Article

 

 

 

Riigikogulaste soov istuda mitmel toolil korraga, on sellest hetkest kui see võimalus kaotati, säilinud. Võiks ju naiivselt arvata, et neid innustab leegitsev soov midagi kohaliku elu heaks ära teha, kuid kaldume siiski palju praktilisemate põhjuste poole. Tõsisemalt tõusis see küsimus uuesti päevakorda viimase aasta jooksul, kui terves reas omavalitsustes toimusid „riigipöörded” - kohalik võim jagati ringi ning noored ja kogenematud parteipoliitikud ei osanud „adekvaatselt reageerida”. Seetõttu leiti partei tagatubades, et kõrgemal võimutasandil „karastunud” ja kogenud poliitiku olemasolu kohalikes omavalitsustes on lausa hädavajalik, nad oskavad vettpidavaid kokkuleppeid teha ja kodurahu säilitada. Seega on küsimus võimus, mida ei ole mitte kunagi piisavalt ega palju ning poliitikute ahnus saada osa õhukeseks kuivavast riigipirukast on lausa piiritu.

Iseenesest on arusaamatu ja kummaline kuidas seda küsimust on aegade jooksul põhiseaduse valguses väänatud ning käänatud – kord on see kooskõlas, siis jälle mitte. Põhiseaduse tõlgendamine vastavalt vajadustele on üldse viimaste aastate jooksul tõusev trend, otsekui oleks juriste õpetatud lugema eri moodi. Päevapoliitika toomine seaduseloomesse, sealhulgas ka seaduste muutmistesse, on üldiselt taunitav ja ei kuulu demokraatia heade traditsioonide nimistusse. Aga ega Eesti ei ole nagunii sellega hiilanud, võimu ja valitsemise nimel on suuremaidki lollusi tehtud.

Riigikogulaste istumine mitmel toolil ehk siis näiteks riigifirmade nõukogudes, on nende oskusi ning „mitmekülgsust” juba piisavalt hästi näidanud – vastutust nad kanda ei suuda või ei taha, tasu aga tahavad saada küll, ükskõik kas see liigitub lisatasude või kulude alla, peale isiklike- ja parteiliste huvide pole neile midagi püha. Mis annab alust arvata, et omavalitsustes seisavad nad kohalike huvide eest, kui nad ei suuda Toompealgi riigi ja rahva huvide eest seista? Kohalikud inimesed ise suudavad kõige paremini omaenda probleeme lahendada, omaenda elujärge parandada.

Volikogud ja vallavalitsused on ilma "päevapoliitikata" suhteliselt hästi hakkama saanud, riigikogulaste istutamine volikogudesse seaks poliitilise aspekti taaskord esikohale.

Tagatuba on seda meelt, et kohalikud omavalitsused peaksid jääma kohalikeks omavalitsusteks ehk et sinna saaksid kandideerida ning valituks saada ainult kohalikud inimesed, ükskõik millise erakonna liige ta siis ka poleks. Sisse tuleks viia lausa klausel, mis ütleks et omavalitsusse saab kandideerida vaid see eesti kodanik, kes on sellel haldusterritooriumil elanud vähemalt viimast 12 kuud ning valida inimene kes on sellel haldusterritooriumil elanud vähemalt viimast 6 kuud. Siis jääksid ära need valimiste eelsed ümber- ja sissekirjutamised jne. Riigikogusse valituna ei peaks poliitik osalema ka kohalikel valimistel, sest tema ainus funktsioon seal oleks koguda parteile võimalikult palju hääli, mitte aga kohalikku elu edendada.

Kui me tahame ausat poliitikat siis peaksime sellega alustama altpoolt, jõudes lõpuks välja ka Toompeale. Ärgem laskem poliitikutel ahneks minna!

 

 

 

 

19.07.2020
 
Comments
Order by: 
Per page:
 
  • There are no comments yet
Info
Actions
Rating
0 votes
Recommend