseseisvuslastelt. Ü. Nugis on meenutanud, kuidas “radikaalsed parempoolsed jõud olid viimseni seda meelt, et ükskõik, mida me siin saalis teeme, see on ikkagi õigustühine meie õigusliku järjepidevuse seisukohast. Et meie oma häält ei anna. Minu hea kolleeg ja sõber Kaido Kama ei tulnudki saali hääletama.” (Laar1996,766) Otsuse vastu olid ka kolonistid. Rahvuskokkuleppe arhitekt M. Lauristin: “Ja mäletan Nugise vahvaid repliike, kuidas ta ütles: täna mind rajalt kõrvale ei saa. Siis tuli hääletus, kus venelased ei hääletanud.” (Laar1996,607) Küsimused olid ette valmistatud, stsenaarium läbi mängitud. Kell 23.02 võttis Ülemnõukogu häältega 69:0 vastu otsuse taasiseseisvumisest: “Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist.” (“Kinnitamine” tähendas lähtumist õiguslikust järjepidevusest.) Pariteetsel alusel Eesti Kongressiga moodustati Põhiseaduslik Assamblee, et töötada välja ja esitada rahvahääletusele uus põhiseadus. Uue põhiseaduse järgi toimuvad Riigikogu valimised nähti ette 1992. aasta jooksul. (RH 21.8.1991)

 

Sellega oli Kolmanda Vabariigi ideoloogia N Liidu tankide hirmus kokku varisenud. Kui A. Rüütel pakkus kohalviibijaile šampust, oli E. Savisaar “väga kuidagi nördinud ja pettunud” ning “istus üks viis meetrit kõrval oma tooli peal. /—/ alguses Savisaar istus niimoodi, lihtsalt kaks kätt olid pea juures, pea kahe käe ahel ja ta ei reageerinud ja kõige kummalisem /—/ ei Rüütel, ei Nugis, ei Lauristin ei läinud teda õnnitlema,” on kirjeldanud V. Rumessen, lisades, et E. Savisaarel ei olnud taasiseseisvumise juures mitte mingit rolli “peale selle, et ta osales Rahvarinde miitingul Võidu väljakul, kus nõuti Eesti iseseisvuse väljakuulutamist, mis aga oleks olnud Eesti rahvale, rahvuse huvidele, meie riigi säilimise huvidele äärmiselt ohtlik.” (T. Kelami ja V. Rumesseni intervjuu) M. Lauristin on sama situatsiooni meenutanud järgnevalt: “Seal taga, kus on valitsuse looži istmed, astus Savisaar mu juurde ja ütles midagi umbes niisugust, et kas meie teed lähevad nüüd lahku. Midagi väga dramaatilist – ühesõnaga, et sa oled nendega kokku leppinud! Et ma olen Ülemnõukogu Kongressiga kokku viinud ja hoian rohkem nende poole. Sellest ajast peale ei ole me temaga praktiliselt enam rääkinud.” (Laar1996,607)

 

Kaks tundi pärast Ülemnõukogu otsust Eesti Vabariigi iseseisvus taastada algas Moskva südalinnas otsustav lahing, kus kommunistid püüdsid tagajärjetult vallutada Venemaa Ülemnõukogu hoonet. D. Jazov läks erru, Pavlov kuulutas end haigeks, võim läks Moskvas B. Jeltsini kätte, Vene NFSV välisminister Andrei Kozõrev kutsus lääneriike tunnustama Baltimaade iseseisvust (Läti Ülemnõukogu järgis Eesti eeskujule 21. augustil). Esimesed tunnustajad olid 22. augustil Island ja Leedu, 23. augustil Läti, 24. augustil Venemaa, 25. augustil Prantsusmaa. 30. augustil avas Rootsi Tallinnas saatkonna.

 

Veel 21. augustil püüti Kirde-Eestis välja kuulutada Nõukogude Vabariiki, ent seegi ebaõnnestus, nii nagu ka Pihkva dessantväelaste rünnak (mille juures viibis E. Savisaar) Tallinna teletornile. Samal päeval alustas Eesti Komitee Eesti Vabariigi kodanikele isikutunnistuste väljaandmist – Pärnu raekojas said selle pidulikult neli Vabadussõja veterani. 23. augustil võeti Tallinnas EKP hoone ees maha Lenini kuju.

 

Kokkuvõttes näib Eesti arenguid aastail 1990-1991 hinnates olevat tõelähedane M. Lauristini arvamus, mis nägi erinevust Rahvarinde ja kodanike komiteede liikumise vahel selles, et “Kelam rõhutas järjepidevuse momenti ja Savisaar enesemääramise momenti” (Laar1996,596) ning lõpuks “osutus Kelami konstruktsioon ajalooliselt vettpidavaks. Ta nägi neid mehhanisme läbi. Savisaare üks nõrkus on see, et ta läänt ei tunne ja isegi kardab. Kelam tundis läänt hästi ja teadis, mis koha pealt seal saab vedrule vajutada.” (Laar1996,598) See sarnaneb Tõnu Parmingu seisukohale Eesti Kongressi esimesel istungjärgul: “Mittetunnustamispoliitika praktiliseks vooruseks on selle alusel jätkunud de jure Eesti Vabariigi olemasolu. Alternatiivtee suurimaks puuduseks on, et ta nõuab mittetunnustamispoliitika lõpetamist, saavutamaks uut tunnustust, mis oleks aga ebatõenäoline, arvestades kestva võimu ebalegitiimsuse probleemi lahendamatusega. See on tee cul de sac’i ehk umbsoolde.” Kuid see on vaid poolik tõde: lõpuks said Eesti ja Leedu korraga tunnustuse, ja põhjus oli Eesti-väline: kriis Moskvas. Enim sarnaneb lõpptulemus, Ülemnõukogu otsus, mis on kooskõlastatud Eesti Komiteega, sellega, mida taotles A. Rüütli ja Ü. Nugise “kolmas tee” 1990. aasta alguses.

 

Iseseisvuse taastamine oli hädaotsus – sellest ei saanud tol hetkel otsest isiklikku kasu keegi poliitikuist. Paradoksaalne oli seejuures, et vaid kolm päeva ei olnud eestlased 1991. aastal oma territooriumi peremehed ja selle aja sees Venemaa sisuliselt lausa sundis peale iseseisvuse. Otsuse tulemusena astus Eesti oma staatuse poolest 6. augustist 1940 16. juunisse 1940: anneksioon kadus, jäi okupatsioon. Järgmine etapp oli okupatsiooni lõpetamine. See realiseerus Eesti Vabariigi majanduslikku laosesse juhtinud E. Savisaare asendamisega jaanuaris 1992 peaministri toolil T. Vähiga, Eesti krooni käibeletulekuga juunis 1992, Põhiseadusliku Assamblee poolt välja töötatud põhiseaduse alusel Riigikogu valimistega oktoobris 1992 ja N Liidu viimaste armeekoondiste lahkumisega Eesti territooriumilt augustis 1994.

 

 

http://raun.kongress.ee/07ajalugu/ek19901991.html