Rahvusliku väärikuse eest!Parema isamaa nimel!Meie Eesti on teine Eesti!

 
[L[Forums]]  ›  Patupesa  ›  Sündmused
 

VE: Jäägrimäss

 

Möödub kümme aastat jäägrimässust

 

Holger Berg – 24. juuli, 2003

 

Sel nädalal kümme aastat tagasi said Eestis alguse sündmused, mille saldoks kujunes kaks haavatut politseinikku, kaks tagasiastunud ministrit ja taasiseseisvunud Eesti esimene poliitvang. Pullapää kriis leidis lahenduse mõne kuuga, aga vandenõuteooriad sellest, kes olid ivoschenkenbergiliku jäägerkompanii tegelikud niiditõmbajad, püsivad tänaseni.

 

- – – – -

 

Vabatahtlikest koosnevat jäägrikompaniid saatis juba alates nende moodustamisest kangelaslikkuse oreool. Levisid lood sellest, kuidas jäägrid, noored teotahtelised poisid sundisid maakondades võimutsenud allilma Läänemaal taanduma. Mitmed poliitikud nägid neis väärikat vahetust Eesti kaitsejõudude punase taustaga juhtkonnale. Üsna pea sai aga selgeks, et jäägrid majandasid ennast nagu hambuni relvastatud eraettevõte, pakkudes ise samuti “katust”. Riik ei võtnud midagi ette, enne kui 25. juulil 1993. aastal teatasid jäägrid, et nemad kui vabatahtlikest koosnev väeosa lahkuvad kaitsejõudude koosseisust. Ametlik lahkumise põhjus – halvad olme- ja majutustingimused.

 

Kui valitsus kaks päeva hiljem jäägrikompanii laiali saatis, keeldusid jäägrid korraldusele allumast ja suundusid Paldiskist Pullapääle, kus nad jäid kaitsesse liivakotid ees ja kuulipildujad kõrval. Valitsuses liikusid tõsised mõtted jäägrikompaniid rünnata. Jäägrid aga kapituleerusid rahumeelselt ja vennatapusõda jäi tulemata. Siseminister Hain Rebasele maksis korralagedus kaitseministri koha. Veri ei jäänud siiski valamata. Jäägrite liider Asso Kommer, kelle vastu oli algatatud kriminaalasi, keeldus end politseile kätteandmast ning tulistas sama aasta 26. novembril Tallinnas Pärnu maanteel teda kinni pidada üritanud politseinikke Koit Pikarot ja Argo Aunapuud. Kommer võeti vahi alla. Siseminister Lagle Parekile maksis vahejuhtum koha.

 

Kogu lugu sumbus kiiresti. Või pigem summutati, nagu annab mõista ekspolitseinik Koit Pikaro nüüd kümme aastat hiljem. Süü sai enda kaela jäägrite liider Asso Kommer, kes mõisteti mitmeks aastaks vangi, samas kui poliitikud, kelle mahitusel jäägrid tegutsesid, pääsesid puhtalt. Pikaro, kellele jäävad Pullapää kriisist mälestuseks läbitulistatud põlved, on veendunud, et jäägrimässu taga olid erakonna ERSP liikmed ja mõned teised poliitikud, kelle eesmärgiks oli riigis võim enda kätte haarata.

 

“Tahan ütelda, et see mis sai alguse juulis 1993. aastal ja lõppes 26. novembril samal aastal oli tegelikult riigipöördekatse ja võitlus Eesti vabariigi vastu. Jäägrid olid ERSP ja mõningate teiste poliitikute relvastatud käepikendus ja väesalk. Pullapää kriis oli tegelikult mäss seadusliku võimu astu ja seadusliku võimu kaitsnud politseinike ja teiste riiklike struktuuride vastu,” räägib Pikaro Raadio Vaba Euroopale.

 

Pikaro viitab ERSP poliitikute tihedatele sidemetele jäägritega ning tuletab meelde, et tänu tollasele ERSPlasest siseministrile Lagle Parekile on kadunud ka mõned ajaloolise tähtsusega dokumendid Asso Kommeri toimikust.

 

Ka politoloog Rein Ruutsoo jagab seisukohta, et jäägritega manipuleeriti. Tema versiooni kohaselt loodi jäägrid Eesti Kongressi käepikendusena, kes oleks vajadusel võimeline kukutama tollase paralleelse võimuorgani Ülemnõukogu. Vastasseis kadus, kui Eesti sai endale 1992. aasta sügisel Riigikogu. Kuid nagu ütleb Ruutsoo, ei tajunud osad tollased rahvuslastest poliitikud, millal lõppeb revolutsioon ja tuleb hakata asju seaduslikult ajama.

 

“Jäägrid olid Eesti kongressi kaardivägi, kelle eesmärgiks oli tekitada sõjaline jõud, kes võiks Toompeal ülemnõukogu laiali lüüa. Võimalik, et keegi tõmbas nööri ja oli huvitatud ka sellest, et konflikt tekitada. Kui konflikt on tekitatud, võib luua eriolukorra ja võtta võim. See oleks olnud Eestile väga halb variant.”

 

Ruutsoo ütleb, et pole konspiratsiooniteooriate suur pooldaja, kuid viitab võimalusele, et jäägrimässu juhiti Venemaalt, sest samal ajal toimus sarnased sündmused ka Lätis ja Leedus. “Võimalik, et pingestamise taga oli Moskva, kes arvatavasti kontrollis küllalt palju ettevõtmisi. Eesti sisemise laostamise kaudu oli võimalus maailmale näidata, et siin pole riiki. Sel ajal taotles Venemaa vägede Eestis hoidmist põhjendusel, et kohalikke venelasi on vaja kaitsta siinsete natsionalistlike kõrilõikajate eest,” kõneleb Ruutsoo.

 

Ruutsoo ametivend, politoloog Rein Toomla aga usub, et jäägrimässus ei olnud midagi konspiratiivset. Ta liigitab selle ühiskonna kasvuraskuseks, mille puhul tagantjärele süüdlasi otsida pole mõttekas. “Kui me võtame taasiseseisvunud Eesti esimesed kaks-kolm aastat, siis me saame kenakese rea asjadest, mida võiks nimetada mittekonstitutsioonilisteks või ebaseaduslikeks. Pullapää kõrvale mahub ka referendumi katse Narvas või Otepää soov suisa lahkuda Eesti riigist, omal moel mahuks sinna ka Torgu kuningriigi väljakuulutamine. Ilmselt oli tegemist ajaga, kus arvamuste erimeelsus eriti õiguse ja õigussüsteemi suhtes oli üsna laialdane – ühed tahtsid üht ja teised teist. Vahendeid ka nii ei valitud, nagu seda tänapäeval tehakse,” räägib Toomla.

 

Toomla osutab Esimese maailmasõja järgsele perioodile, mil Ida-Euroopas tekkis arvukalt uusi riike ning Pullapää kriisi taolisi sündmusi tuli ette sagedasti.

 

 

http://www.virumaa.ee/2003/07/ve-jaagrimass/